Tittede paraad

Teen seiret. Teist aastat nüüd. Mul on gps - is roosa joon ja ma pean maastikul seda joont kõndima, nii täpselt kui vähegi maastik lubab. Joon on tegelikult ruut ja kokku ei pea ma rohkem kõndima kui 4 km- iga ruudu külg on 1 km. 

Reaalsus on muidugi midagi muud. Mäletan, et eelmisel aastal tehes seda esimest korda ma olin nii tänulik teedele/ metsasihtidele/  jalgradadele/ loomade radadele. Kui lihtne on neid pidi kõndida. Lihtsalt kõnnid, jalg jala ette, sa isegi saad ringi vaadata. Sa ei pea ringi minema/ üle ronima/ alt pugema/ läbi sumpama. Teed -rajad- metsasihid need on imetoredad!

Sel aastal olen ma juba targem. Hingan, kui kõnnin, ei ma ei kõnni ma tatsan, ma vaatan ringi, ma passin kus on päike. Tema järgi on suunda palju lihtsam hoida. Pilves ilmaga metsas.. ja gps viskab sind 20 m sinna ja 20 m tänna. Aga mina pean ju otse roosal joonel olema.

Praegu olen Aegviidu ruutudel. Mul see kant väga meeldib. Saan rongiga Aegviitu ja sealt rattaga mõned kilomeetrid ruutudeni. 

Olin kummargil, kapuuts peas kuskil tihedate kuuskede all. Kuulsin röhatust ja siis veel ühte.  Esimese hooga ehmatasin, ega ma nüüd põrsastele liiga lähedale polnud tatsanud. Ei tahtnud emise raevu. Kuid, ei seal nad vudisid, nägin puude vahel kahte täiskasvanud metssiga. Ning õnnestus näha ka ühte triibulist põrsast. 

Põder plages minema, aga siis nägin kohe ka kahte vasikat. Kes olid küll alles paar tundi siin ilmas olnud, ei seisnud veel püstigi. Milline hetk! Kui tänulik ma selle eest olin.

See polnud esimene kord, kui loomad mind seiret tehes nii lähedale lasevad. Nad vist pole inimese sellise käitumisega harjunud. Ma ju tatsan, vahin maapinda ja gps-ssi ja olen maru aeglane.

Ühel hetkel märkasin 8 ülimalt uudishimuikku silmapaari, kes mind jälgisid. Nad kohe vaatasid mind huviga, et huvitav, huvitav mis loom see seal on ja mis ta seal teeb ja kas ta tõesti arvab, et ta pole kuulda. Olin üllatunud perekonda nii tihedas metsas näha, ilmselt tuule oli nende poolt, meie vahemaa vast oli 50- 60 m. Õnneks kandsid noored kutsikat juba teist aastat oma kaela ja emakarul oma peret lihtsam kanseldada. Ja minul natuke turvalisem perega kohtuda. 

Olin seda tihti inimestele rääkinud, et kui kohtad metsas karu, hakka temaga rääkima, talle laulma. See on karu jaoks võõras heli ja ta läheb ära. Nii ka mina, rääkisin perekonnaga. Emakaru keeras pea kohe suuna eemale, kutsikad mind mõned hetked uudistasid, enne kui minekule pöörasid.

See oli tore kohtumine. See nende uudishimu oli nii siiras.

Metsas kohtume,

Triin

Kellisaare raba II

Kui Hugo viimaks lõunauinakule jäi, saime meie Riikoga vaikselt minema hiilida, et Kellissaare rabas ringli nuuskida ja aasta esimene grill teha.

Ilm oli vinge. Oli umbes -3 C ja lumesadu koos päris kõva tuulega. See rappa viiv tee oli/ on väga lahe. Kulgeb üless -alla, vasakule paremale metsa vahel. Seal oli enamasti mändi, teises rindes kuuske. Minul olid räätsad näpus, Riiko jaoks oli see tülikas ja ta võttis selga minu koti, kuhu oli teine paar räätsasid külge riputatud.

Tahtsin rabas sattuda eelkõige nendele vanadele turvavõtu aukudele ja sinna kõrgemale põndakule, mis jookseb raba keskelt läbi. Ja seal põndakul on Antsu mägi, kus omal ajal, täpsemalt Põhjasõja ajal elas erak. Vaade oli tal koduuksest hea, mõlemal pool raba. Ja mägi on 49,5 m kõrge.

Riiko Antsu mäel

Turbavõtu augud olid heasti loodusest näha nagu ka kaardilt.

Kellissaare raba

Peale matka tegime Kellissaare karjääri kõrval tule ülesse ja Riiko küpsetas viinereid (üks kõrvalnäht, mis Covid 19 on põhjustanud on lihasöömine) ja mina taimetoitlasena mugisin vorstikesi mis kole. Kuna lõhna ei tunne on see üks põhjus, miks lihatooted sisse lähevad. Kui nina veel toimis, oli see lihatoodete lõhn lihtsalt kole. 

Ahjaa, muidugi me uisutasime ja tõukekelgutasime karjääri jääl :)

Kui hea oli oma inimeste keskel olla! Ja oma kodukandi metsade, soode vahel.

Triin

Teetseremoonia

Meriliis kutsus mind üheks laupäeva õhtuks Aegviitu teetseremooniale. Ma olin, et.. noh võib ju minna kah. Ma polnud enne ühelgi käinud, nagu meeletut kutset ei tundnud samas olen otsustanud uusi asju proovida ja läbi teha. Kuidas sa muidu oskad sellest arvata, kui ise pole teinud.

Hästi tore osa Aegviitu minnes on alati see rongisõit. Tund aega iseendaga :) Võtsin oma märkmiku kaasa ja kirjutasin. Kirjutasin, et kuidas ma ennast tunnen, proovisin end kõrvalt vaadata ja aru saada miks need tunded on tulnud ja kuidas ja kas nad minu käitumist muudavad. See analüüs saanud nüüd mul igapäevaseks ja ma olen väga tänulik Janekile, kes neid küsimusi aeg- ajalt ikka küsib.

Teetseremoonia- küünlad, muusika, meeleolu, kaasteelised ja tee. See oli retk endasse ja mingi aeg rääkida ei tohtinud vaid ainult teed juua. Naljakas oli Meriliisi kõrvalt vaadata, ekstrovert nagu ta on ja ta seal sibeles ja tahtis oma energiat kuhugi välja anda. Aga siis ta mingi hetk sai endaga rahu loodud.

Tore oli see muusika mis me kuulasime ja vaadata, kuidas Vasell, teemeister, meile teed kallas ja kui aupaklikult ta tee meieni ulatas, kuidas teenõud kunagi ei kõlksunud. Kui ilusad oli savipotid, kus Vasell meil tee vett kuumaks ajas. Ning flööt ja suupill, mida ta mängis!

Ning taas, vastata küsimusele, mis emotsioone, haistinguid sa tundsid, kui teed jõid?

Kui teetseremoonia sai läbi. Mõtlesin, et rongiga nüüd koju. Kuid Laura küsis, kas ei taha ma hoopis tema juurde sauna tulla ja Vasell teatas, et ta sõidab hiljem Tallinna ja ma saan temaga koju. Kõik see kokku kõlas imetoredalt! 

Läksime sauna ja rääkisime, võtsime leili ja rääkisime ja kõige toredam oli selle juures, et seal ei olnud alkoholi ja eriti maitsvad olid marineeritud küüslaugu varred, mis Kaarel kohaliku turutädi käest oli ostnud. Kui satud nende lähedusse, haara!

Õhtune autosõit koju, koos ohtrate kõnelustega kahepaiksetest, vesilikest ja lõpetades tedre ja metsiste mängudega.

Ma olen väga tänulik Laurale ja Kaarlile ja Vasellile ja Meriliisile!

MOVEMENT

Aasta siis oli kolm tükki tagasi. Movement korraldas laagri, mida nad ikka aastas 1-3 korda ( parandage mind) teevad. Nägin kuulutust, laager tulekus, Valtus sel korral. Sattusin vaimustusse. Tahtsin minna, olin juba jupp aega nende tegemisi jälginud ja see oli lahe mis nad tegid.

Laager oli vinge, piimhapet voolas kehasse. Laager oli ka väga raske. Raskem osa minu jaoks seal laagris oli see koht kui pidi mingeid harjutusi paarilisega tegema. (!)

See nõuab täpsustamist, sel hetkel olin väga inimesi pelgav ja introvert seda nagunii. Ja mul oli kohe paaniline hirm, kui pidi paaris koos mingeid asju tegema. Väga veider hirm. Nüüd tagatjärgi mõelda on mul hea meel, et ma enam seal kohas pole.

Paar nädalat tagasi käisin Tallinnas Movemendi trennis, nii tore oli! Ja kellegiga koos mingeid harjutusi teha polnud mingi probleem. Mul on hea meel, et olen sellest urust väljas ja avatud maailmale.

Tulge ka moverite hulka ja trenni. Trennirahu leiad nende kodukalt- https://www.movementtallinn.com/

Blogil uus pealkiri

On jah uus pealkiri. Metsast, soost ja merelt pole see ju enam ammu olnud ja tegelikult on metsast, soost ja merest koblakas ees. Ma ei uskunud et see kunagi on võimalik, et nii juhtub. Aga üks asi viis teiseni ja.. Ei, see ei tähenda et ma enam kunagi metsa, sohu ja merele ei lähe. Muidugi lähen ja kui hea meelega, see annab hingele, mu füüsilisele kehale ju niii palju. Aga seal on hetkel tähtsamad teemad mis on ca 15 aastat tõrjutud olnud/ tagaplaanil olnud. Ja nendest teemadest siin blogis " Kui tuled urust välja.." hakkangi kirjutama. Peamiselt muidugi enda jaoks, et kuskil oleks märk sellest et ma tegelen nendega, ma arenen, ma pole ummikus. Ning kui seal on keegi kes seda blogi loeb ja saab neist teemadest sisemist tuge ja positiivsust samu asju enda elus läbi viia, mõelda siis on see see supertore!

Mis teemad need siis on. Need tähtsad teemad mis 15 aastat tagasi hoitud/ surutud olnud? Peamiselt inimesed ja emotsioonid ja tunded ja kuidas end siin maailmas mõtestada ja kuidas leida siit maailmast värve ja kuidas leida tugevust ja..

Olen tänulik, et see hetk tuli, kui urust välja tulin. Seal polnud üksi põrmugi tore. Oli küll turvaline ja olin mina ja see urg kaitses mind, kuid keegi ei saanud minu lähedale. Mul oli seal üksi nii hubane ja hea. Kuid kuni teatud ajani.

Selle aasta augusti kuus osalesin Täiskasvanute lastelaagris ja see oli silmiavav kogemus. Uskumatu, ma sain seal olla mina ise. Olen introvert ja tajunud alati seda, et kui sa elav pole või inimestega ei patra vahetpidamata siis järelikult on sul midagi viga. Aga seal oli vastupidi, ma ise tahtsin inimestega suhelda, nemad tahtsid minuga rääkida. Keegi polnud pealetükkiv. Olid toredad 3 päeva.

Ning järgmised 2 kuud sõitis see rong kiiresti. Lahkuminek elukaaslasest, uus suhe, mis aga lõppes pea. Kolimine armsast maakohast taas Tallinna. Maha jäid mu istutatud taimed ja puud ja põõsad ja kasvuhoone. Ja muidugi Robi, mu armas koer Robi. Kes jäi sinna toredasse maakohta. 

Ja kuidas need tunded ja emotsioonid siis hüppasid siia ja sinna suurte võngete saatel. See oli aeg kus oli palju nutmist, palju vanu lahendamata probleeme tuli ülesse, mis olid seal enne peidus olnud. Pidin nendega vastakuti seisma ja nendega tegelema. Paljuski aitas, kui sain seda tunnet tunda ja mitte proovida teda ära matta, vaid lasin tal olla, lasin tal mulle valu teha. Valasin ta pisaratena välja.

Isa teema kerkis ikka ja jälle ülesse. Isa jättis me pere kui olin 2 aastane..(lugu jätkub).

Mars of the forest

See loom, made my day! Tea kuidas seda eesti keeles kõige paremini väljendada. Nii palju ägedaid mustreid, värve, peegeldusi on seal, seal metsas, jõe ääres, rannas, kui ainult lähemalt vaatad.

Väljas kolas,

Triin

Kaberneeme randlased

Tuhin tabas mind eile õhtul. Kirjutamise tuhin. Mõtted keerlesid aina selle ümber, kuidas sõnad lausetesse sättida. Kuidas end kõige ehedamal viisil väljendada.

Tuhinale andsid väge eelkõige randlased aga võibolla oli ses süüdi ka inimesed, kes tulid hülgeid vaatlema ning osa ehk põlislooduse nädalal. Pidin enda jaoks ja kaamera jaoks lahti rääkima mõiste põlisloodus ja mis see minu jaoks on. 

Olime merel, lainetas ja Malusite suunas sõites viskas ikka vett (d)tekile. Osa seltskonda oli kajutis soojas ja tuulevarjus. Tuul puhus loodest. Umbes 10 karvapalli olid end nõus näitama.

Põlisloodus seostub minul kohtadega, kus ma tunnen end väga väiksena, näiteks rabas matkates või merel süstaga aerutades. Samuti paneb põlisloodus mind väga elavana tundma, peale matka tulla sooja tuppa, kus koos tassi teega üless sulada, kus puhaste linade vahel magada, kus kraanist tuleb soe vesi. Ohh, me elame nii luksuslikult.

Mereretk lõppes Kaberneeme sadamas, inimesed kiirustasid autode suunas. Kuulsin sõna saun mitmeid kordi. Kallistasin ja saatsin pealinna suunas Tales of Reval ägedad inimesed.

Laevameestega tuli juttu patrama kohalik külamees, koos oma 2 taksiga, nagu ikka. Panin bleede kokku ja kasti ja siis nad hakkasid kuskile suunas minema. Mõtlesin, et võtan tassi teed kohvikust, et vappekülmast jagu saada. Siis jäi randlane Aivar mind ootama ja nõudis, et ma pean ikka ka tulema, et saab kohvi ja kooki. Ma ei osanud midagi arvata aga sooja tahtsin küll. Läksin siis selle rongiga kaasa, kus 2 Prangli laevameest, lapselaps, poeg, Aivar ja 2 taksi.

Varsti olime soojas toas, meid juhatati lauda ja juba oli mu nina ees auravad kartulid, hapukapsas ja liha ( sest pidin küll keelduma). Aivari, umbes 80 aastane ema kallas mulle veini ja morssi ja minu kõrval, kallati meestele napsud ja võtei Aivari terviseks. Selgus, et tal täna sünnipäev. Vaatasin kella, et mul on 15 minutit aega, et tagasi sadamas olla. 

Ma tundsin nii suurt tänulikkust ja sündmlikkust ja siirust ning soojust, et sain veeta need 20 minutit seal, Kaberneeme külas, soojas majas, sadama juures mäe otsas.

Meenud üks luuletus randlaste kohta, mille leidsin Hiiumaale sõites, praamis olevast raamatukogu raamatust. Autorit kahjuks ei salvestanud.  

RANDLASE NÄGU

Justkui märtsilumi kohruks meelekohal juuksetukas,

hangund lainevirve ninajuurel, silmanukas;

laup on tundnud ajasahka,

punatüükas põsepahka parkind päike, pakane ja tuul-

sarnadel veel võrkjat sina,

isemeelne mugulnina,

koltund murukõrres kahkjas ülahuul.

Küllap usaldava nõuga

püstkrae toetab kantjat lõuga.

Keelel lõõp

ja muigevari suul.

Aga silmad?

Ennäe pilku-

täis on kalavete vilku..

Aitäh rannarahvas!

Triin