Kant tundus põnev, ma polnud seal varem käinud. Küll olin Parika raba läheduses olevat Soosaare raba eelmine aasta tallanud.
Hommikul enne matka, kodus otsustasin veel viimane hetk saabaste kasuks. Ilm oli sihke mõne külmakraadiga, mõtlesin, et küllap see mingi osa vett nüüd "kinni tõmmanud". Ja ega kummikuga ju pole mõnus matkata kui külmemaks läheb- jalad hakkavad külmetada ja ega see kummik väga ei hinga ka.
Kummik olnuks matkal väga hää jalanõu. Pool päeva sain kuivadest saabastest mõnu tunda.
Matkatee vedas meid Väikejärve äärde, sealt suund Parika järve vaatetorni juurde. Tormist vaatasime alla ja kaugusesse- kaks luike, ilmselt kühmnokad purjetasid järve veel. Edasi kulgesime mööda järve serva järvevahi maja vundamendini, mida me ei näinud. Samas kohas viis kraav vee järvest välja ja seal elasid ka koprad. Tuule heide oli maha pannud kaks jämedat kuuske, sellest sai meile sild.
Nüüd pidime jõudma ühele vanale teele ja seda kaudu Parika külla. Tee leidsime, mis äge tee see oli, vana ja kasutatud aastaid, võsa tungis äärtest tasapisi peale, kuid tee ei andnud alla. Teepõhi oli kõva ja keegi veel oli seda mõnel korral kasutanud. Kahju, et seda maaameti pärandkoostluste kihil polnud.
Tee viis meid võssa, ületasime mõned kraavid ja surusime end Paika külani, koerad varakult meid kuulmas.
Ööbimiskohaks olime valinud raba kirde nurga. Aga seal polnud jälgegi ühest kõrgemast mineraalmaa tükikesest. Kaarti vaadanud kütsime otse üle raba, kus oli EW aegsed turbavõtu kohad, lootsime et ehk sealpool raba serva on kõrgemat kohta, kus laagerdada. Ei olnud.
Laagrisse saime jääda taas ringiga tagasi jõudnult Väikejärve äärde.
Saapad said aina märjemaks ja varbad aina mararonimaks. Öösel, pimedas vees kahlates ei tundnudki enam vahet- kas astuda vette või mättale, üks märg kõik. Janekil olid ka saapad, tema omad lühemad ja serv limpsas mitmeid kordi veelonkse. Mul oli tõsiselt hea meel et ilmateade - 10 C ei lubanud :)
Tuli meelde Raimo, kes praegu on sõjas ( loe: teenib aega). Ta rääkis mahlakalt oma sõdurirännakutest, kus jalad on tunde märjad ja kohe ei raatsi neid kuivaks vahetada, sest võibolla tuleb järgmine hetk käsk jõgi/kraav ületada ja siis on jalad taas vesimärjad. Mina muidugi teadsin et laagrisse jõudes ei pea ma enam vette astuma ja saan kuivad sokid jalga ja oma makaroniks külmunud varvastele elu sisse puhuda. Ilusaim oli see et Evelil oli kaasas kuivad saapad mis istusid imehästi mul jalavarjudeks.
Tegime teed ja sõime tatart. Too maitses hea :)
Uni tuli kiirelt. Ma keerasin end sinnasamasse katusealla magama. Mõtlesin veel kas tasub märjad saapad magamiskotti võtta, et nad natukenegi kuivemaks saaks, kuid meenus ühe Märjamaa mehe lause, et kui hommikul ärkad saapad jalas, hakkab pea kohe valutama. Ma ei teadnud kas see kehtib ka kui saapad magamiskotti võtta aga peavalu ei tahtnud ma endale teps mitte.
Hommik oli ilusaim, õhuline lumi oli magamiskoti katnud ja männiladvad silkasid siia- sinna.
Tore on metsas ärgata!
Aitäh seltskonnale!
Matkapilte- http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157639691010054/
Hommikul enne matka, kodus otsustasin veel viimane hetk saabaste kasuks. Ilm oli sihke mõne külmakraadiga, mõtlesin, et küllap see mingi osa vett nüüd "kinni tõmmanud". Ja ega kummikuga ju pole mõnus matkata kui külmemaks läheb- jalad hakkavad külmetada ja ega see kummik väga ei hinga ka.
Kummik olnuks matkal väga hää jalanõu. Pool päeva sain kuivadest saabastest mõnu tunda.
Matkatee vedas meid Väikejärve äärde, sealt suund Parika järve vaatetorni juurde. Tormist vaatasime alla ja kaugusesse- kaks luike, ilmselt kühmnokad purjetasid järve veel. Edasi kulgesime mööda järve serva järvevahi maja vundamendini, mida me ei näinud. Samas kohas viis kraav vee järvest välja ja seal elasid ka koprad. Tuule heide oli maha pannud kaks jämedat kuuske, sellest sai meile sild.
 |
| Üle kraavide |
Nüüd pidime jõudma ühele vanale teele ja seda kaudu Parika külla. Tee leidsime, mis äge tee see oli, vana ja kasutatud aastaid, võsa tungis äärtest tasapisi peale, kuid tee ei andnud alla. Teepõhi oli kõva ja keegi veel oli seda mõnel korral kasutanud. Kahju, et seda maaameti pärandkoostluste kihil polnud.
 |
| Ülalt alla |
Tee viis meid võssa, ületasime mõned kraavid ja surusime end Paika külani, koerad varakult meid kuulmas.
Ööbimiskohaks olime valinud raba kirde nurga. Aga seal polnud jälgegi ühest kõrgemast mineraalmaa tükikesest. Kaarti vaadanud kütsime otse üle raba, kus oli EW aegsed turbavõtu kohad, lootsime et ehk sealpool raba serva on kõrgemat kohta, kus laagerdada. Ei olnud.
Laagrisse saime jääda taas ringiga tagasi jõudnult Väikejärve äärde.
Saapad said aina märjemaks ja varbad aina mararonimaks. Öösel, pimedas vees kahlates ei tundnudki enam vahet- kas astuda vette või mättale, üks märg kõik. Janekil olid ka saapad, tema omad lühemad ja serv limpsas mitmeid kordi veelonkse. Mul oli tõsiselt hea meel et ilmateade - 10 C ei lubanud :)
Tuli meelde Raimo, kes praegu on sõjas ( loe: teenib aega). Ta rääkis mahlakalt oma sõdurirännakutest, kus jalad on tunde märjad ja kohe ei raatsi neid kuivaks vahetada, sest võibolla tuleb järgmine hetk käsk jõgi/kraav ületada ja siis on jalad taas vesimärjad. Mina muidugi teadsin et laagrisse jõudes ei pea ma enam vette astuma ja saan kuivad sokid jalga ja oma makaroniks külmunud varvastele elu sisse puhuda. Ilusaim oli see et Evelil oli kaasas kuivad saapad mis istusid imehästi mul jalavarjudeks.
 |
| Kuud oli ka aeg ajalt näha |
Tegime teed ja sõime tatart. Too maitses hea :)
Uni tuli kiirelt. Ma keerasin end sinnasamasse katusealla magama. Mõtlesin veel kas tasub märjad saapad magamiskotti võtta, et nad natukenegi kuivemaks saaks, kuid meenus ühe Märjamaa mehe lause, et kui hommikul ärkad saapad jalas, hakkab pea kohe valutama. Ma ei teadnud kas see kehtib ka kui saapad magamiskotti võtta aga peavalu ei tahtnud ma endale teps mitte.
Hommik oli ilusaim, õhuline lumi oli magamiskoti katnud ja männiladvad silkasid siia- sinna.
Tore on metsas ärgata!
Aitäh seltskonnale!
Matkapilte- http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157639691010054/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar