teisipäev, 24. november 2020

Teetseremoonia

Meriliis kutsus mind üheks laupäeva õhtuks Aegviitu teetseremooniale. Ma olin, et.. noh võib ju minna kah. Ma polnud enne ühelgi käinud, nagu meeletut kutset ei tundnud samas olen otsustanud uusi asju proovida ja läbi teha. Kuidas sa muidu oskad sellest arvata, kui ise pole teinud.

Hästi tore osa Aegviitu minnes on alati see rongisõit. Tund aega iseendaga :) Võtsin oma märkmiku kaasa ja kirjutasin. Kirjutasin, et kuidas ma ennast tunnen, proovisin end kõrvalt vaadata ja aru saada miks need tunded on tulnud ja kuidas ja kas nad minu käitumist muudavad. See analüüs saanud nüüd mul igapäevaseks ja ma olen väga tänulik Janekile, kes neid küsimusi aeg- ajalt ikka küsib.

Teetseremoonia- küünlad, muusika, meeleolu, kaasteelised ja tee. See oli retk endasse ja mingi aeg rääkida ei tohtinud vaid ainult teed juua. Naljakas oli Meriliisi kõrvalt vaadata, ekstrovert nagu ta on ja ta seal sibeles ja tahtis oma energiat kuhugi välja anda. Aga siis ta mingi hetk sai endaga rahu loodud.

Tore oli see muusika mis me kuulasime ja vaadata, kuidas Vasell, teemeister, meile teed kallas ja kui aupaklikult ta tee meieni ulatas, kuidas teenõud kunagi ei kõlksunud. Kui ilusad oli savipotid, kus Vasell meil tee vett kuumaks ajas. Ning flööt ja suupill, mida ta mängis!

Ning taas, vastata küsimusele, mis emotsioone, haistinguid sa tundsid, kui teed jõid?

Kui teetseremoonia sai läbi. Mõtlesin, et rongiga nüüd koju. Kuid Laura küsis, kas ei taha ma hoopis tema juurde sauna tulla ja Vasell teatas, et ta sõidab hiljem Tallinna ja ma saan temaga koju. Kõik see kokku kõlas imetoredalt! 

Läksime sauna ja rääkisime, võtsime leili ja rääkisime ja kõige toredam oli selle juures, et seal ei olnud alkoholi ja eriti maitsvad olid marineeritud küüslaugu varred, mis Kaarel kohaliku turutädi käest oli ostnud. Kui satud nende lähedusse, haara!

Õhtune autosõit koju, koos ohtrate kõnelustega kahepaiksetest, vesilikest ja lõpetades tedre ja metsiste mängudega.

Ma olen väga tänulik Laurale ja Kaarlile ja Vasellile ja Meriliisile!






MOVEMENT

Aasta siis oli kolm tükki tagasi. Movement korraldas laagri, mida nad ikka aastas 1-3 korda ( parandage mind) teevad. Nägin kuulutust, laager tulekus, Valtus sel korral. Sattusin vaimustusse. Tahtsin minna, olin juba jupp aega nende tegemisi jälginud ja see oli lahe mis nad tegid.

Laager oli vinge, piimhapet voolas kehasse. Laager oli ka väga raske. Raskem osa minu jaoks seal laagris oli see koht kui pidi mingeid harjutusi paarilisega tegema. (!)

See nõuab täpsustamist, sel hetkel olin väga inimesi pelgav ja introvert seda nagunii. Ja mul oli kohe paaniline hirm, kui pidi paaris koos mingeid asju tegema. Väga veider hirm. Nüüd tagatjärgi mõelda on mul hea meel, et ma enam seal kohas pole.

Paar nädalat tagasi käisin Tallinnas Movemendi trennis, nii tore oli! Ja kellegiga koos mingeid harjutusi teha polnud mingi probleem. Mul on hea meel, et olen sellest urust väljas ja avatud maailmale.

Tulge ka moverite hulka ja trenni. Trennirahu leiad nende kodukalt- https://www.movementtallinn.com/




reede, 20. november 2020

Blogil uus pealkiri

On jah uus pealkiri. Metsast, soost ja merelt pole see ju enam ammu olnud ja tegelikult on metsast, soost ja merest koblakas ees. Ma ei uskunud et see kunagi on võimalik, et nii juhtub. Aga üks asi viis teiseni ja.. Ei, see ei tähenda et ma enam kunagi metsa, sohu ja merele ei lähe. Muidugi lähen ja kui hea meelega, see annab hingele, mu füüsilisele kehale ju niii palju. Aga seal on hetkel tähtsamad teemad mis on ca 15 aastat tõrjutud olnud/ tagaplaanil olnud. Ja nendest teemadest siin blogis " Kui tuled urust välja.." hakkangi kirjutama. Peamiselt muidugi enda jaoks, et kuskil oleks märk sellest et ma tegelen nendega, ma arenen, ma pole ummikus. Ning kui seal on keegi kes seda blogi loeb ja saab neist teemadest sisemist tuge ja positiivsust samu asju enda elus läbi viia, mõelda siis on see see supertore!

Mis teemad need siis on. Need tähtsad teemad mis 15 aastat tagasi hoitud/ surutud olnud? Peamiselt inimesed ja emotsioonid ja tunded ja kuidas end siin maailmas mõtestada ja kuidas leida siit maailmast värve ja kuidas leida tugevust ja..

Olen tänulik, et see hetk tuli, kui urust välja tulin. Seal polnud üksi põrmugi tore. Oli küll turvaline ja olin mina ja see urg kaitses mind, kuid keegi ei saanud minu lähedale. Mul oli seal üksi nii hubane ja hea. Kuid kuni teatud ajani.

Selle aasta augusti kuus osalesin Täiskasvanute lastelaagris ja see oli silmiavav kogemus. Uskumatu, ma sain seal olla mina ise. Olen introvert ja tajunud alati seda, et kui sa elav pole või inimestega ei patra vahetpidamata siis järelikult on sul midagi viga. Aga seal oli vastupidi, ma ise tahtsin inimestega suhelda, nemad tahtsid minuga rääkida. Keegi polnud pealetükkiv. Olid toredad 3 päeva.

Ning järgmised 2 kuud sõitis see rong kiiresti. Lahkuminek elukaaslasest, uus suhe, mis aga lõppes pea. Kolimine armsast maakohast taas Tallinna. Maha jäid mu istutatud taimed ja puud ja põõsad ja kasvuhoone. Ja muidugi Robi, mu armas koer Robi. Kes jäi sinna toredasse maakohta. 

Ja kuidas need tunded ja emotsioonid siis hüppasid siia ja sinna suurte võngete saatel. See oli aeg kus oli palju nutmist, palju vanu lahendamata probleeme tuli ülesse, mis olid seal enne peidus olnud. Pidin nendega vastakuti seisma ja nendega tegelema. Paljuski aitas, kui sain seda tunnet tunda ja mitte proovida teda ära matta, vaid lasin tal olla, lasin tal mulle valu teha. Valasin ta pisaratena välja.

Isa teema kerkis ikka ja jälle ülesse. Isa jättis me pere kui olin 2 aastane..(lugu jätkub).









pühapäev, 25. oktoober 2020

Mars of the forest

See loom, made my day! Tea kuidas seda eesti keeles kõige paremini väljendada. Nii palju ägedaid mustreid, värve, peegeldusi on seal, seal metsas, jõe ääres, rannas, kui ainult lähemalt vaatad.












Väljas kolas,
Triin


esmaspäev, 19. oktoober 2020

Kaberneeme randlased

Tuhin tabas mind eile õhtul. Kirjutamise tuhin. Mõtted keerlesid aina selle ümber, kuidas sõnad lausetesse sättida. Kuidas end kõige ehedamal viisil väljendada.

Tuhinale andsid väge eelkõige randlased aga võibolla oli ses süüdi ka inimesed, kes tulid hülgeid vaatlema ning osa ehk põlislooduse nädalal. Pidin enda jaoks ja kaamera jaoks lahti rääkima mõiste põlisloodus ja mis see minu jaoks on. 

Olime merel, lainetas ja Malusite suunas sõites viskas ikka vett (d)tekile. Osa seltskonda oli kajutis soojas ja tuulevarjus. Tuul puhus loodest. Umbes 10 karvapalli olid end nõus näitama.

Põlisloodus seostub minul kohtadega, kus ma tunnen end väga väiksena, näiteks rabas matkates või merel süstaga aerutades. Samuti paneb põlisloodus mind väga elavana tundma, peale matka tulla sooja tuppa, kus koos tassi teega üless sulada, kus puhaste linade vahel magada, kus kraanist tuleb soe vesi. Ohh, me elame nii luksuslikult.

Mereretk lõppes Kaberneeme sadamas, inimesed kiirustasid autode suunas. Kuulsin sõna saun mitmeid kordi. Kallistasin ja saatsin pealinna suunas Tales of Reval ägedad inimesed.

Laevameestega tuli juttu patrama kohalik külamees, koos oma 2 taksiga, nagu ikka. Panin bleede kokku ja kasti ja siis nad hakkasid kuskile suunas minema. Mõtlesin, et võtan tassi teed kohvikust, et vappekülmast jagu saada. Siis jäi randlane Aivar mind ootama ja nõudis, et ma pean ikka ka tulema, et saab kohvi ja kooki. Ma ei osanud midagi arvata aga sooja tahtsin küll. Läksin siis selle rongiga kaasa, kus 2 Prangli laevameest, lapselaps, poeg, Aivar ja 2 taksi.

Varsti olime soojas toas, meid juhatati lauda ja juba oli mu nina ees auravad kartulid, hapukapsas ja liha ( sest pidin küll keelduma). Aivari, umbes 80 aastane ema kallas mulle veini ja morssi ja minu kõrval, kallati meestele napsud ja võtei Aivari terviseks. Selgus, et tal täna sünnipäev. Vaatasin kella, et mul on 15 minutit aega, et tagasi sadamas olla. 

Ma tundsin nii suurt tänulikkust ja sündmlikkust ja siirust ning soojust, et sain veeta need 20 minutit seal, Kaberneeme külas, soojas majas, sadama juures mäe otsas.

Meenud üks luuletus randlaste kohta, mille leidsin Hiiumaale sõites, praamis olevast raamatukogu raamatust. Autorit kahjuks ei salvestanud.  


RANDLASE NÄGU

Justkui märtsilumi kohruks meelekohal juuksetukas,

hangund lainevirve ninajuurel, silmanukas;

laup on tundnud ajasahka,

punatüükas põsepahka parkind päike, pakane ja tuul-

sarnadel veel võrkjat sina,

isemeelne mugulnina,

koltund murukõrres kahkjas ülahuul.

Küllap usaldava nõuga

püstkrae toetab kantjat lõuga.

Keelel lõõp

ja muigevari suul.

Aga silmad?

Ennäe pilku-

täis on kalavete vilku..


Aitäh rannarahvas!

Triin

laupäev, 1. september 2018

Borjomi matk ja Batumi tuled ja viled

Lennuk sülitas meid 7 tunniks Istanbuli lennujaama, kes silkas linna, kes jäi lennujaama raamatut lugema, inimesi vahtma.

Vastu hommikut jõudsime Tbilisisse, kus kohtusime oma giidi Gagaga ( nagu Leidi Gaga aga meie Gaga oli mees) siis hotelli ja patja.

Hommikul ei jõudnud ma neid viinamarju ära imestada. Olen neid ka enne Gruusias näinud aga noh, ikkagi viinamarjad.

Viinamarjad, veel ca kuu aega ja nad on küpsed. Aga muidugi mugisime neid.

Peale mõningast solgutamist jõudsime Borjomi, et järgmisel päeval oma matka alustada. Matk pidi algselt olema 4 päeva aga kuna sealsed matkaradu ühendavad sillad on juba 12 aastat katki, pidime leppima 3 päevaga.

Meie matkal olid abiks ka 3 hobust, iga hobuse kohta kohalik inime-giid ja Gaga. Matkatee algas ägedalt- kulgesime niiskes, samblarohkes okasmetsa all. Matkarajast natuke eemal voolas ojake. Päike ei kõrvetanud ja tõuse polnud.

Grupi sööki ja muud kama kandis..

Ja siis need tõusud, ega nad polnud midagi ullu tegelikult aga meie punt hajus laiali ja osade jaoks olid need päris pähklid. Aga mo meelest oli kõik tasakaalus, mida kõrgemale me tõusime, seda rohkem ja seda maitsvamaid põldmarju me teele pandi.

Sütel küpseb liha, 

Jõudsime oma hütini, kus oli sees väike pursuika ja narivoodid. Lesisime voodis, õues, käisime ojal ääres pesemas, tegime asemed, tegime lökke ja süüa, laulsime, kobisime magama.

Keegi norskas, eesti keeles, ma kolisin protestiks rõdu peale. Aga seal ka midagi ei lasknud magada.

Lõvi mägi 2193 m


Päike äratas meid ja kui kola koos läksime tippu 2193 m. Seal oli tuuline, roheline, vaade oli kaugele, täna on ju 20. august. Elagu Eesti!

Siin Borjomi kandis on neil veider komme matkarada tuimalt otse sirgjoones mäkke teha- üles on kole ja alla on ka kole.

Teine matkaonn oli rohelist värvi, naride ja kaminaga. Muidugi lõke, veel rohkemate laulude ja tantsude ja söögi ja joogiga.

Need Batumi siseõued!

Must meri

Kui me matk Borjomis lõppes viis buss meid Batumisse- uuh, mis tuled ja viled ja kasiinod ja kaubamajad ja.. See külaelu Gruusia on ikka palju toredam.

Aitäh Gruusia, tulen tagasi!


Triin

Pilte sirvi - https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157700553854004

kolmapäev, 1. august 2018

Gröönimaa- Artic Circle Trail

Värsked kartulid sula võiga ja kõrval kuhjaga rohelist salatit tomatiga. Appi, kui hea see maitses! See toit oli lihtsalt niiii hea. Nii hea, kuna olime 7 päeva ainult tactical foodi toitu söönud. Päris toit on ikka PÄRIS toit.

Kui me lennukiga Tallinna maandusime oli meil üks päev aega, et oma Gröönimaa matka nodi kokku panna ja suurimale saarele lennata. Kuna aju oli ajavahest ja stressist täiesti pehme ja käitus kaootiliselt siis mingi hetk unustasin ära, et kuhu me nüüd end pakime ja kuhu me minema hakkame. Teadsin vaid et kole kiire on aga kuhu, see oli ajust hetkeks kustunud.

Viimaks saime oma lendamised lennatud ja hakkasime Kangerlussuaq ist Sisimuti poole silkama. Ehk siis seda rada kutsutakse Arctic Cicrle Trailiks ja selle pikkuseks on 160 km. Osad inimesed alustavad matka Ice Sheet i juurest, mis lisab pikkusele veel 37 km. Seda 160 km läbimiseks kulub tavaliselt 7-10 päeva. Rada on tähistatud kivihunnikutega iga 2 km tagant.

Rada saab kõndida ka teistpidi, ehk siis Sisimiutist Kangerlussuaqi. Kui ilmad pole suve alguse ja lõpu poole nii stabiilsed siis tasub just nii pidi minna. Kangerlussuaq on 160 km sisemaal ja lennnutingimused on seal paremad.

Sääsed on saabunud.


Seljakott 8 päeva söögi ja muu kolaga kaalus mul ca 13-14 kg. Toiduks olime kaasa võtnud tactical foodi  dehüdreeritud toitu. Susi soovitas, lisaks see ka Eesti toode ja lihavaba toidu valik oli neil täitsa hea, lisaks supid. Kaasa haarasime ka batoone erinevate maitsetega, pähkleid, mõned värsked õunad.

Kaardid olin netist juba talvel tellinud ( https://www.harveymaps.co.uk), võimalus on ka saabudes lennujaamast aga seda varianti ei tahtnud endale jätta. Lisaks saime lennujaamast endale ka topsi gaasi. Kuna ses osas polnud mul selget pilti, mis kütust seal saada on, haarasime kaasa ka triangia, et kui gaasi ei saa siis vedelat kütust ikka leiame. (Triangia võtke omale kaasa lennukisse, lihtsalt tüütu on turvadega jännata- triangias ju topeltseinad ja see tühi ruum seal tekitab palju küsimusi).

Telgielu, kui sääski polnud.


Esimese päeval hääletasime end matkaraja algusesse, mööda sõitis 2 autot- teemeitrid esimeses ja mehaanik Taanist teises. Raja alguses on 3 järve soolase veega. Matkasime neist mööda ja seadsime end sisse ühe mageda järve kaldal. Ja siis hakkas tõeline sääseralli. Uuh, päris ull oli kohe. Mugavustsoonist lennutati meid kolinaga välja. Kuidas oleks tahtnud need ürbid endalt heita, päike ju küttis. Tegime esimese söögi ja käisime ujumas ja telki ja ca kell 7 õhtul me juba magasime.

Ärkasime kella kolme ajal varahommikul ja hakkasime enda kokku pakkima ja sõime hommiku toidu. Päike tõusis, kui teele asusime. Miks me nii vara startisime, väga lihne põhjust, uni sai täis magatud lihtsalt. Selliseks enam- vähem kujunes meie tsükkel kogu matka vältel. Alustasime varahommikul ja pealelõunat kolme, nelja  ajal seadsime enda telgi ülesse.

Päevad läksid matkates. Oli vihma, oli sääski, oli nn põrkekärbseid, kes lõbustatid end sellega, et su näo vastu end põrgatasid, oli tõuse, oli laskumisi, oli teisi matkalisi, oli raske, oli kergem, oli ojasid, oli rabalapikesi, oli lund, oli märgi varbaid ning ohtralt oli ilusaid vaateid ja loodust.

Teele jäävad matkaonnid, see oli neist suurim.


Siis saabus päev number kuus, mis suures osas kulges mööda jõe äärt. Ilmselt väga lihtne, ei mingeid ronimisi, iisi. Aga oh kole, kole see päev oli hüppamine ühelt raba mättalt teisele. Räätsad oleks väga abiks olnud. See hüppamine võttis tempo alla ja väsitas jubedalt.

Minul olid jalanõudeks jooksutoss, mille tegin veekindlaks kuivaülikonna sokid. Kombinatsioon töötas väga hästi, jalad olid kuivad ja soojad. Ostsin need sokid eastpole käest (http://www.eastpole.ee/et/hooldus-parandamine), kuid enam neid õigeid sokke seal ei näegi. Lateksi ja neopreeni sokk ei sobi. Tanelil olid kilekotid jalgade otsas. Need õigustasid end mingi aeg. Veekindlad sokid, mis meil kaasas olid ei toiminud, üks sokk pidas tavaliselt paremini, kuid päeva lõpuni mitte.

Hommik, kell on umbes 6


Amfiteater. Olime kalju serval rada langes ja seal all voolas väike jõgi, vasakul olid juga ja paremal raja kõrval väike pruuni veega rabajärv. Vaade oli vägev. Rabajärv lausa nõudis sisse sulpsamist- lõi keha ja vaimu virgeks.


Kanuuga liikuda!

Kui Sisimut mäe otsast paistma hakkas panime telgi püsti. Magasime 12 tundi järjest. Linna jõudes tulid vastu koertelinnak ja taksod. Siis supermarket ja kohalik muuseum. Ning paljud kohalikud teretasid meid?!

Davise väina oli udune ja ilm oli jahe. Suled selga ja müts pähe, kindad. Väiksed nagamannid silkasid paljapäi ja käsi ringi.

puna-valge


Lennujaam kogus matkalised, kes jala, kes packraftiga kokku ja kupatas maalt välja.

Matka pilte näeb veel albumist- https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157696794097052/with/28952458357/



Triin