Robert Louis Stevensonist polnud varem ma midagi kuulnud, kuid otsides raja kohta infot sain teada, et teama ongi põhjus, miks see matkarada eksisteerib. Lugesin ka, et tema tegi raja läbi koos oma eesliga ja et praegugi on see võimalus huvilistel olemas.
Raja moodsam nimi on GR 70, mis algab Le Puy en Velay-s ja lõppeb Ales- ist või siis vastupidi. Pikkust on rajal ca 280 km. Sõltub, kas jätad lõike vahele või lõikad kurvid sirgeks. Ning rada läbitakse umbes 12 -14 päevaga.
Matkarada kulges ka mööda vana raudteetammi ja läbi tunnelistest!
Vesi oli matkal hästi kättesaadav ja 1,5 liitrist piisas. Külades oli pea alati kaevud, kust sai vett.
Me läbisime raja vastupidi ehk alutasime Alesist ja lõpetasime Le Puy-s. Rong sõidutas meid Alesisse kella päikseloojanguks. Valgust jagus ca 40 ks minutiks ja pisukese aja pärast jõudsime me jalgrajale, mis meid ülesse poole viima hakkas. Pimedas oli kuulda koerte haukumist, autosid, inimeste hääli ja musträsta laulu.
Telgi panime ühele aasale, mis lõhnas tugevasti liivatee järgi, see viis mind mõttes kohe Hiiumaa laidudele. Sättisin end juba telki, kui ööbik laulma hakkas ( tahaks kirjutada, et laksutama, kuid tema laul on meie ööbiku omast ikkagi vähem laksutav), alt oli näha linna kuma ja kui kodukaku laul meid unule suigutas oli mul suu kõrvuni.
Leia pildidlt röövikute rong.
Hommik tervitas end päikse, rohke kaste ja kuke kiremisega, üks maja oli tegelikult päris lähedal.
Ronisime päeva jooksul enamasti ikka ülesse poole, mul oli mure, et kus seda vett saaks juurde, osa kulus hommikuteele/ kohvile ja päev lubas kuum tulla. Kõndisime kas ilexi tammede vahel või siis männimetsas. Hea et matkarada puude varjus.
Päike kuumutas usinalt. Mul oli hea meel, kui kuulsin eemalt konnade pulmalaulu, see tähendab vett. Ja milline tore voolav oja see oli. Kui hea seal oli kaelani sees istuda. Oja silla all tegime lõuna-õhtusöögi ja ma lasin samal ajal oma t särgil ja sokkidel kuumade kivide peal kuivada.
Kivimajad võlusid.
Puhkekoht matkajatele, mägedest tulev vesi ja õitsev õunapuu.
Lambaid aetakse ühest külatänavast teise.
Päike kõrvetas kolmel esimesel matkapäeval. Ta tuli koos hommikuse ohtra kastega ja kolmandal päeval koos pilvedega, tuule ja õhutemeperatuur polnud enam nii kõrge.
Männimetsas hakkas silma palju mingi rööviku ämblikuvõrgust `minitelke` mändidel. Ja siis märkasin ka neid nn. röövikutest koosnevaid ronge matkarajal. Tegu oli liigiga Thaumetopoea pityocampa, kes toksiline ja kelle nii rohkearvuline nägemine natuke öövastavalt mõjus, kuid nendega harjus ruttu.
Peatusi tegime nende kuumade päevadega palju, alati kui värskendav oja vastu tuli panime varbad vette jahtuma, vesi oli jahe (pigem ikka jääkülma ja jaheda vahepealne ). Ning kui hästi läks siis sai end ka kaelani vette kasta.
Telkimiskoha proovisime ka nii valida, et oja oleks lähedal. Lihtsam köögiga majandamisel ja eriline mõnu oli see hommikune enda kastmine vette, tegi hoobilt erkaks. Telkimistega läks nii, et pooled ööd ööbisime, kus aga saime looduses, kuskil varjatumas kohas ja poole ööbimised olime kämpingutes.
Nurmenukk, orhideed ja niidutaimed
Neljandal päeval olid kraadid kukkunud selliseks, et öösel magasin kõik riided seljas ja matkates olid peaaaegu kõik riided seljas ( välja arvatud pidzaama- pikk aluspesu ja top ning sulejope). Mul oli ikka väga hea meel, et olin paksema magamiskoti haaranud. Kolmel esimesel päeval näis see nii üleliigne.
Koos temperatuuri langusega tuli ka külm ja koguaeg tugevalt puhuv tuul. Ning maastik oli muutunud, metsa oli äkitsi palju vähem olid künkad, palju suuri kive, karjamaad ja muidugi see tugev, külm tuul.
Meil oli ees raja kõrgema tipu 1699 m võtmine. Vastu tulevad inimesed olid sulejopedes ja mütsid sügavalt pähe tõmmatud, käpikud käes. Ülesse ronimine oli lihtne, keha sai sooja lisaks oli ses osas mets ja see kaitses super hästi tuule eest.
Üleval nägime ehk paar kilomeetsi kaugusele, muidu on sealt võimalik näda Vahemerd ja Mont Blanci. Tipust läbi, lonks mustsöstra Rigas Balzamsit ja alla. Alla minek aga oli vastutuult ja pikalt täiesti lage ala, muhvigi kaitset selle tuule eest. Kui tore oli jõuda õdusasse kohvikusse, kus kuum kakao ja elav kamin mind ülesse sulatasid.
Matka viimastel päevadel olime taas justkui uues maailmas. Maastik oli enamasti lage, heinamaad, karjamaad, põllumaad, kui mets siis oli see küngaste tippudes. Ja makaradade materjal oli nüüd tumepunane/ lilla vulkaani kruus. Ning kui lugeda rohkem selle piirkonna kohta siis täpselt, tegemist vana vulkaanilise piirkonnaga Prantsusmaal.
Teele jäi piisavalt poode ja söögikohti, et varusid täiendada.
Sel päeval sadas isegi 20 min lörtsi. Kõrgused matkal jäid vahemikku 200-1600 m
Öömaja oja kaldal.
Piirkonna nimeks on Velay ja no on äge kant! Kuidas mulle meeldisid need niidutaimed ja orhideed ja tore oli ,et oli palju saarepuid ja kaski ja silorulle ja lehmasita haisulisis külasid ja lambai ja kanasid, kes tee peal koperdasid. Meeldis et kruusateed olid ääristatud lehma karjamaadega, kus hobused vahtisid meid mööda kõndivat.
Need külad, lõid oimetuks oma auraga. Väiksed, armsad, paljud vanad kivimajad taastatud. Nad kõnelesid oma lugu ja uhkustasid nüüd oma uue ülikonna üle. Matkajatele olid tehtud tõeliselt hubased puhkekohad, kus pingid toolid, voolav karge vesi, vaade maastikule, puud lähedal et suvisel ajal end kõrvetava päikese eest kaitsta.
Kahju oli, et see lõpp punk järjest lähemale tuli. Elu rajal on nii lihtne. Aga siis visatakse sind tagasi linna, kus sa lihtsalt ei saa aru, et miks sa siin oled.
Matkamiseni,
Triin
