Kolme päeva loomad

Läksin Alutagusele, et seal ringi kolada, uurida ehk karude massärkamine toimunud. Ning muidugi lootsin leida värke jälje ja seda pidi tagasi minnes jõuda karu talvepesani.

Hakkasime end kolleeg Ahtoga metsa sättima. Võtsime räätsad ühes, et mine tea. Kui Ahto veel pudi-padi autosse tõstis läksin ma keldri taha, et seal ringi uudistada ja jälgi lume peal vahti. Olin seal natuke aega koperdanud, kui tõstsin pilgu ja nägin karu. Otse keldri tagant läheb pikk ja sirge metsatee. Umbes 700 m kaugusel meist istus ja astus ja asjatas üks isane karu.  Päris tükk aega. Ahto tormas kolmjala järgi ja kõik ta pereliikmed tulid karu uudistama.

Karu metsateel

See keldritagune seal on legenaarne koht. Kolm aastat tagasi elas seal kuu aega üks noor, teise aasta karukutsikas. Teatavasti kui emastel pulmad hakkavad hoiavad noored kutsikat eemale, kardavad isakaru. See noor kutsikas oli päris julge ja teda silmati üsna tihti keldri taga metsateel.

Hiljem läksime metsateele vaatama, kui lai oli looma jälg, oli ca 14 cm. Tegemist keskmist kasvu isase loomaga.

Veidral kombel nägin seda karu veel, olin 1,5 tundi tema jälgi ajanud, lootuses, et jõuan talvepeani, kuid ei. Leidsin vaid pikali aetud lepakände ning sain aimu looma liikumisest maastikul. Jäljed viisid mind metsateele ja keda ma kaugel, kaugel eemal nägin- karu muidugi. Jäljelaiused klappisid.

Karu on pehkinud lepakännuga maadelnud.

Veel nägin neil päevil noort kobrast, kes kraavis askeldas ja mind põrmugi ei kartnud; nägin põtru, kes mind oma kõrvadega seirasid; nägin tedrekukkesid kõõlumas puudeotsas ja ootamas mängu. Tedremäng Alutagusel oli loid, mängud kus tavaliselt 8-9 kukke oli sel korral platsil vaid 2-3. Kas arvukus alla läinud või pole mäng hoogu sisse saanud? 

Värske karujälg metsateel.

Viimasel päeval, kui metsast tulin, olin just üle kraavi hüpanud ja teetammile jõudnud. Nägin jõmmi jälle. Sel korral tuli ta oma uhkel ja aeglasel sammul minu suunas. Oh, ta oli päris suur. Kõndis ja kõndis. Kuid nagu suurele ja arale karule kohane hoidis ta autoga distantsi. Umbes 60 m enne keeras ta rahulikult metsa ja kadus minu vaataväljast. Ronk peakohal kisas.

Käsin läbi need Alutaguse teed, kus karujälgi kõige rohkem näinud olen. Ei kedagi. Jälgi pole. Kas enamus isenditest veel peab talveuinakut? Nüüd peaks küll juba vesi põues olema. 

Aga lund oli veel metsade vahel ohtralt. Osad teedki veel läbimatud ning lumest ja jääst sulamata. Kui Alutaguse metsade vahelt välja sõitsin hakkas justkui teine aastaaeg- palju soojem ja kevadisem.