Alutaguse karuvarjes, taas

Kui kevadeti, sügiseti nüüd karuvarjes olnud, pole kaamerat teps mitte kaasa võtnud. Et kaamera pole teab mis suure londiga ja kvaliteetset pilti sealt ei saa. Sellise dokumendi foto möödu annab ära küll. Ning kui seal varjes olla koos klientidega, polegi tuju pildistada. Nähes seda tehnikat, mis kottidest välja tuleb :)

Vaatan nüüd karusid nähes hoopis teisi asju. Ehk siis karu platsil ja ma vaatan tema käitumist, kust suunast ta tuleb, kuhu suunda ta läheb. Kuidas ta platsil liigub, kui tihti kahele käpale tõuseb, kui tihti ninaga õhku veab, kuidas kährikud rebased selle isendi suhtes käituvad.

Ning muidugi kas sellel karul on mingeid spetsiifilisi tunnuseid. Kui vana ta umbes on, kas tal on nina,- näo peal arme, kas tal on heledaid laike kaela peal, mis värvi tal karvkate on? Kas ma olen seda karu juba näinud?

Igatahes põnev on ja oli. Nädala algusest jäi hommikul linti karupaarike. Karudel praegu pulmad.

Alutaguse raiesmike(!) vahelt,

Triin

Hara sadama kant supitades ja fätbaikitades.

SUP- id seljakottidega selga ja 300 m astumist,

mööda ägedat metsateed

Taamal keskel Hara allveelaeva sadama kärakad, paremalt paistab Hara saar.

Betoon saareke

Vanad sadama kai hooned, sinna saab kergesti jala ligi

Nöör jäi maha :(

Hara saare vana tuletorn, kehvas seisus

Hara saare maja tellised tulid siitsamast Loksalt

Mööda metsateid  ja üle looduslike sildade

üle kandude ja maha kukkunud puude

Sekka ka saun

ja sadam

ja sadamahoone.

Kui tore nädalavahetus oli!

Triin

Jalutuskäik jääl ehk mis teie siin teete

Kolm päeva, kolm vaba päeva. Mis ja kus selle ajaga kõik ära jõuaks käia. Muidugi merejääle. Ja Kõrgelaidu, kuid prooviks sel korral otse Rohukülast. Jääd jääkaartide järgi seal on, ilm tõotas muidugi raju tulla. Tuul keskmine 9 m/s ja kui see jääd sikutama veel hakkab.

Mina rihtisin tuleku kelguga, Tanelil oli seljakott.

Lihtsaim viis siledal merejääl liikumiseks- kelk.

Kui kergelt see kelk liikus, lund oli minimaalselt ja jäi vaid kõndimise rõõm. Osa raskemast kraamist panime veel kelgule lisaks, las kannab.

Lahvandus taamal.

Tuul puhust rajult, otse vastutuult minnes oli raske hingatagi. Tõmbasin kõik avad kinni ja prill peas, nõnda oli mõnus. Isegi palav hakkas, alt fliis ära. Mugavam kohe.

Ilm oli raju, päikseline ja vaheldus iga ca 15 min järel.

Sõmeri nurga taga olid kaks suurt lahvandust, kus punt kühmnokki ja mõni merikajakas tiirles. Jääl paksust ca 10 cm. Tanel lõi piigiga ja rauhhti jää ainult 5 cm. Võttis lõua värisema küll. Kaldani oli ikka maad.

Saabub lohetaja.

Rüsiväljad. No ega kelguga sealt vahelt läbi ikka ei pressi ega jäätükilt- jäätükile hüppa. Jääpudru hoidis koos 2 cm jää.

Mõõda rüsi serva edasi, tempo oli hea ja ilm tegi väärt vaatemänge. Kord oli ere päike ja siis lendas tume lumepilv peale. Vinge oli.

Rüsiväljad koos mõne siledama plaadiga.

Koos lumepilvega lendas kohale ka lohetaja. Uuris ( vene keeles), et mis me siin teeme, Tanel ütles, et guljaem J

Rüsi meid Hiiumaa poole ei lasknud. Kuid vaba vee silm otse kalda ääres meid niisama lihtsalt kaldale ka ei lubanud. Ei aidanud muu kui jalad paljaks ja viimane ots veel kahlata.

Tuli meelde, kuidas me Pärnu jõel lapsena jääpankadel sõitsime. Foto:Tanel.

Ühe sauna varjus sõime imemaitsvat suppi termosest.

Telgi panime Puise nina kadakate vahele. Jõime ohtralt teed ja juba nohisesimegi.

Nüüd siit kodust mõtlen, et ikka maru hea on, kui ei pea poole öö pealt otsima saapaid, et välja vetsu minna.

Jalg sai märjaks.

Teisel päeval oli ilm sama tuuline, ning kogu teekond kulges vastutuules.

Ning taas, et jääle saada, pidi mõnikümmend meetrit vee ja lumesupis kahlama.

Madalad kohad olid eriti kõhedad, sealt pressis vesi välja. Tanelil õnnestus 3 korda jalgupidi vette vajuda.

Vastu tulev lohetaja lehvitas ja mõne hetkega oli ta kaugel kaugel.

Matkamisteni jääl,

Triin 

Tõukekelgu matk Hiiumaa laidudel

Kes ei riski, šampust ei joo. Šampust ei tahtnudki, kuid soe Tõmmu Hiid maitses Kõrgelaiul hästi. Mitte ei ma maru õlle fänn oleks, vaid talvematkal on see väga hea jook. Kui oleks meelen olnud termos ühes haarata, oleks õlle kuumaks ajanud ja termosesse valanud.

Pesupeatus Saarnaki lähistel

Tõukelk on  super hea vahend jääl liikumiseks!

Mina viskasin mõtte õhku ja noh, Tanel oli see kes ütles et camoon women, men pull yourself together. Ja nii me siis leidsime end  kell 6:30 praamipiletit laupäeva hommikul Rohukülast ostmast, eesmägiga vurada Hiiumaale ja sadamast võtta suund Kõrgelaiule.

Kõrgelaid

Muidugi olin seda ilma ja jääkaarti vaadanud aga eks, kui klassikuid tsiteerida, ilm/ ilmaolud selguvad ikka kohapeal.


Olud soosisid seda meie tõukekelgu matka, tempo oli väga hea. Ok peatus, esimene vahekiht maha. Ja siis sabasirutus Saarnakil. Pärnamäe ränk ja tuulik ja saun, oh kui tore aura sel saarel on!

Hanikatsi silm pani põlve natuke värisema. Et mine sa tea.

Keset merd. Foto:Tanel

Poolteisttundi hiljem, kui Kõrgelaid Varese tagant välja tuli, hakkas kohe nii hea, et jesss pole laiul niiii kaua juba käinud ja uuuuh, järgmisel hetkel istusin mõnusa, rahuloleva ohkega Kõrgeka lõkkeplatsi pingile maha " Tere Kõrgelaid"!

Kõrgelaiu puhkenurk. Pildistas Tanel.

Tõukelgu matkadeni,
Triin

jää, tule ja jää natukesekski!

Jääkaart näitas natukene jääd sinna Haapsalu lahte ja õige natuke oli seda ka Topu lahes. No miskid niidid kohe sikutasid mind sinna poole.

Eriti vinge oli ukerdada seal Topu lahe kandis. Meil oli eesmärk uisutada aga kui uisutada ei saa siis võtta uisud jalast ja minna edasi jala.

ei läinud edasi. Foto: Tanel

Kuni Liia ja Sõmeri laiuni tundus hea jää olevat. Kott varuriietega selga ja naastlid kaela ja minek. Eemal olid näha kalamehed, kes sääl siis ilmselt võrku jää alla paigutasid.

Merejääl on ohtlikud kohad eriti need, kus kaks jäälaama kokku saavad. Siis üks surutakse teise alla või tekib sinna rüsi või hoopis ujuvad kaks laama üksteisest eemale ja vahele jääb vaba vesi või veel mingi muu variant.

Rüsijää Topu lahes. Foto: Tanel

No ja nendest laama vahekohtadest hakkasimegi üle minema. Tanel pani esimese hooga kohe sisse ja muidugi sai jala märjaks, lisaks oli ta saapasse väikse varba kohale teinud õmblusesse augu ja sealt voolas vesi kolinal sisse. Siis proovis ta ühes teises kohas ja seal teine jalg sai märjaks, et vesi tuli üle saapa ääre sisse.

Natuke uisujääd ka sekka. Foto: Tanel

Triin

Korea ja saun ja uisumatk

Sisemine kell ajas mind juba kell 4:30 ülesse, njah Koreas on ju preagu juba suur päev.

Üleeile maandusin, sihke leiva isu oli aga võimatu oli leida Rimist leiba, kus poleks suhkrut. Võtsin siis Muhu leiva, maitses jube magus tegelikult.

Templi õuel

Koju. Kola lahti ja asjad pessu ja ise ka. Uuuh, tegin ingveri teed ja kütsin seda mitu laadi endale sisse. Veider Koreas olin ju nii haige, ninal oli võistlus, andis vedelikku ohtralt välja. Ja sekka ja need aevastamised ja pea oli vatine ja kumises. Lisaks oli kott jube raske ja .. ( tegelikult oli kott kerge aga tol hetkel oli kõik kole).

Kuivatatud kala? Aga palun

Läksin Korea sauna, sinna mis asub seal Seoul Stationi lähedal- http://www.silloamsauna.com/ see oli minu tänane ööbimiskoht ka. Korea saunad on sellised, kuhu saad ööseks jääda ja põhimõtteliselt terve öö saunatada, kui peaks tahtmine olema. Kuidas nad ka ei proovi, meie saunad on aga paremad. Seal saunakeskuses oli soolasaun ja üks lihtsalt kuum ruum, leili ei saanud kuskil visata.

Toit otse tänavalt- see oli hea ja odav

Hommikul oli ninal võistlused läbi, ei jooksnud ega tilkunud enam. Üldse oli kuidagi mõnusam olla.

Rong lennujaama ja siis istusin järtsides. Et saada boarding pass, sellest ma küll aru ei saanud, miks neil ei ole iseteenindus automaate? Muidu nii IT maa, see on küll totaalne feil neil. Järgmine järts turva, siis immigratsiooni järts, siis järts rongile, et terminali jõuda, siis järts, et süüa hommikust.

Hommikusöök oli hea, törts kimchit (hiinakapsas marinaadis), supp ja riis. Mmm, tegelikult on Korea toit hea ja odav ju. Aga miks ometi need juurikad, puuviljad sihkest hingehinda on? Õunakilo 15 eur, madariinidel 6-7 euri, hulluks läinud ve?

Kimchi tegemine- hiina kapsas ja marinaad

Helsingis ma ei suutnud lihtsalt, suu oli kõrvuni, niiii tore oli koju jõuda!

Eile hommikul haarasin Kalamajast auto, sinna kõndides ma ei jõudnud ära hingata meie õhku. Appi, kuidas see maitses ja lõhnas ja kui värske see oli ja ma lissalt hingasin ja hingasin, nii hea.

Ja uiskudel eile vuhiseda, mis veel tahta! Ma elan nii toredal maal!

Õhtul läksin sauna, tegin kaminasse tule ja olin ja võtsin leili. Riiko helistas ka, et no kaua sul veel läheb? Hiljem vaatasime Riikoga uut Go reisiajakirja, kõik need lood pooluste kohta! Vaatasime kompassi pealt kuhu suunas peab minema, et kohale jõuda. Noorsand veerib juba usinasti :)

Häid jõule,
Triin

iraani rattamatk 16-28.okt.2016

Nüüd ma enam ei mäletagi, millal see Märten oma tuttavast Markost rääkis, kes Iraanis koos oma pojaga käis ja siis kunagi rääkis ka ühest iraanlasest, kes Eestis Markol ja temal külas käis. Lisaks sekka veel lugusid Iraanist ja sest iraanlasest Benjaminist, kes siin käis.

No igatahes ei läinud see mõte minust välja ja jäi kuhugi kipitama, et ise peaks ja võiks ju ka minna. Põrgatasin mõtte Märtenile tagasi ja Märten oli käpp, nii hakkas pallike veerema. Otsisime kampa veel inimesi, lisandus Martti ja siis ka Meriliis. Kokku saigi meid 4 ja me sõitsime Iraani teedel vahemikus 16-28.okt. 2016

Meie teekond kulges: Tehrani(lennujaam )- Qom- Garmsarist Semnani taksoga - Darjazin-Mahdi Shahr- Shahmirzad- Foulad Mahalleh- Kiasar- Sari- Kaspia meri- Yeke-toot- Amir Abad- Behshahr- Gorgan. Ja Gorganist Tehrani sõitsime öörongiga. Rattakilomeetreid tuli 850 km.

Ootame viisat, mis võttis Tehrani lennujaamas kokku ca 3-4 tundi.

Olime lühikese sõõmu maganud palveruumis, hommikul pakime rattaid.

teel Qomi, palju liiklust ja eriti rekasid.

Esimene öö tuubis, ehk tee all truubis.

Qom, teisena kõige püham linn Iraanis.

Iraani autfit ehk kohalikus keeles ürbindus.

Klotsi katusel. Allkorrusel tegime lõuna ja Martti sai sisekummi vahetada.

Soolakaevandus, kuhu sisse trügisime.

Esimene päev mägedes. Ei me ei anna alla!

Pisuke onnike, kus ööbisime. Palav oli.

Energiat ja alksi ( loe limonaadi)

Härrad jõmmid, kes meiega jubedalt selfisi tahtsid teha. 

Kaspia meri. Nagu järv aga tsipa soolane oli vesi ikka.

Meriliis, Märten, Benjamin ja türklane kelle ristisime Sasaks.

Meie tiim ja võõrustajate tiim.

Meie matk lõppes Gorganis.

Lappa veel Iraani matka pilte- https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157676379991985


Rattamatkamiseni,
Triin