Reede, 20. november 2020

Blogil uus pealkiri

On jah uus pealkiri. Metsast, soost ja merelt pole see ju enam ammu olnud ja tegelikult on metsast, soost ja merest koblakas ees. Ma ei uskunud et see kunagi on võimalik, et nii juhtub. Aga üks asi viis teiseni ja.. Ei, see ei tähenda et ma enam kunagi metsa, sohu ja merele ei lähe. Muidugi lähen ja kui hea meelega, see annab hingele, mu füüsilisele kehale ju niii palju. Aga seal on hetkel tähtsamad teemad mis on ca 15 aastat tõrjutud olnud/ tagaplaanil olnud. Ja nendest teemadest siin blogis " Kui tuled urust välja.." hakkangi kirjutama. Peamiselt muidugi enda jaoks, et kuskil oleks märk sellest et ma tegelen nendega, ma arenen, ma pole ummikus. Ning kui seal on keegi kes seda blogi loeb ja saab neist teemadest sisemist tuge ja positiivsust samu asju enda elus läbi viia, mõelda siis on see see supertore!

Mis teemad need siis on. Need tähtsad teemad mis 15 aastat tagasi hoitud/ surutud olnud? Peamiselt inimesed ja emotsioonid ja tunded ja kuidas end siin maailmas mõtestada ja kuidas leida siit maailmast värve ja kuidas leida tugevust ja..

Olen tänulik, et see hetk tuli, kui urust välja tulin. Seal polnud üksi põrmugi tore. Oli küll turvaline ja olin mina ja see urg kaitses mind, kuid keegi ei saanud minu lähedale. Mul oli seal üksi nii hubane ja hea. Kuid kuni teatud ajani.

Selle aasta augusti kuus osalesin Täiskasvanute lastelaagris ja see oli silmiavav kogemus. Uskumatu, ma sain seal olla mina ise. Olen introvert ja tajunud alati seda, et kui sa elav pole või inimestega ei patra vahetpidamata siis järelikult on sul midagi viga. Aga seal oli vastupidi, ma ise tahtsin inimestega suhelda, nemad tahtsid minuga rääkida. Keegi polnud pealetükkiv. Olid toredad 3 päeva.

Ning järgmised 2 kuud sõitis see rong kiiresti. Lahkuminek elukaaslasest, uus suhe, mis aga lõppes pea. Kolimine armsast maakohast taas Tallinna. Maha jäid mu istutatud taimed ja puud ja põõsad ja kasvuhoone. Ja muidugi Robi, mu armas koer Robi. Kes jäi sinna toredasse maakohta. 

Ja kuidas need tunded ja emotsioonid siis hüppasid siia ja sinna suurte võngete saatel. See oli aeg kus oli palju nutmist, palju vanu lahendamata probleeme tuli ülesse, mis olid seal enne peidus olnud. Pidin nendega vastakuti seisma ja nendega tegelema. Paljuski aitas, kui sain seda tunnet tunda ja mitte proovida teda ära matta, vaid lasin tal olla, lasin tal mulle valu teha. Valasin ta pisaratena välja.

Isa teema kerkis ikka ja jälle ülesse. Isa jättis me pere kui olin 2 aastane..(lugu jätkub).









Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar