Viirika raba

Kui raba serva jõudsin oli üks matkaja juba ees. Parkisin auto ja kihutasin samuti rappa.

Viirika raba Maaameti kaardilt

Hommikupoole- ööd oli lund sadanud ja raba vingelt valge. Kollane kera taevast näitas end päris pikalt.

Viirika raba

Suuna võtsin raba lääneserva, kus  turbaaugud, sealt saab alguse ka Keila jõgi.

Eriti tahtsin üle vaadata mineraalsaari, mis olid raba lõuna otsas. Olid vast lahedad saared- parajalt suured, kõrged ja ohtrate kuuskede, mändide ja haabadega.

Esimesed jäljed uuel lumel- orav

Punkrisaar oli super! Ägedamat puntrikohta pole kohanud. Saar oli kõrge ja tilluke. Punkri naabrusesse oli kolinud rebane.

Matkalõunaks olid pannkoogid ja kuum tee.

Paus 15 minutit

Triin

Rabivere raba

Me polnud Rabivere rabas kunagi varem käinud. Teadsin enam-vähem vaid ühte tähtsat fakti selle raba kohta. Sealt pärines Eesti vanim rabamuumia leid,  aasta oli siis 1936. Kohast kus muumia leiti, oli turvast kaevandatud, terve rabaserv oli turbaauke täis. Täpsemalt saab lugeda- http://karjatsetalu.onepagefree.com/?id=3588

Turbaaugud Rabivere rabas.

Samal ajal sattus rappa meiega ka Patrick ( torm). Laugastel olid laugaste kohta ülisuured lained. Ja enamus aja pidi kaldus käima ja pehmemate kohtade peal oli tasakaal kiire kaduma.

Sel ajal kui Marko rauda otsis ( naastes oli ta kolm kopikat leidnud ), kolasime meie Liisaga rabaserva metsas ringi. Tahtsime ülesse otsida vana külatee, mis viis kahe raba vahelt läbi ( Rabivere ja Seli raba). Külatee leidsime, oli täiesti selgesti eristatav ja metssead kasutasid seda usinalt.

Ühe kuuse kõrvalt leidsime allapudenenud tuuleluua. See oli üllatavalt suur! Tuuleluuad tekivad uinuvate või lisapungade ebanormaalsest arenemisest johtuvalt okste rohkest harunemisest.

Tuuleluud ja Liisa

Kuna tuul oli tõesti kõva puudus vähe, kui oleksime ühe obaduse kuivanud kaselt saanud. Õnneks langes ta häälekalt.

Hundijälgi nägime tagasiteel.

Triin

Naisteraba-Leva raba- Kõrgeraba

Oli ilus detsembrikuu päev- vihma sadas ja välja vaadates ei saanud päris hästi aru, kas kell oli kell 10 hommikul või kell 2 pärastlõunal. Ja ega saanud sellestki aru mis kuuga tegu oli. Kalender siiski kinnitas, et detsember.
Igatahes sel ilusap päeval läksime meie ja Märteni koer Örr rabamatkale.

Kui esimene kraav ületatud ja natuke vees solistatud olime õnnelikult rabas. Surusime end otse üle raba, mööda vanadest turbakaevanduse täisnurksest mustrist. Elevust pakkusid mõnusa maitselised jõhvikad ja mikroskoopilised lumelaigud.

Matkasöök koosnes sushist, praetud banaanidest, jõhvika maitselisest kissellist ja präänikutest.

Raba maastikule oli suureks kontrastiks turbakaevandus. Õnneks pakkusid hundijäljed liikumisel põnevust.

Mingil hetkel tegi see asi (GPS) kummalise kaare- Marguse sõnad ja tekkis eht Nipernaadi tunne ( ma kõnnin ja kõnnin).

Naisteraba detsembris
Lisas  margusl (2011-12-19 22:50:59)

Naisteraba / Leva raba.Rappa saamine oli tunduvalt kuivem ettevõtmine, kui sealt välja tulek. Soojas detsembris uputas Leva järveni minev siht korralikult kogu pikkuses, läbitav kõrge kummikuga.

Kui Leva järveni jõudsime olid kalamehed läinud, neist maha jäänud vaid suur hunnik taarat, plastikust laud, vana lõkkekoht ja puu otsa saag.

Järve juurest läks metsasiht otse rabast välja, kuid seda ei soovita. Algul on tee jah tee, kuid viimased 600 m kannab ta nimetust kraav. Andre arvas, et meil on päris hästi läinud, et see pole kodutee, mida peaks iga päev kõndima.


lahe oli!
Triin

Orkjärve raba

Tallinnas hakkas just lörtsi sadama, kui asjad pakkisin ja Riisipere suunas sõitma hakkasin. Läksin Orkjärve rabasse matkale. Et raba serva jõuda on paslik sõita Riisiperest Aude suunas ja siis Aude külast keerata vasakule Kobru suunda. Teed raba servas olid praeguse tatiste ilmade kohta väga hästi läbitavad. Auto sai parkida Laanemaa järve äärde. Oli piisavalt ruumi, et ringi keerata ja maapind oli tugev.

Laanemaa järve pole palju järgi jäänud. Servad pehmed ja õõtsikused. Kuid see eest palju jõhvikaid!

Laanemaa järv

Silkasin mööda järve äärt kagu suunas, et jõuda Raeda mäele. Kui mändide vahelt välja jõudsin, läks lagedamaks ja nägin ka Raeda mäge.

Mäe servas on suur lame kivi. Seal peal on mõnus pikutada ja matkaeinet nautida.

Metssigade teadetetahvel. Raedma mäel.

Raedma mägi oli vinge. Suured kuused ja männid sekka vanu pärnapuid ja mõned lahedad tammed. Saar oli metssigadele koduks olnud. Olid siin otsinud juurikaid ja ilmselt talvel kuuskede all oma pesasi teinud.

Inimesest ol siia jäänud tükike rauda.

Kuna raba on väike ei läinud kahte tundigi, kui olin juba auto juures tagasi. Kindlasti tasub tagasi minnes hoida vanale taluteele, mis jookseb raba servas põhja- lõuna suunaga.  Tee peatus ka lähedalolevas metsavendade punkri juures.

Taevast tasub vahtida kaljukotkast.

Vinget matka!

Triin

Minu kodukandi rabad. Palasi raba

Olen pärit Kadjaste külast. See on väike koht Vändra ja Kurgja vahel.

Juba mitmeid aastaid on mul peas mõlkunud, et peaks kõik oma kodukandi väiksemad ja suuremad rabad läbi matkama ja neist kirjutama.

Tegelikult olen sellega juba ka algust teinud. Oma ühes varasemas blogikirjes olen kirjutanud

Kellisaare rabast. Kellisaare raba on Kadjaste külale ka kõige lähim raba.

Minu rõõmuks pääseb rabadesse väga lihtsalt ja eriti lihtne on see rongiga.


Palasi raba.

Palasi raba. Pärandkultuuri kihiga.

Kui rong Lellel peatus oli minu kord maha minna.

Oli üks esimestest külmadest päevadest. Päike oli kell 9 aga just tõusnud. Maad kattis härmatis. Külma ehk kraadi 5-6 C.

Külmunud älves.

Rabasse saab kõige mugavamalt ja kiiremini, kui minna üle rongitee II perooni lõpuni ja sealt edasi mööda kruusateed. Kohas kus tee teeb kurvi ja te näete suurt maanteed on paslik raba suunas keerata. On tükk tegu, et end läbi võsa suruda aga seda kõigest 50 m. Vett ka jagub. 

Jäätunud laugas.

Olingi rabas, kõndisin räätsad mõnusalt klõbisemas. Pinnas oli jäätunud ja laugastel esimene õrn jääkiht peal.

Laukad olid Palasi rabas suured nagu ka jõhvikad. Raba ise tilluke ja 2- 3 tunniga saab sest hea ülevaate.

Kuna maantee kohe raba kõrval, on maanteemüra kuulda. 






Triin

Jalgratta matk Portugalis

Juba kevadel ootasin seda matka. Ostsin lennupiletid ära, kutsusin sõpru kaasa ja panin enam- vähem marsuudi paika.

Siinpool on Portugal, Acoutim ja seal Hispaania

Kui kuupäev lähemal siis selgus, et sõbrad kahjuks tulla saagi ja matk vajab üksi matkamist. Jõudsin selle mõttega harjuda ja tundus isegi päris tore üksi matkale minna. Üks elukogenud kolleeg kiitis seda väga heaks, arvas, et ei peagi teisi ootama, kui nad liialt kohmitsevad.

Santa Luzia- laulustki teada.

Maandusin Farosse, rohi oli kõrbenud ja lennujaama katus oli tormi poolt just minema viidud. Palav oli, kohalik linnaliini buss haaras mu peale ja viis linna. 

Tavira linn.

Järgmine päev olin rattaseljas ja teel Hispaania piiri suunas. Tuul mõnusalt tagant lükkamas, liikusin kiirelt ja hea tunne oli olla teel.Ööseks telkisin ennast ühe apelsini puu alla: " Väga mõnus on. Pikutan siin telgis, kuulan ookeanit ja koerte haukumist, tsirkaadid krigistavad kõvasti ja imeliku häälega linnud kilkavad. Jõin teed ja jõllitan tähti. Ülilahe on olla! Kõht on ka toitu ja sokolaadi täis".

Lagose lähedal

Teisel päeval suundusin mägedesse, uuh need vajavad harjumist. Õhtuks olin täitsa küpse. Tuul oli kõva, kohati pidi keha vastu tuult hoidma, et ta ratast pikali ei puhuks. Öösel tuli kõva vihm, kallati pangede viisi, õnneks olin end seadnud hostelisse. Olin linnas nimega Acoutim: " Väike armas linn suure jõe ääres. Teiselpool jõge on hispaania. Linnas on kõrguste vahe kohutav. Rattakingadega siit küll ülesse kõndida ei saa.Jään siianatuke kauemaks, et linnas ringi vaadata ja end ravida". 

Jah teisel päeval olin haige valmis- kurk punane ja neelata oli valus, lisaks nohu.

Mägedes toredaim koht kuhu sattusin on küla nimega Furnazinhas. Kogu küla tuli mind vaatama. Leidsin endale ka koha kus ööbida. Isegi radikas oli toas. Portugali majad on kivist valgeks vööbatud ja kivist põrandate ja kõrgete lagedega. 

Rannad Lagoses

Mägedes oli tore- kuulata kitse ja lambakellade kumedat heli, süüa apelsine ja granaatõunu, vaadata ringi väikestes külades, sõita mäest alla ja jälle ülesse. Sattusin siin korgipuu metsadesse, kus puude tüved olid süsimustad ja võra lai ja päikestvarjav. 

Kui Lagosesse jõudsin ei jõudnud ma ookeani ja seda vinget liivakallast ära imestada. See oli vinge ja vinge sest sada vihma oli oli torm. Millise jõuga need lained vastu kaljut paiskusid. 

Euroopa kirde nurgas käisin ka- maailma lõpun on kohvik. Nii ka seal.

Kui oma ringiga Farosse tagasi jõudsin, kolistasin rannikul põhjalikumalt ringi. Toredaim elamus oli kui nägin flamingode parve. Ilusad graatsilised linnud, mind üllatas aga kui jämedat, varese moodi häält nad teevad. 

Juba olingi Londonis, Loore võttis mind seal vastu ja kodustas pooleks päevaks ära. 

Tallinna suunas lennates oli tore näha, et kõik Hiiumaa laiud on alles. 

Kuid kui piloot käsutas meeskonna juba Noarootsi kohal maandumiseks valmistuma oli mul küll soov ütleda, et paluks ikka Tallinnasse. Autoga sealt ju tunnike Tallinnasse sõitu.

Ja pilte saab vaadata http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157628016471607/

Triin

Lõke rabasaarel

Pole jupp aega sisse maganud, kuid sel päeval see juhtus. Andre ootas maja ees ligi pool tundi.Sissemagamise ajasin uue telefoni süüks.

Raba serva jõudsime kella 10 paiku. Päike oli kõrgel üleval. Igaüks upitas endale koti selga ja võttis räätsad näppu.

Märten oli matkateemaks valinud sinise.

Esimesest kraavist saime kõik õnnelikult üle, ka teisest. Hea abi oli kobrastest.

Märteni koer Örr silkas sinna ja tänna, nuuskis ringi ja hüppas üle laugaste, älveste.

Saime vihma ja päikest, nägime laukaid, älveid, sõime jõhvikaid, mustikaid, tundsime end Nipernaadidena (ma kõnnin ja kõnnin) ja enne pimedat, vihmasajus jõudsime rabasaarele.

Nätsi raba

Ronisime meetrid 6 rabapinnalt saarele ja..

Meid võttis vastu toredad kadakad, mõnus lagendik, koos kahe värske põdrasemaga. Eemal paistsid põlised pärnad ja vanad vundamendi kohad.

Sajuga telgid püsti ja lõke ülesse.

Tegime puid ja Margus läks vee järele, kadus 2 tunniks ära.

Hiljem mugisime riisi, nautisime lõket ja pilvevarjust kuud. Ilus oli olla!

Kui öö näitas oma teist tundi, kerisime end oma telkides soojadesse magamiskottidesse ja uinusime.

Hommikul oli telk udus. Raba pealt paistis juba päike. Lõke veel suitses.
Eveli tegi hommikuks putru.


:)
Triin

Eveli pildid matkast-https://picasaweb.google.com/103947064746238503960/Natsivolla?authkey=Gv1sRgCMWJ8On34NmGBA
Märteni pildid- http://www.facebook.com/media/set/?set=a.301561913194104.94432.100000208925556&type=3