Laugavegur on matkarada, mis viib sind Landmannalaugarist- Thorsmörki, kokku teeb see 55 km. Tegelikult saab matkata 2 päeva rohkem, kuni Skogarini, mis asub maantee nr 1 ääres.
Saab muidugi matkata ka teistpidi Thorsmörgist- Landmannalaugarisse, selles suunas saab kõvasti tõusumeetreid.
Kuidas saada Landmannalaugarisse? See on ikka väga lihtne sinna sõidavad selliste firmade bussid nagu- Sterna ( www.sternatravel.com), Reykjavik Excursion (https://www.re.is/), Grey Line (http://www.grayline.com/). Ja asi on veelgi mugavam, sind korjatakse hotellist, hostelist, kämpsaidilt peale. Räägi vaid adminniga.
Sõit Reykjavikist Landmannalaugarisse kestab ca 3-4 tundi. Ca. sellepärast, et kui satud matkale minema hooaja alguses (juuni lõpus, jaanipäeva paiku) ei pruugi kõige otsemad teed veel avatud olla. Lund veel liiga palju. Mina sõitsin Landmannalaugarisse 23. juunil ja tee autodele/ bussildele avati sinna alles 20. juunil.
Kohale jõudsime keskpäeva paiku. Panin telgi püsti, maksin kämpimise eest- 1800 ISK. Siin igalpool saab maksta kaardiga. Maru mugav küll. Kohalik matkakaart oli mul olemas ja ronisin Blahnukuri ja Brennisteinsalda otsa. Siis hiljem veel Sudurnamur, mis osutus piirkonna matkaradadest kõige lahedamaks ja värvilisemaks. Nädal aega hiljem tegime tiiru ka Ljotipolluri järve ääres, see oli tore ses mõttes, et ei pidanud palju ronima ja sai suhteliselt mõnusalt pühapäeva kõndi teha.
Landmannalaugar asub 590 m peal ja järgmise päeva hommikul, kui üks kõva kõrvaltelgi norskaja oli mu kell 5 ülesse peksnud, kott selga ja silkasin mööda Laugavegurit teele. Rada on tähistatud punaste tokkidega ja eksida võimatu. Aga seda ilusa ilmaga, kui ilm jama, tasub laagris püsida. Ilm vaheldub liiga ruttu ja uduga ei soovita seal üleval konnata.
Landmannalaugris on ka kuumavee allikas, kus tasub ennast leotada ja kondid kuumaks ajada. Edasi matkates rohkem selliseid kohti ei tule.
Hrafntinnuskeri jõudmiseks tuleb läbida 470 m tõusu ja 12 km. Vaated ilusad, värvid. Miskil hetkel, seal kõrgemal olles oli sihke Lapimaa tunne, olid sellised ümarad künkad ja oli palju lund. Järgmisess kämpingusse jõudsin kell 10. Päike ajas parajasti udu laiali ja mõnusalt soe hakkas. Võtsin priimuse välja ja tegin hommikupudru. Selgus, et samas kohas oli ka üks tüdruk Eestist Liisa. Olid eelmine päev jõudnud sinna kell 12 öösel- mis siin viga polaarpäev ju.
Järgmise kämpinguni Alftavatn oli 12 km ja laskumist 490 m. See läks mul aeglasemalt. Õnneks oli itaalasel Albertol plaan ühe päevaga Thorsmörki minna ja kuni järgmise kämbini kütsime koos edasi. Taas vaated, värvid, vesi, lumi, mõned mulisevad, auravad augud.
Just enne kämpingut oli killer laskumine.
Kämpingus ma võtsin vabamalt, vaatasin saabastega tõtt, mis hakkasid vaikselt juba lagunema, sõin ja pidasin plaani. Kohtusin seal ka Reneega, kellega olime natuke bussi oodates juttu puhunud.
Teele läksin taas kell 4 ja kell 6 õhtul jõudsin Hvanngili kämpingusse. Kumm oli maru tühi ja panin end sinna püsti. Keetsin õhtuse roka ja juba magasingi.
Hommikul ilm kangutas telki ja vihm puistas seda märjaks. Niiske oli.
Jõe ääres kohtusin ühe jaapanlasega, kes käis kui kass ümber palava pudru, et kust üle jõe minna.
Jõgi oli suht hirmus, ma vaatsin siis mingi koha välja ja sain üle. Pidi küll kõvasti vastu voolu hoidma, et see kaasa ei viiks.
Edasi must liiv ja tühi väli.
Viimaks kämping Emstrur. Kokku oli sinna Alftavatnist 16 km ja 40 m laskumist.
Nüüd jäid vaid tühipaljad 15 km ja 300 m langust, et jõuda matka lõpp-punkti. Saapatald laguneski ära, panin jalga Keeni sandaalid mis olid väga head, kuigi eks neid kivikesi oli tüütu kanna alt kätte saada.
Kapa mägi oli kole, see tõus. Päris lõpu lähedal ja enne jõe ületust. Ja jõudsin metsa, esimesed puud ja oblikate väljad.
Langidaluris panin telgi murule, see oli hiiglama tore ja otse telgist nägin Eyjafjallajökulli liustikku.
Järgmine päev sadas ja no see oli hea, ega mul polnudki jaksu ringi vaadata, vaid magasin hea meelega.
Kolama läksin õhtul kell 10.
Veel olulist infot:
Matka alguses ja lõpus saab poest üht-teist veel osta aga seda rohke raha eest.
Prügi saab ära panna matka alguses ja lõpus ja ka Hvanngilis.
Kämpingutest saab vajalikku ilma infot. Kui kehva ilm, tasub oodata!
Soe vesi on kämpingutes saadaval, seda 500 ISK eest, mis laseb sul 5 min sooja veega pesta.
Jõgede ületamiseks haara kaasa sandaalid või veespordi jalatsid.
Käimiskepid jube head seal liikumiseks.
Vett peal piisavalt, pole vaja kaasas tassida.
Kämpimine on tasuline 1800 ISK-i
Tagasi Reykjaviki- vaata vaid bussigraafikut ja pileti saab kohapeal ära osta.
Tuuled pusivad seal kõvasti, hea telk vajalik.
Soojad riided ja soe magamiskott!
Head vihmariided.
Toit parem osta kodust kaasa, hull kallis kõik kraam siin.
Gaas odavam osta bensukatest või Reykjaviki kesklinnast Brynja poest.
Minu pilte saad lapata- https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157671020829681
Kokku olin Islandi kuu aega. Nüüd kodus olles tunnen sest avarusest ja jahedast liustikutuulest puudust.
Triin
Saab muidugi matkata ka teistpidi Thorsmörgist- Landmannalaugarisse, selles suunas saab kõvasti tõusumeetreid.
Landmannalaugari kämpimine- tuuline ja kruusal. |
Kuidas saada Landmannalaugarisse? See on ikka väga lihtne sinna sõidavad selliste firmade bussid nagu- Sterna ( www.sternatravel.com), Reykjavik Excursion (https://www.re.is/), Grey Line (http://www.grayline.com/). Ja asi on veelgi mugavam, sind korjatakse hotellist, hostelist, kämpsaidilt peale. Räägi vaid adminniga.
Sõit Reykjavikist Landmannalaugarisse kestab ca 3-4 tundi. Ca. sellepärast, et kui satud matkale minema hooaja alguses (juuni lõpus, jaanipäeva paiku) ei pruugi kõige otsemad teed veel avatud olla. Lund veel liiga palju. Mina sõitsin Landmannalaugarisse 23. juunil ja tee autodele/ bussildele avati sinna alles 20. juunil.
Kohale jõudsime keskpäeva paiku. Panin telgi püsti, maksin kämpimise eest- 1800 ISK. Siin igalpool saab maksta kaardiga. Maru mugav küll. Kohalik matkakaart oli mul olemas ja ronisin Blahnukuri ja Brennisteinsalda otsa. Siis hiljem veel Sudurnamur, mis osutus piirkonna matkaradadest kõige lahedamaks ja värvilisemaks. Nädal aega hiljem tegime tiiru ka Ljotipolluri järve ääres, see oli tore ses mõttes, et ei pidanud palju ronima ja sai suhteliselt mõnusalt pühapäeva kõndi teha.
Landmannalaugar asub 590 m peal ja järgmise päeva hommikul, kui üks kõva kõrvaltelgi norskaja oli mu kell 5 ülesse peksnud, kott selga ja silkasin mööda Laugavegurit teele. Rada on tähistatud punaste tokkidega ja eksida võimatu. Aga seda ilusa ilmaga, kui ilm jama, tasub laagris püsida. Ilm vaheldub liiga ruttu ja uduga ei soovita seal üleval konnata.
ca. 1000 m kõrgusel |
Kõige kõrgemal asuv kämping Hrafntinnusker. |
Viimaks selge. |
Landmannalaugris on ka kuumavee allikas, kus tasub ennast leotada ja kondid kuumaks ajada. Edasi matkates rohkem selliseid kohti ei tule.
Hrafntinnuskeri jõudmiseks tuleb läbida 470 m tõusu ja 12 km. Vaated ilusad, värvid. Miskil hetkel, seal kõrgemal olles oli sihke Lapimaa tunne, olid sellised ümarad künkad ja oli palju lund. Järgmisess kämpingusse jõudsin kell 10. Päike ajas parajasti udu laiali ja mõnusalt soe hakkas. Võtsin priimuse välja ja tegin hommikupudru. Selgus, et samas kohas oli ka üks tüdruk Eestist Liisa. Olid eelmine päev jõudnud sinna kell 12 öösel- mis siin viga polaarpäev ju.
Järgmise kämpinguni Alftavatn oli 12 km ja laskumist 490 m. See läks mul aeglasemalt. Õnneks oli itaalasel Albertol plaan ühe päevaga Thorsmörki minna ja kuni järgmise kämbini kütsime koos edasi. Taas vaated, värvid, vesi, lumi, mõned mulisevad, auravad augud.
Just enne kämpingut oli killer laskumine.
Kämpingus ma võtsin vabamalt, vaatasin saabastega tõtt, mis hakkasid vaikselt juba lagunema, sõin ja pidasin plaani. Kohtusin seal ka Reneega, kellega olime natuke bussi oodates juttu puhunud.
Teele läksin taas kell 4 ja kell 6 õhtul jõudsin Hvanngili kämpingusse. Kumm oli maru tühi ja panin end sinna püsti. Keetsin õhtuse roka ja juba magasingi.
Hommikul ilm kangutas telki ja vihm puistas seda märjaks. Niiske oli.
Jõe ääres kohtusin ühe jaapanlasega, kes käis kui kass ümber palava pudru, et kust üle jõe minna.
Jõgi oli suht hirmus, ma vaatsin siis mingi koha välja ja sain üle. Pidi küll kõvasti vastu voolu hoidma, et see kaasa ei viiks.
Edasi must liiv ja tühi väli.
Viimaks kämping Emstrur. Kokku oli sinna Alftavatnist 16 km ja 40 m laskumist.
Matkajaid kohatas tihti. |
Nüüd jäid vaid tühipaljad 15 km ja 300 m langust, et jõuda matka lõpp-punkti. Saapatald laguneski ära, panin jalga Keeni sandaalid mis olid väga head, kuigi eks neid kivikesi oli tüütu kanna alt kätte saada.
Kapa mägi oli kole, see tõus. Päris lõpu lähedal ja enne jõe ületust. Ja jõudsin metsa, esimesed puud ja oblikate väljad.
Langidaluris panin telgi murule, see oli hiiglama tore ja otse telgist nägin Eyjafjallajökulli liustikku.
kämping Langidaluris |
Järgmine päev sadas ja no see oli hea, ega mul polnudki jaksu ringi vaadata, vaid magasin hea meelega.
Kolama läksin õhtul kell 10.
Harilik Drüünas- Islandi rahvuslill |
Veel olulist infot:
Matka alguses ja lõpus saab poest üht-teist veel osta aga seda rohke raha eest.
Prügi saab ära panna matka alguses ja lõpus ja ka Hvanngilis.
Kämpingutest saab vajalikku ilma infot. Kui kehva ilm, tasub oodata!
Soe vesi on kämpingutes saadaval, seda 500 ISK eest, mis laseb sul 5 min sooja veega pesta.
Jõgede ületamiseks haara kaasa sandaalid või veespordi jalatsid.
Käimiskepid jube head seal liikumiseks.
Vett peal piisavalt, pole vaja kaasas tassida.
Kämpimine on tasuline 1800 ISK-i
Tagasi Reykjaviki- vaata vaid bussigraafikut ja pileti saab kohapeal ära osta.
Tuuled pusivad seal kõvasti, hea telk vajalik.
Soojad riided ja soe magamiskott!
Head vihmariided.
Toit parem osta kodust kaasa, hull kallis kõik kraam siin.
Gaas odavam osta bensukatest või Reykjaviki kesklinnast Brynja poest.
Minu pilte saad lapata- https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157671020829681
Kokku olin Islandi kuu aega. Nüüd kodus olles tunnen sest avarusest ja jahedast liustikutuulest puudust.
Triin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar