Reede, 7. mai 2021

Mets kui tuba

 Lahemaalt sel korral. Seireruut nr. 204 lasi endast lihtsalt läbi kõndida- lendu tõusev isane metsis, eest ära silkav metskits. Ruudul oli vaipkate põdrasamblike näol. Kuidagi ei tihanudki ta peale astuda. Palju oli Islandi samblikku, seda sel korral ei kogunud, kodus veel varu. Tegu väärt külmetuse rohuga.

Läheduses teine seireruut oli hoopis teisest puust- kohati soine, peamiselt keskealised kuusikud, kraavitatud ja .. 

Ema mul rääkis, et kui ta marjule läheb siis ta mõttes alati palub metsavaime/ haldjaid/ metsavana, et see teda ei eksitaks ja et ta teda headesse saagikohtadesse juhataks. Ning meile ta ikka kõneles, et metsas ei tohi prügistada, kuid murda, see tuleb sul ringiga tagasi. 

Nüüd kui on sombusem ilm, kui enda meeleseisund on miskil moel teistsugune ja see koht metsas on erilise auraga siis on mul tunne, et ma sisenesin kellegi ruumi- tuppa ja kõik mind vaatavad. Mina neid ei näe aga tajun nende pilke endil. Nad teavad täpselt, kes ma olen ja mida ma siin teen. 

Kas samamoodi tundid meie esivanema kui läksid Hiide, pühapaikadesse?

Teade üraskitelt


Triin



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar