Keegi oli risti ehk edela-kirde suunalise vao Viire kurku sisse sõitnud. Nii me siis olime seal jääpudru serval ja vaatasime seda ca 10 m pudi enda ees. Toksisin piigiga, et kuidas peab, et äkki saaks suuremalt tükilt väiksemale hüpata ja kelgu kamaga järgi tõmmata. Suured tükid pidasid aga mudru vahel oli päris hulgim vabavett, et kui jäätükk tahaks end keerata siis oled sahh vees. Vaagisime seda olukorda üht ja teistpidi aga leidsime ikka et kindam on see 2 km rüsis tagasi kiibata ja plaan ümber teha.
Olime teel uduselt Virtsust udusele Viirelaiule, siipisime suuskadega rüside vahel. Minu meelest polnud ses madalas rüsis viga miskit liikuda. Kelk tegi need hüplemised rüsis kaasa ja ehk korra viskas end külili. Tanel see eest venis millegipärast--sellepärast, et ta kelk jäi igale poole kinni ja viskas end pidevalt siruli. Nägin, kuidas ta oma kotti, kelku ja suuski ja kaikaid vihaselt töötles.
Vahetasime kelgud. Nüüd pidi valima selliseid laugemaid kohti, kust rüsist läbi suruda. Kelgul oli veider pikk nina, mis jäi alatasa kuhugi rüsi taha pidama. Kui varem olin ma kitsastest kelkudest hästi arvanud ja eelmine kord Lapimaal matkates soovinud sellist kelku, mis oleks just suusajälje laiune, et mitte lisatööt teha, siis rüsis oli minu kelk vägagi tegija. Lisaks oli tal nokk palju ümaram, mis tegi rüside ületamise lihtsamaks.
Meenusid kohe Timo ja Auduni jändamised Põhja- Jäämerel, kui süstaninad sahinal rüsisse kinni jooksid.
Virtsus leidis koha koha me kõhus, maailmal kohe teised värvid.
Plaani muutus ja varustuse ümbersättimine. Esimese hooga Kõbajatele, seal vaatame kas Kesseni jõuame, või siis tuleb viimane ots hämaras läbida.
Kõbajatelt puhus tuul meid Kesseni, pimeduses suusatasime läbi saare laagriplatsini.
Hommikul kiskus ilma selgeks ja päike kilkas üleval taevas. Puhus mõnus pärituul ja suusk libises imehästi. Teel kohtasime vähest rüsi ja sulaveeloike.
Koos päikseloojanguga jõudsime saarele, kus meid tervitasid 2 lammast. Keerasime end külili nende lähedale. Seltsis ikka segasem.
Uus päev näitas meile jääl mõnulevat hüljest. Ning saare pärnast nurka, kus kunagi oli ka miski maja olnud. Lambad olid juba toiduotsingule suundunud.
Tuul oli me teele kangutanud ühe pisukese lahvanduse, jess sain normaalset vett. See lumasula vesi pole teps mitte see.
Varsti imas buss meid endasse ja sülitas meid minu lemmiklinnas maha. Aitäh Haapsalu!
Veel mõned pildid -https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157666903707918
Jääl matkamiseni,
Triin
 |
| kuidas palun Viirelaiule saaks? |
Olime teel uduselt Virtsust udusele Viirelaiule, siipisime suuskadega rüside vahel. Minu meelest polnud ses madalas rüsis viga miskit liikuda. Kelk tegi need hüplemised rüsis kaasa ja ehk korra viskas end külili. Tanel see eest venis millegipärast--sellepärast, et ta kelk jäi igale poole kinni ja viskas end pidevalt siruli. Nägin, kuidas ta oma kotti, kelku ja suuski ja kaikaid vihaselt töötles.
Vahetasime kelgud. Nüüd pidi valima selliseid laugemaid kohti, kust rüsist läbi suruda. Kelgul oli veider pikk nina, mis jäi alatasa kuhugi rüsi taha pidama. Kui varem olin ma kitsastest kelkudest hästi arvanud ja eelmine kord Lapimaal matkates soovinud sellist kelku, mis oleks just suusajälje laiune, et mitte lisatööt teha, siis rüsis oli minu kelk vägagi tegija. Lisaks oli tal nokk palju ümaram, mis tegi rüside ületamise lihtsamaks.
Meenusid kohe Timo ja Auduni jändamised Põhja- Jäämerel, kui süstaninad sahinal rüsisse kinni jooksid.
Virtsus leidis koha koha me kõhus, maailmal kohe teised värvid.
 |
| sulavee loigud |
Plaani muutus ja varustuse ümbersättimine. Esimese hooga Kõbajatele, seal vaatame kas Kesseni jõuame, või siis tuleb viimane ots hämaras läbida.
Kõbajatelt puhus tuul meid Kesseni, pimeduses suusatasime läbi saare laagriplatsini.
Hommikul kiskus ilma selgeks ja päike kilkas üleval taevas. Puhus mõnus pärituul ja suusk libises imehästi. Teel kohtasime vähest rüsi ja sulaveeloike.
 |
| Kadaka puiestee |
Koos päikseloojanguga jõudsime saarele, kus meid tervitasid 2 lammast. Keerasime end külili nende lähedale. Seltsis ikka segasem.
Uus päev näitas meile jääl mõnulevat hüljest. Ning saare pärnast nurka, kus kunagi oli ka miski maja olnud. Lambad olid juba toiduotsingule suundunud.
 |
| Vesi! |
Tuul oli me teele kangutanud ühe pisukese lahvanduse, jess sain normaalset vett. See lumasula vesi pole teps mitte see.
 |
| põder oli ka siin peatunud. |
Varsti imas buss meid endasse ja sülitas meid minu lemmiklinnas maha. Aitäh Haapsalu!
Veel mõned pildid -https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157666903707918
Jääl matkamiseni,
Triin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar