Kui me Linnahallis juures kajakid vette lükksime oli Kaisamoor juba mööda sõitnud. Ees ootas 17 km pikkune aerutamine Naissaare suunas. Kohe võtsime suuna keset lahte lössutava Bobo juurde. Bobo vaatas meid justkui oma suurte laeva silmadega, et kes me need pisikesed kihud ( kihulased) olema.
Kui Naissaar napilt paistma hakkas oli Evelil juba väga vaja maale minna aga õnneks pidas ta vastu ja kimamiseks ei läinud.
Naissaare sadamas sõime suppi ja liival pikutades vaatasime sadamamelu. Mõnus oli- kõht oli täis, ilm soe ja kajakas karjus. Ei oska rohkemat tahtagi.
Võtsime ette jalgsimatka. Käisime ära miiniladude juures. Usse ei näinud nagu Märteni tuttavad, kes meile täiesti ootamatult vastu jalutasid, rääkisid. Kõiki meid kostitatid valge veiniga!
Et mitte sääski toita otsustasime Naissaare põhjatippu kimada, kus hõredamal rannal ööpeatus teha. Peatusime üsna majaka nina all.
Parajasti kui luristasime teed ja plaanisime kohe Eveli sünnipäeva kooki maitsma hakata, ilmus kohalik Pitsu, kes meid nähes pidi rõõmust hulluma. Ta jooksis meie kolme vahel ja kõik potid ja pannid ja topisd veeresid lauali liiva sisse. Eveli hoidis kiivalt oma torti Pitsu eest.
Mõne aja pärast Pitsu rahunes, istus meie lähedale maha ja valvas.
Ja muidugi libises Eveli hoolega hoitud kook lärtsti maha. Pole tükk aega nõnda naernud!
Naissaare uni oli super.
Teisel päeval tegime lühikese ringkäigu saare lõuna osas. Nägime tellingutes kirikut, mis tundusid sama vanad kui kirik ise.
Rannast sai Mäten endale neoonroosa poi ja Eveli kepi, mina leidsin lüpsipingi. Kepp ja pink jäid sadamasse maha.
Tagasiteel tõmbasime purje ülesse. Liikusime aeglasemalt kui aerutades aga tore oli proovida. Purjekad vaatlesid meid umbusuga.
Linnahalli juures maitsesid nuudlid oi, kui hästi.
Triin
Kui Naissaar napilt paistma hakkas oli Evelil juba väga vaja maale minna aga õnneks pidas ta vastu ja kimamiseks ei läinud.
Märten mingi torni otsas
Naissaare sadamas sõime suppi ja liival pikutades vaatasime sadamamelu. Mõnus oli- kõht oli täis, ilm soe ja kajakas karjus. Ei oska rohkemat tahtagi.
Võtsime ette jalgsimatka. Käisime ära miiniladude juures. Usse ei näinud nagu Märteni tuttavad, kes meile täiesti ootamatult vastu jalutasid, rääkisid. Kõiki meid kostitatid valge veiniga!
Et mitte sääski toita otsustasime Naissaare põhjatippu kimada, kus hõredamal rannal ööpeatus teha. Peatusime üsna majaka nina all.
Naissaare majakas
Parajasti kui luristasime teed ja plaanisime kohe Eveli sünnipäeva kooki maitsma hakata, ilmus kohalik Pitsu, kes meid nähes pidi rõõmust hulluma. Ta jooksis meie kolme vahel ja kõik potid ja pannid ja topisd veeresid lauali liiva sisse. Eveli hoidis kiivalt oma torti Pitsu eest.
Mõne aja pärast Pitsu rahunes, istus meie lähedale maha ja valvas.
Ja muidugi libises Eveli hoolega hoitud kook lärtsti maha. Pole tükk aega nõnda naernud!
Eveli Naissaare prillidega
Naissaare uni oli super.
Teisel päeval tegime lühikese ringkäigu saare lõuna osas. Nägime tellingutes kirikut, mis tundusid sama vanad kui kirik ise.
Rannast sai Mäten endale neoonroosa poi ja Eveli kepi, mina leidsin lüpsipingi. Kepp ja pink jäid sadamasse maha.
Tagasiteel tõmbasime purje ülesse. Liikusime aeglasemalt kui aerutades aga tore oli proovida. Purjekad vaatlesid meid umbusuga.
Linnahalli juures maitsesid nuudlid oi, kui hästi.
Triin
sats ö lavli ailänd änd neitsö
VastaKustuta