Lõo rabamatk

Matk hakkas rongisõiduga Viluvere jaama. Juba teel sinna nägin ära 5 kitse ja kirsina tordil 3 põtra, ehe loomasafari rongiga.

Viluvere. Autoga edasi raba serva, saime õige lähedale. Siis kotid selga, räätsad näppu ja minek. Aga kõige noorem matkaline, kel 5 talve seljataga laskis pilli lahti, et tema ei taha tulla. Ei aidanud seal ei nutitelefon ega tahvelarvutiga meelitamine. Olime püsti hädas. Kuidagi õnnestus noorsand siiski kampa saada.

Lõo raba

Raba oli tore, laukad veel külmunud ja pinnas enamasti ka. Kappasime nagu asfaldil. Ohtralt oli jõhvikaid. Sõime neid, endal näod hapud peas. 

Need näpud, näpud

Kui rabas oli mõnus ja kuiv siis väljasaamine oli märg. Sattusime lodusse, kus musta lepa juurepadjad olid justkui saared. Hüppasime ühelt teisele, minul jalad lirtsmärjad.

3 minuti sild

Matka 4 liige Jänks, päikese poole kõhutamas.

Taarikõnnu raba järgmisena,

Triin

Jalgsimatk Assooridel

Käisin sügisel 2014 Assooridel matkal. Võtsin oma elamise-olemise selga ja läksin. Olin saartel 26. okt-9.nov. Mõistlik oleks olnud küll blogi kohe peale matka kirjutada, mitte nüüd, kuid hiljem. Kuid see eest nüüd mäletan just neid kõige olulisemaid asju.

Lendasin Lissaboni, sealt vahetasin lendu ja maandusin Terceiras ning siis Sao Jorge see oli ka saar, mille plaanisin risti-põiki läbi luusida. Selgas oli mul ca 12 kg varustust sh. toit 8 päevaks. Lükkasin oma samm-mootori tööle ja kablutasin lähimasse linna, et leida gaasi või põlevat kütust.

Oli niiske ja soe.

Velase küla Sao Jorge saarel

Matkapliidi meisterdamine

Tavaline Assooride ilm. Põhiliselt sadas peenikest uduvihma, niiskus oli 1000 ja nõnda 3 esimest matkapäeva.

Joogivett külade vahel leidus. Seda sain sellistest kaevudest. Tegi minu elu väga lihtsaks ja neid oli üsna palju.

Peale kolma päeva nägin esimest korda taas päikest. Oh, see oli tore. Muidu oli ikka tunne nagu peaks uuesti tagasi tulema, et näha kus ma õieti nüüd käisin. Koos selge ilmaga avanesid vinged vaated, tuul ja mis peamine, hea kuiv oli olla :)

Assoridelt leidsin mina oma maailma kõige mõnusama matkaraja. Algas see Faja de Cubresest, läks läbi Faja da Caldeira ja lõppes üleval mäe otsas. Nii tore oli seal üleval kohata seda nii tuttavat turbasammalt! 

Turbasammal

Teisele poole saart läksin samuti mööda matkarada- lahe, seal olid mustikad, mis vasvasid kobaratena põõsatel. Maitse oli nõks vesisem, kui meie omadel, heameel oli mul neist siiski.

Mustikad!

Sao Miguel oli saarena nagu katus, keskelt kõrgem ja servad madalamad. Ja kui sääl katuseharjal kõõlusid nägid lahedasti mõlemale saare poolele. Edelast upitas ennast pilvede vahelt välja Pico mäetipp.

Pico- Portugali kõrgem mäetipp

Aeg Sao Jorgel sai otsa. Valisin selle saare just sellepärast, et seal oli matkaradu kõige rohkem. Ma ei pettunud, väga lahe saar oli. Nüüd aga Sao Miguel.

Lüpsilaut

Sao Miguel ei istunud mulle üldse nii nagu S. Jorge. Liiga palju turiste. Ometi leidsin ka sealt neid nurgatagusi kohti, loodus oli endiselt väga lahe.

Assoorid tuletasin mulle meelde väga oma lapsepõlve aegu kolhooli karjas. Lehmi oli palju, lehmakooke oli palju ja lehma lõhna oli palju. 

Tõeliselt vinge koht S. Miguelil saarel on Cete Cidades- see on muldvana vulkaanikraater, kus praegu on küla ja 2 järve. 

Pilte matkast- https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157647938953313/

Matkamiseni Assooridel,

Triin

Blokk

Hea on olla- kõlaritest tuleb indie muusikas, päike soojendab selga ja keha, pole tööpäev, telefon ei helise ja kuhugi minema ei pea. Toas on õdus, väljas suur kevad venitab oma tulemisega. Ja ma saan kirjutada. Juba mitu nädalat kipitab kõik see, mida olen kogenud, välja. Näpud sügelevad ja tahaks need mõtted ja emostioonid tähtedeks, sõnadeks ja lauseteks trükkida. 

Langtang NP

108 ringi ümber stuupa

Hommikud ja ööd olid külmad. Loikudel, ojadel oli jää peal. Kui päike paistis oli hää soe. Ja üleval aina pea valutas, oh need julmad peavalu- hommikud.

Kasuta seepi, kuni seda veel on.

matkarada

Army area

Haamri abil sünnib killustik.

Riided ikka kuivasid kiviaedadel.

ära maga..don't sleep

Ei näe sellist karude käitumist tihti. Pildi esiplaanil noorem karu kahel tagumisel jalal, kuulamas missugune tema liigikaaslane tuleb paremalt. Paremalt tulija oli suurem vanem ja tugevam. Järsku lendasid mõlemad karud raketina üle platsi. Maa jäi neist maha tümisema. Hommikul oli metsateel selgelt näha nende jooksuvõistluse jäljed!

two brown bears

Alutaguseni,

Triin

Jäljed, jäljed, jäljed..

See on nüüd nagu kutsehaigus- kõnnin metsateel ja muidugi saavad kõik porisemad kohad hoolikalt üle vaadatud, et kas seal on mõne imetaja jälg astunud.

Sel korral oli Alutagusel , seda mai ja juuni kuus sagedasti. Otsisin märke eelkõige karudest. Kuna oli pikalt kuiv olnud, olid enamik metsasihke juba kivikõvaks kuivanud.

Siiski, siiski muidugi õnnestus jälgi leida ja juhtus kõike muudki.

Noor karukutsikas Alutagusel

Karujäljed metsateel

Mägra jalajälg

Sisisev rästik

Pilte Alutaguselt- https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157644780590041/

Tillniidu LKA

Muidugi polnud mul aimugi, kus see Tillniidu LKA on, polnud sellest kuulnudki. Nüüd tean väga täpselt. Tean täpselt kus asub Raamatu küla, Karumölle soo, Laatre küla, Koni mägi, Teringi mka, Eera küla, Lasa järv ja kus elab Märten.

Ma uurisin neid paiku rattaga. Peatusin vaatasin kaarti, vaatasin külasid, kuulasin kas koerad hauguvad ja kas mõni kukk kireb, kas lambad on heinamaal ja kas lehmad ammuvad. Paljud külad tühjad, majad lagunevad, kuid on külasid, kus kogukond toimib.

Enam jäi meelde vee väljavõtmine vändaga kaevust ja öökülmad.

Lagunenud kaev Eera külas

Pilte matkast näeb- https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157644099580230/