Liisa ja Marko läksid teises suunas- Marko detektima ja Liisa mustikaid korjama. Mina jäin oma plaani juurde ja aerutasin Malusile.
Sinna minna oli tore- mõnus tuul puhus põske ja jahutas. Aeg ajalt kihutas mõni mootorpaat mööda. Kogu aerutamise aja oli kuulda erinevat tooniga mootoripõrinat.
Alguses läks Koipse mööda siis eemalt Rammu. Malusi rannal olevad suured ja valgeks värvitud kivid hakasid üha lähemale tulema.
Parkisin end ühele lautrikohale ja tirisin süsta nõks kõrgemale maale. Viskasin sealsamas sirakile, kuulasin kuidas kajakas ja tiirud karjusid.
Tegin süüa, hirmus mulgikapsa isu oli ning just seda mul lõunaks pakutigi. Peale mugisin oma lemmikuid Tiina komme, üks halvaa mahtus ka ära.
Laisk oli olla.
Hüppasin vette, kui värskendav ja kui selge vesi. Väinameres sellist juba ei leia. Mulistasin vees mõnuga siis lasin end päiksel ja tuulel kuivatada.
Laiutiirule.
Hämmastas, kui ühtlaselt ja tasaselt olid rannas kivid. Justkui oleks keegi nad sinna täpselt sättinud ja kõrgemalt väljaturritavad pinnasesse patsutanud. Silma hakkas ETV pink keset saart- " Neile keda meri pole tagasi andnud". Mõned koslakastid ja poollagunendu torn. Ja muidugi need ohtrad lautrikohad, 15- nda juures läks mul lugemine sassi. Ma vaid kujutasin ette, kui vilgas elu siin Soome kuiva seaduse ajal käis. Kahju, et kõrtsu varemeid näha polnud. (Soovitan lugeda "Viinameri" Raimo Pullat, Risto Pullat.)
Nüüd olid sel laiul vaid kajakad, tiirud, merikotkas, kormoronid ja aeg- ajalt mõne mööduva mootorpaadi müra. Isegi mitte hallülgeid ei paistnud Vahekarilt.
Säält toredalt Malusilt,
Triin
Sinna minna oli tore- mõnus tuul puhus põske ja jahutas. Aeg ajalt kihutas mõni mootorpaat mööda. Kogu aerutamise aja oli kuulda erinevat tooniga mootoripõrinat.
Alguses läks Koipse mööda siis eemalt Rammu. Malusi rannal olevad suured ja valgeks värvitud kivid hakasid üha lähemale tulema.
Parkisin end ühele lautrikohale ja tirisin süsta nõks kõrgemale maale. Viskasin sealsamas sirakile, kuulasin kuidas kajakas ja tiirud karjusid.
Tegin süüa, hirmus mulgikapsa isu oli ning just seda mul lõunaks pakutigi. Peale mugisin oma lemmikuid Tiina komme, üks halvaa mahtus ka ära.
Laisk oli olla.
Hüppasin vette, kui värskendav ja kui selge vesi. Väinameres sellist juba ei leia. Mulistasin vees mõnuga siis lasin end päiksel ja tuulel kuivatada.
 |
| Laurtikohad Malusil |
Laiutiirule.
Hämmastas, kui ühtlaselt ja tasaselt olid rannas kivid. Justkui oleks keegi nad sinna täpselt sättinud ja kõrgemalt väljaturritavad pinnasesse patsutanud. Silma hakkas ETV pink keset saart- " Neile keda meri pole tagasi andnud". Mõned koslakastid ja poollagunendu torn. Ja muidugi need ohtrad lautrikohad, 15- nda juures läks mul lugemine sassi. Ma vaid kujutasin ette, kui vilgas elu siin Soome kuiva seaduse ajal käis. Kahju, et kõrtsu varemeid näha polnud. (Soovitan lugeda "Viinameri" Raimo Pullat, Risto Pullat.)
Nüüd olid sel laiul vaid kajakad, tiirud, merikotkas, kormoronid ja aeg- ajalt mõne mööduva mootorpaadi müra. Isegi mitte hallülgeid ei paistnud Vahekarilt.
Säält toredalt Malusilt,
Triin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar