reede, 16. märts 2018

2 lammast on 2 lammast

Keegi oli risti ehk edela-kirde suunalise vao Viire kurku sisse sõitnud. Nii me siis olime seal jääpudru serval ja vaatasime seda ca 10 m pudi enda ees. Toksisin piigiga, et kuidas peab, et äkki saaks suuremalt tükilt väiksemale hüpata ja kelgu kamaga järgi tõmmata. Suured tükid pidasid aga mudru vahel oli päris hulgim vabavett, et kui jäätükk tahaks end keerata siis oled sahh vees. Vaagisime seda olukorda üht ja teistpidi aga leidsime ikka et kindam on see 2 km rüsis tagasi kiibata ja plaan ümber teha.

kuidas palun Viirelaiule saaks?


Olime teel uduselt Virtsust  udusele Viirelaiule, siipisime suuskadega rüside vahel. Minu meelest polnud ses madalas rüsis viga miskit liikuda. Kelk tegi need hüplemised rüsis kaasa ja ehk korra viskas end külili. Tanel see eest venis millegipärast--sellepärast, et ta kelk jäi igale poole kinni ja viskas end pidevalt siruli. Nägin, kuidas ta oma kotti, kelku ja suuski ja kaikaid vihaselt töötles.





Vahetasime kelgud. Nüüd pidi valima selliseid laugemaid kohti, kust rüsist läbi suruda. Kelgul oli veider pikk nina, mis jäi alatasa kuhugi rüsi taha pidama. Kui varem olin ma kitsastest kelkudest hästi arvanud ja eelmine kord Lapimaal matkates soovinud sellist kelku, mis oleks just suusajälje laiune, et mitte lisatööt teha, siis rüsis oli minu kelk vägagi tegija. Lisaks oli tal nokk palju ümaram, mis tegi rüside ületamise lihtsamaks.





Meenusid kohe Timo ja Auduni jändamised Põhja- Jäämerel, kui süstaninad sahinal rüsisse kinni jooksid.


Virtsus leidis koha koha me kõhus, maailmal kohe teised värvid.

sulavee loigud


Plaani muutus ja varustuse ümbersättimine. Esimese hooga Kõbajatele, seal vaatame kas Kesseni jõuame,  või siis tuleb viimane ots hämaras läbida.

Kõbajatelt puhus tuul meid Kesseni, pimeduses suusatasime läbi saare laagriplatsini.

Hommikul kiskus ilma selgeks ja päike kilkas üleval taevas. Puhus mõnus pärituul ja suusk libises imehästi. Teel kohtasime vähest rüsi ja sulaveeloike.

Kadaka puiestee


Koos päikseloojanguga jõudsime saarele, kus meid tervitasid 2 lammast. Keerasime end külili nende lähedale. Seltsis ikka segasem.

Uus päev näitas meile jääl mõnulevat hüljest. Ning saare pärnast nurka, kus kunagi oli ka miski maja olnud. Lambad olid juba toiduotsingule suundunud.

Vesi!


Tuul oli me teele kangutanud ühe pisukese lahvanduse, jess sain normaalset vett. See lumasula vesi pole teps mitte see.


põder oli ka siin peatunud. 

Varsti imas buss meid endasse ja sülitas meid minu lemmiklinnas maha. Aitäh Haapsalu!

Veel mõned pildid -https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157666903707918

Jääl matkamiseni,
Triin


teisipäev, 13. märts 2018

üle Pirunportti alla metsa

See on veider oma ellu tagasi tulla ja seda kõrvalt näha. Et ahaa selline ta ongi. Nii.. elan siin ja mul on selline köök ja tuba ja minu inimesed.

Sel korral oli Lapimaa matka tagasitulek just selliste emotsioonidega. Kui istusin praamile lükkasin andmeside välja ja kasutasin telefoni järgmised 6 päeva vaid fotoaparaadina. See lihtsa elu elamine mõjub superhästi. Matkal ju elad lihtsat elu- suusatad, naudid maastikku, külmetad, sööd, teibid ville, kuivatad riideid, täidad termoseid, tood puid, tood vett, loed kaarti, oled väsinud, magad, kütad ahju, paned küünlad majas põlema, poed magamiskotti, kuulad kaaslaste norskeid, mis ei lase magada, kuuled praksuvaid puid ahjus, kirjutad päevaraamatut, venitad lihaseid, sulatad lund.

Meie pande 3 liiget- Mirjam, Isabel ja Tanel. Teel Snellmaninmajja.
Matk õnnestus, saanidel olid rajad sisse aetud ja me pääsesime kõrvuni lumes sumpamisest. Väike plaanimuutus oli tingitud kuna me ei saanud sõita Aittajärvi parklasse, kuhu olime plaaninud. Selle töttu pidime lisa 20 km sõitma parklani ja sealt 5 km Snellmaninmajja.

Aittajärvi parklas, kus kohtasome Metsahällitus mehi.


II onn oli Muorravaarakanmutka maja, teel sinna kohtasime teisigi matkalisi ja sealset onni jagasime 3 matkalisega.

Mul väga meeldis Snellmaninmaja uks.

Üks hommik oli külma ca -15 C

III onn oli Sarvioja. Kolmas päev oli vinge. Päeva algul ronisime mäkke, muidugi olime valinud kõige tuulisema ilma selleks. Kurust läbi ja natuke ukerdasime mäel ja siis allapoole tagasi. See sõit oli matka kõrghetk. Oli romantiline oli tuulevaikne äkki ja olime taas puude sees, oli see valgepuudri vaikus, oli vaid aeg-ajalt sulisev ojake koos vesipapiga.

Mirjam ja Isabel Pirunporttis.


IV onn oli taas Snellmaninmaja, kui hea see jõevesi ikka on. Jood ja see kustutab janu. Lumesulavesi see eest..

Energia pugimise paus.

Onnis- on soe ja õdus.

Mirjam lõikas kokku ühe laheda video meie matkast-




Lapimaalt matkamiseni,
Triin