Blokk

Hea on olla- kõlaritest tuleb indie muusikas, päike soojendab selga ja keha, pole tööpäev, telefon ei helise ja kuhugi minema ei pea. Toas on õdus, väljas suur kevad venitab oma tulemisega. Ja ma saan kirjutada. Juba mitu nädalat kipitab kõik see, mida olen kogenud, välja. Näpud sügelevad ja tahaks need mõtted ja emostioonid tähtedeks, sõnadeks ja lauseteks trükkida. 

Langtang NP

108 ringi ümber stuupa

Hommikud ja ööd olid külmad. Loikudel, ojadel oli jää peal. Kui päike paistis oli hää soe. Ja üleval aina pea valutas, oh need julmad peavalu- hommikud.

Kasuta seepi, kuni seda veel on.

matkarada

Army area

Haamri abil sünnib killustik.

Riided ikka kuivasid kiviaedadel.

ära maga..don't sleep

Ei näe sellist karude käitumist tihti. Pildi esiplaanil noorem karu kahel tagumisel jalal, kuulamas missugune tema liigikaaslane tuleb paremalt. Paremalt tulija oli suurem vanem ja tugevam. Järsku lendasid mõlemad karud raketina üle platsi. Maa jäi neist maha tümisema. Hommikul oli metsateel selgelt näha nende jooksuvõistluse jäljed!

two brown bears

Alutaguseni,

Triin

Jäljed, jäljed, jäljed..

See on nüüd nagu kutsehaigus- kõnnin metsateel ja muidugi saavad kõik porisemad kohad hoolikalt üle vaadatud, et kas seal on mõne imetaja jälg astunud.

Sel korral oli Alutagusel , seda mai ja juuni kuus sagedasti. Otsisin märke eelkõige karudest. Kuna oli pikalt kuiv olnud, olid enamik metsasihke juba kivikõvaks kuivanud.

Siiski, siiski muidugi õnnestus jälgi leida ja juhtus kõike muudki.

Noor karukutsikas Alutagusel

Karujäljed metsateel

Mägra jalajälg

Sisisev rästik

Pilte Alutaguselt- https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157644780590041/

Tillniidu LKA

Muidugi polnud mul aimugi, kus see Tillniidu LKA on, polnud sellest kuulnudki. Nüüd tean väga täpselt. Tean täpselt kus asub Raamatu küla, Karumölle soo, Laatre küla, Koni mägi, Teringi mka, Eera küla, Lasa järv ja kus elab Märten.

Ma uurisin neid paiku rattaga. Peatusin vaatasin kaarti, vaatasin külasid, kuulasin kas koerad hauguvad ja kas mõni kukk kireb, kas lambad on heinamaal ja kas lehmad ammuvad. Paljud külad tühjad, majad lagunevad, kuid on külasid, kus kogukond toimib.

Enam jäi meelde vee väljavõtmine vändaga kaevust ja öökülmad.

Lagunenud kaev Eera külas

Pilte matkast näeb- https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157644099580230/

minu selleaastane linnulist

Ei ole pääsu lindudest. Külmaks pole nad mind kunagi jätnud, kuid kui sel aastal kolleeg Bert otsustas aastalisti pidama hakata siis.. Alguses ma kuulasin ja noogutasin, et tore, tore, pea jah aastalisti, mis siis.

Aga siis läksime koos päevaks Hiiumaale sealseid matkaradu ja muidu häid linnukohti läbi käima, ei pidanud ma kiusatusele vastu. Lisaks võistlusmomendile, tuli välja, et mul mõned liigid mida tal veel pole ja suhteliselt lihtsad- jäälind ja vesipapp näiteks. 

Et siis nüüd ma ka loen ja kirjutan iga saadud uue linnuliigi oma aastalisti. 

Hetkel koos 67 liiki, kuid väga lihtsad liigid nimekirjast puudu. Väärtuslikumaks esindajateks listis vöötkakk, mida nägin Alutagusel ja vesipapp, keda juhustlikult kohtasin koogutamas Keila jõel süstatades.

Tuleb linnurohke aasta!

Vana mets, üks väga lahe koht- Hirmuste matkarada

Toolid olid jõe kaldal

Tähed sirasid, öö oli selge. Olin metsas magamiskotis  ja kohe- kohe hakkasin magama jääma. Janek oli natuke aega tagasi teinud kuuma teed, mille olime sisse luristanud. Hää, soe ja õdus oli olla, eemalt oli kuula aeg- ajalt mööda sõitvaid autosid ja koera harvasid haugatusi.

Hakkasin just kilkama, et äge suur- vanker otse peakohal, kui kuulsin kõrvalpõõsa juurest karuhäält, õnneks oli see Janek.

Hommik tuli lõkkelõhnaline ning musträhn teatas valju trummeldusega, et oleme tema territooriumil.

Panime paadis vette Jägala küla all. Esimene HEJ  tuli 4 km pärast. Surusime nii kaugele kui saime ja tõstsime paadid välja ja teisele poole vette tagasi.

Algus on alles alguses

Järgmine vana veskitamm oli raske, vool oli kiire ja noh, jõud rauges üsna varsti, kuid tammini oli ikka veel umbes 200 m aerutada. Janek inspekteeris põhjalikult ümbrust ja teatas, et peame teisele jõe kaldale sõitma ja süstasid ca 300 m lohistama. Need 60 m olid imetoredad, mis ma sain  allavoolu kelgutada. Vinnasime paadid kaldale ja edasi läks timopalolik tegevus, ehk siis paatide lohistamine. Oleks siis lundki olnud. Uuh, küll see oli raske.

Edasi ootas Kehra oma kärestikuga, kus saime üles ronida ning taas üks HEJ.

Läbi Kehra linna oli tore aerutada- tüdruk sõitis rattaga mööda, perekonnad jalutasin lastega, BMW mees oli pruudiga jõe kaldal ja kuulasid tümmi, naine põletas oksi, kalamees püüdis kala.

Kaunissaare HEJ taas paadid välja ja sisse tagasi.

Hommikul pidi külmund varustuse taas selga lükkama

Järvel ujus 2 kanada lagle, toonekurg istus korstna otsas, punt laululuiki lendasin oma trompethäält tehes minema, kui meid nägid, sõtkad vihistasid tiibu, jäälind kimas eemale, talvike teatas, et siit- siit saab Riiga, punarind puistas pärleid, musträstas laulis libaööbikuna, metsvindid keeldusid nende metsas ühtki pirrutikku võtmast.

Kausnissaarest kuni Pikaveskini oli matka toredaim, vaheldusrikkaim osa.

Laagerdasime end vanale heinamaale, see oli küll maailma ilusaim laagriplats Jägala jõe ääres.

Juba küpsetaski matkapliit conchiglie köögiviljade, pesto ja oliividega. Joogiks kuum tee!

Olime läbinud 31.4 km ja aega kulus selleks 10,1 tundi.
Järgmine päev aerutasime allavoolu tagasi aega kulus 5, 4 tundi.


See oli lihtsalt nii lahe matk!