Tuulelipp rabas

Need rabad on mind enda auraga rabanud, kord on nad vähem mul kuklas kord jälle rohkem. Oma esimest rabaskäigust mäletan- olime marjul jõhvikal. Kui rappa läksime siis ema sidus igale poole mingeid ribasid puude külge, et me ära ei eksiks. Ega ikka ei viitsinud neid marju korjata küll. Õde seisis lihtsalt püsti ja lehvitas kätega, kui küsisime miks ta nõnda teeb, vastas ta, et on tuulelipp.

Rohkem hakkasin rabades käima ja nende vastu huvi tunda, kui olin 360 Kraadi OÜ - s matkagiid. Ja need matkateed viisid mind väga lahedatesse kohtadesse. Iga kord kui matk toimus uurisin põhjalikult piirkonna kaarte, maaameti pärandkoosluse kihti, võrdlesin olemasolevat kaart vene topodega ja muidugi puurisin weebi.

Kellisaare raba  Pärnumaa Vändra vald 2015

Läksin põlema, kui sain teada ühe uue legendi või loo selle- tolle raba kohta. Või kui sain teada, et seal rabasaarel on olnud metsavenna punker või vana talitee. Ja muidugi oli eriline tunne hiljem neis kohtades ise ära käia. Oled sa külastanud Viru teed Sirti soos? Seda taliteed pidi sõitis omal ajal Katariina II kui Peterburgist Tallinna sõitis. Ja kui palju regekoormaid seda teed pidi sõitnud on. Üllatavam on see, et kui hästi see talitee veel maastikul näha on. Või siis Viirika soo punkrikoht rabasaarel. Kuidas vaid saaks teada selle saare lugu ja nende inimeste lugu?!

Ja muidugi kogusin ma igasugu killukesi mis seotud räätsade, rabasaarte ja raba lugude, legendide kohta. Mahtra muuseumis olid soorajad seina peal ja klõbinad Käsmu muuseumis, lisaks raamatutest "Sooradadel" Juhan Lepasaar. Aga arhiivis pole sobramas käinud.

Annan hoogu juurde ja teen nõnda, et aasta jooksul saan kokku matkata sajas erinevad Eestimaa rabas. Pean endale kindlasti talaga tagumikku lööma ja pidevalt tagant utsimata. Väga palju aega rabadeks pole ja mõnegi ilusa suvekuu veedan hoopis väljaspool kodumaad.

Prioriteediks on muidugi rabad kuhu saan rongi- ratta -räätsa koostöös ja  et need saaksid ühe päevaga matkatud. Kuid erandeid tuleb kindlasti ja osad rabad pean auto transpordiga matkama. Iga raba kohta lisan väikse kirjelduse, moned emotsioonid ja statistikat.

Rabadeni!

Triin

2 lammast on 2 lammast

Keegi oli risti ehk edela-kirde suunalise vao Viire kurku sisse sõitnud. Nii me siis olime seal jääpudru serval ja vaatasime seda ca 10 m pudi enda ees. Toksisin piigiga, et kuidas peab, et äkki saaks suuremalt tükilt väiksemale hüpata ja kelgu kamaga järgi tõmmata. Suured tükid pidasid aga mudru vahel oli päris hulgim vabavett, et kui jäätükk tahaks end keerata siis oled sahh vees. Vaagisime seda olukorda üht ja teistpidi aga leidsime ikka et kindam on see 2 km rüsis tagasi kiibata ja plaan ümber teha.

kuidas palun Viirelaiule saaks?

Olime teel uduselt Virtsust  udusele Viirelaiule, siipisime suuskadega rüside vahel. Minu meelest polnud ses madalas rüsis viga miskit liikuda. Kelk tegi need hüplemised rüsis kaasa ja ehk korra viskas end külili. Tanel see eest venis millegipärast--sellepärast, et ta kelk jäi igale poole kinni ja viskas end pidevalt siruli. Nägin, kuidas ta oma kotti, kelku ja suuski ja kaikaid vihaselt töötles.

Vahetasime kelgud. Nüüd pidi valima selliseid laugemaid kohti, kust rüsist läbi suruda. Kelgul oli veider pikk nina, mis jäi alatasa kuhugi rüsi taha pidama. Kui varem olin ma kitsastest kelkudest hästi arvanud ja eelmine kord Lapimaal matkates soovinud sellist kelku, mis oleks just suusajälje laiune, et mitte lisatööt teha, siis rüsis oli minu kelk vägagi tegija. Lisaks oli tal nokk palju ümaram, mis tegi rüside ületamise lihtsamaks.

Meenusid kohe Timo ja Auduni jändamised Põhja- Jäämerel, kui süstaninad sahinal rüsisse kinni jooksid.

Virtsus leidis koha koha me kõhus, maailmal kohe teised värvid.

sulavee loigud

Plaani muutus ja varustuse ümbersättimine. Esimese hooga Kõbajatele, seal vaatame kas Kesseni jõuame,  või siis tuleb viimane ots hämaras läbida.

Kõbajatelt puhus tuul meid Kesseni, pimeduses suusatasime läbi saare laagriplatsini.

Hommikul kiskus ilma selgeks ja päike kilkas üleval taevas. Puhus mõnus pärituul ja suusk libises imehästi. Teel kohtasime vähest rüsi ja sulaveeloike.

Kadaka puiestee

Koos päikseloojanguga jõudsime saarele, kus meid tervitasid 2 lammast. Keerasime end külili nende lähedale. Seltsis ikka segasem.

Uus päev näitas meile jääl mõnulevat hüljest. Ning saare pärnast nurka, kus kunagi oli ka miski maja olnud. Lambad olid juba toiduotsingule suundunud.

Vesi!

Tuul oli me teele kangutanud ühe pisukese lahvanduse, jess sain normaalset vett. See lumasula vesi pole teps mitte see.

põder oli ka siin peatunud. 

Varsti imas buss meid endasse ja sülitas meid minu lemmiklinnas maha. Aitäh Haapsalu!

Veel mõned pildid -https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157666903707918

Jääl matkamiseni,
Triin

üle Pirunportti alla metsa

See on veider oma ellu tagasi tulla ja seda kõrvalt näha. Et ahaa selline ta ongi. Nii.. elan siin ja mul on selline köök ja tuba ja minu inimesed.

Sel korral oli Lapimaa matka tagasitulek just selliste emotsioonidega. Kui istusin praamile lükkasin andmeside välja ja kasutasin telefoni järgmised 6 päeva vaid fotoaparaadina. See lihtsa elu elamine mõjub superhästi. Matkal ju elad lihtsat elu- suusatad, naudid maastikku, külmetad, sööd, teibid ville, kuivatad riideid, täidad termoseid, tood puid, tood vett, loed kaarti, oled väsinud, magad, kütad ahju, paned küünlad majas põlema, poed magamiskotti, kuulad kaaslaste norskeid, mis ei lase magada, kuuled praksuvaid puid ahjus, kirjutad päevaraamatut, venitad lihaseid, sulatad lund.

Meie pande 3 liiget- Mirjam, Isabel ja Tanel. Teel Snellmaninmajja.

Matk õnnestus, saanidel olid rajad sisse aetud ja me pääsesime kõrvuni lumes sumpamisest. Väike plaanimuutus oli tingitud kuna me ei saanud sõita Aittajärvi parklasse, kuhu olime plaaninud. Selle töttu pidime lisa 20 km sõitma parklani ja sealt 5 km Snellmaninmajja.

Aittajärvi parklas, kus kohtasome Metsahällitus mehi.

II onn oli Muorravaarakanmutka maja, teel sinna kohtasime teisigi matkalisi ja sealset onni jagasime 3 matkalisega.

Mul väga meeldis Snellmaninmaja uks.

Üks hommik oli külma ca -15 C

III onn oli Sarvioja. Kolmas päev oli vinge. Päeva algul ronisime mäkke, muidugi olime valinud kõige tuulisema ilma selleks. Kurust läbi ja natuke ukerdasime mäel ja siis allapoole tagasi. See sõit oli matka kõrghetk. Oli romantiline oli tuulevaikne äkki ja olime taas puude sees, oli see valgepuudri vaikus, oli vaid aeg-ajalt sulisev ojake koos vesipapiga.

Mirjam ja Isabel Pirunporttis.

IV onn oli taas Snellmaninmaja, kui hea see jõevesi ikka on. Jood ja see kustutab janu. Lumesulavesi see eest..

Energia pugimise paus.

Onnis- on soe ja õdus.

Mirjam lõikas kokku ühe laheda video meie matkast-

Lapimaalt matkamiseni,
Triin

kui soe on soe

Kui õues on -2 C siis toas 0 kraadi. Ahi kütte ja kohe läheb soojaks. Lisaks veel supp kõhtu ja sulavad ülesse kõik rakud ja näpud ja varbad. Hakkan kihte vähendama- müts, kindad, sooja pesu püksid, fliis, sulejope hoian veel seljas, seni kuni kondid ka soojad.

Tudu järve metsaonn oli ehtind end loojuva päikesega ja järvele tinistanud jääkaane. Muidugi uisk jalga ja jääle. Oh jää, sa jää!

Piik, et toksida jääd ja näha kui paks ta on

Tudu järv

Et tibake sooja saada, tegime väikse jääaugu. Et hetke pärast end seal kasta. Väga väga mõnus oli.

Uisutamiseni,

Triin

elu keset metsa

Hakkab heledamaks kiskuma, nüüd ruttu magamiskotist välja, et päevavalgust maksimaalselt ära kasutada. Puder tulele ja tee vesi keema. Täna lisame pudrule lisaks marjade, banaani ja pähklivõi ka mett. Küll maitseb hea.

Pudrule

Tööriided üll, kummikud jalga ja töökindad kätte- koristame siin enamus valgest ajast ümbust. Neid laua ja pinu ja puude ja lattide kuhjasid on siin palju. Lisaks eraldame plasti, metalli ja muu prügi erinevatesse hunnikutesse. Kultuurikiht on muljetavaldav. 

Töö käib

Puunotid ja latid põletame lõkkes ära. Muidugi võttis terake aega lõkke ülesse tegemine, kõik nii niiske. Lõkkest on varsti silmad suitsused ja riided lõkke haisu- lõhnalised. 

Lõuna ajal silkasime majja, et üks kuum söök vaaritada, ühe korra oleme ka Tudus kõrtsus söömas käinud- väga head toidud ja väga hea hinnaga. Majas tegime ka kiire tule, et soe sisse saada, kindad kuivama riputada ja uus paar kätte panna.

Kui hämaramaks läheb oleme enamasti tubased. Ahi kütte ja riided kuivama ning kuivad riided selga. Enne siiski ka kümblus. Seks otstarbeks on väljas, maja nurga juures saunarest maas, ämber veega ja topsik. Väga hea on end külma veega üle kasta. 

Öine metsamaja

Täna sajab päris palju vihma.
Siin katuse all, kus me magame, on seda vihmasabinat lust kuulata ja uinuda.


Jaak Tuksam "Meil on elu keset metsa"
https://youtu.be/0duVNvrdB18


Homseni,
Triin

Vana punane vatitekk

Puud põlevad ahjus, Tanel lihvib puust lusikat, mis ta esimesel õhtul vestis, mina kuulan Silver Seppa ja vaatan päevaseid pilte. Väljas on soe, vast 1-2 C ja siin Alutaguse mail on ka lumi maas. Ennist kõndis üks põder üle tee, ilus suur loom !

Esik ja trepp II korrusele magamisse

Oleme siin Alutagusel, Tudu lahedal ühes majakeses, mis tegelikult mõeldud suviseks olemiseks, soojustust majal ei ole, kuid õnneks saunaahi nurgas, mis toodab seni sooja, kuni põleb. Vee oleme toonud endaga kaasa ja tarbevett saab kraavist.

Tükike veel esikut ja panipaika

Maja on avatud teise korrusega, kuhu oleme teinud oma magamise. Allkorrusel on improviseeritud kööginurk ja hämmok on osa hängimisruumist. Sama moodi jääb siia esik ja laonurk ja töökoda. Vannituba on väljas ja vesi otse kraavist ämbriga, vähemalt on + kraadid ja ämbriga saab vett ammutada. Veetsee ka muidugi õues.

Tanel kööginurgas koos oma uue lusikaga

I päev kulus meil sellele, et maja kraamist ja sodist puhtaks teha, ta kraamida, tuli ahju teha ja asjadele oma koht leida. Tanel alustas oma lusika vestmisega, mina meisterdasin mõned kärbsekiigud lae alla, ( loe jõulukroonid) et hea aura siit ei kaoks.

Hängimisruum

Öösel otsis Tanel tagas hiirt, kes krõbistas aga ei leidnud. Toidukraami olin pakkinud kõrgemale, et närilised kallale ei saaks. Krõbina asukoht ei selgunud ja hiir jätkas krõbistamist ka kell 4 kui ma seda kuulma hakkasin. Peletasin ta majast välja ja tõstsin Taneli tööriista kohvri augu ette.

 lugu jätkub..

Taustaks sobilik kuulata Silver Sepa " Sinu kolkaküla kambri"-  https://youtu.be/h06-Lj8098o



Triin

Gruusia -Svaneti piirkond 2-10. oktoober 2017

Lehmad ja pullid mägiteedel, väga tavaline.

Märten käis pundiga suvel Svaneti kandis matkamas ja temalt sain hindu ka meie matka jaoks. Kuna lennupilet Mestiasse on defka siis pidime ette võtma öise rongisõidu, ning millele järgnes 3 tunnine mägiteedel sõit Mestiasse.

Siit algab tõus.

Mis too rongisõit siis ära ei ole, eriti kui saab rahulikult magada ja hommikul nagu beebi, värskena ärgata. Ja miks see Märten vigises, et rongisõit nii raske oli? Nojah, tee see ise läbi ja saad aru. See kolin, oojaa see oli alles kolin. Tundus nagu oli liiprite kõrgused erinevad ja ca 20 sek vahedega pidi rong ühe pealt teise peale hüppama, tekitades sellega vinge kolksu. Ja nii kogu öö. Säh sul und!

Ööle järgnes 3 tunnine üles- alla, vasakule-paremale kurvitamine mägiteedel. Hissver kui hea oli viimaks kohale olla ja teele asuda.

Kaugemal seal on Zhabeshi küla.

Kaardid ja gaasi saime juba Tbilisist Geoland poest- http://www.geoland.ge/ Kuid veel paremad kaardid saab Mestiast turistiinfost, mis on kohe peaväljakul. Ja väärt infot matkaradade kohta Gruusias ja Svaneti piirkonna kohta leiab- http://www.caucasus-trekking.com/treks

Meie matkasime liinil Mestia -Ushguli.

Mägikülas tavalised vaated.

Esimene matkapäev. Kõigepealt tegime hilise lõunasöögi. Olime endale kaasa ostnud Tactical Food toitu, väga hea kraam, julgen soovitada. Lisaks veel Eesti toode. Eriti meeldis mul hommikusöökidest puder riisi ja marjadega, kui maitsev :)

Rada oli märgitud puna- valgete triibukestega aga Tanel oli enda super-kella tõmmanud träki ja see oli väga hää, sest märgistus polnud just sage ja aeg- ajalt pidime enda marsuuti kohendama.

Esimene päev lõppes külas nimega Zhabeshi. Küla oli jõe ääres ja sild pidi viima üle jõe. Mida polnud oli muidugi sild. Ainuke mis üle jõe viis oli üks tross. Meie siblimise peale, silkas üks mees jõe äärde ja tõmbas ennast zipliniga üle jõe. Saime meiegi selle abil üle jõe. Seda lõbu oli vaatama tulnud 1 koer, 2 last, 2 naist ja 1 siga. Lõbusõit tegi kokku 10 lari, kui jääda mehe enda majutusse aga kui mitte siis 20 lari.

Lähemale liustikule.

Majutused olid lihtsad ja odavad ja selle raha eest, tavaliselt 50 lari, sai end pesta ja voodis, karedate linade vahel magatada ja õhtust ja hommikust süüa.

Ja söögiks oli ohtralt saia. Tanel pugis seda mõnuga ja väitis, et sai sest ühe voldikese kõhule juurde :)  Lisaks saiale oli laual ka oivalised kurk /tomat ( need maitsesid väga hästi ja olid pärit sealt samast kasvuhoonest ), praekartul, praemuna, keedumuna, moos, hapupiim, tee, lahustuv kohv, vorts, kohalik juust, letšo, katsapuri ( sai juustuga), makaronid, baklasaaniga salat jne.

Missasja? Alles pool maad käidud? 4h ja pool maad?
Päevas 1300 tõusmeetrit, ajas löörid lõõtsutama küll.

Matkarada pakkus häid vaateid, mädegele, nii lumega kui lumeta, vaateid küladele orgudele, liustikele, ojadele, jõgedele. Külavahe teed viisid mööda lehmadest, hobustest, sigadest, lammastest, kanadest, hanedest, ojadest, suurtest lompidest, sigakülmadest mägijõgedest, kust tuli läbi kahlata, vanadest autodest, lagunenud majadest, õuna- ja ploomipuudest. Ja need külateed meenutasid mul nii väga oma lapsepõlve, kui sain karjas käia ja lehmi karjatada ( loe: ohtralt lehmasitta külateedel).

Teel kohtusime teiste matkajatega, eredamateks kujudest oli poiss Aasiast, kelle ristisime piraadiks. Ja kes andis obaduse meile eurooplastele oma söögikultuuriga. Ja kui toit ikka maitseb siis tema matustamine lauas andis sest valjult teda :)

Varbad lumme ja toit kõhtu.

Matka läbiteinud olime 2 päeva veel Mestias, kus tegime kohapeal päevaseid matku. Ning päev ka Tbilisis, kus käisime kohalikus boldering saalis, saunas, turgudel ja nostalgilistes söögikohtades.

Lisan mõned vihjed, et kuidas sääl, Gruusias, paremini ellu jääda:

- Tbilisi lennujaama ja lennujaamast ära saad 0,5 raha eest bussiga nr 37. See sõidab 24/ 7 ja kesklinna sõidab ca. 30- 45 min sõltuvalt liiklusest. Siin ka olemas marsuut ja ajad- ttc.com.ge
- Vene keel. Pigem pursi/ räägi seda kui inglise keelt. Inglise keel tähendab, et hakkad oma sajalisi välja käima.
- kohalik SIM kaart. Me võtsime selle Gruusia Teliast (värv ja logo sama) Lihtsustab asjaajamist.Ning levi on ikka suht ok, ka mägedes.
- Taxify. Jaa see on Tbilisis ja tasub kasutada. Hind fikseeritud ja väga odav.
- Takso väljaspool Tbilisit. Kohe raksti võta 50 % hinnast maha ja sealt kauple edasi.
- Tbilisi transpordi plastikkaart- sellega saad maksta nii kohalikes bussides kui ja metroos.
- Gaasi ja matkakaarte saad osta Tbilisist Geolandi poest
- Matkates, tõmba kaart enne endale äppi, a la Wiciloc on seks väga hea.
- Pistikud, sama nagu meil Eestis.
- sõltuvalt piirkonnast kas telki üldse vaja? Mestia- Ushguli matkarajal mitte.
- Meil oli kaasas tarp ja tegime ka ise süüa, kuid saaks ka ilma.
- Super hea alternatiiv maa nt. Nepaalile. Vaated samad ja riik lähemal ja palju puhtam maa. Väga soovitan!

Törts pilte näeb siis flickri albumist- https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157686107399952

Mõne aasta pärast taas,
Triin