Veealune maailm, Äntu järved

Esmane tõuge tuli Raimolt, kes viis meid kiir- visiidile Äntu Valgejärve kaldale. Tanel kalpsas sinna värskendavatesse voogudesse kohe ka sisse. Vesi oli karge, toitub ju järv enamasti allikatest ja on maru hea nähtavusega.

Vette. Pilt Tanel

Järv ja tema maailm ei andnud rahu.

Reedel panime kama kokku ja rongile. Üks rattakott oli ainult snorgeldamisvarustust täis, teise pidi mahtuma köök, toit, riided ja magamisvarustus. Lestad tõmbasime kummidega pakikale.

Veealune elu. Pilt Tanel

Kilsi peatuses veeresime rongist maha ja suund Äntusse, sõitu pidi tulema ca 8 km. 8 km hiljem olime Äntu Sinijärve kaldal. Mustikad ümberringi ja mets ja järved.

Äntu Valgejärv

Sauhh vette. Ohh kui hea, jahe kaldal hakkas ülikonnaga jube palav. Päike tegi veealuseid mustreid. Kalda ääres oli kalad, kullesed ja veealune taimestik, vette langenud puud ja oksad.

Veealune elu. Pilt: Tanel

Öise snorgeldamise ajal nägime vähke ringi luuramas ja magavaid kalasid, kes meie mulistamise peale lillegi ei liigutanud. Öösel oli põnev ja natuke hirmus ka. Mul tuli meelde, kuidas Janek kunagi oma Äntu sukeldumisest rääkis, et oli pimedus ja kui ta pinnale tuli siis nägi järve teises sopis kaaslase lambi valgusvihku ja peegeldust veepiiril ja puudel. Meeleolu oli seal öös vinge.

Rohelise järve purre. Ühtlasi ka meie köök. Pilt: Tanel

Hommikul Roheline järv. See oli väike järv ja suhteliselt madal, sügavaim koht 3,3 m. Vee-elukad ilusti näha- vähid ja kalad. Väga mõnus oli seal sulistada.

Taimestiku vahel. 

Kuid lõpuks hakkas siiski jahe. Kaldale ja supp kerre, see sulatas mõnusalt ülesse. Soojendamis pausi sobis hästi topsike mustikaid korjata.

Pilt: Tanel

Rong võttis meid sel korral Tamsalust peale ja enne Tallinnat välja ei sülitanud.

Tagasi tuleme kindlasti.


Triin

Longyearbyen

Panime Riikoga Teravmägedele.

Sõitsime taksoga lennujaama, sealt Oslosse ja sealt teise lennuga Longyearbyenisse, mis on Teravmägede suurim asula.

Et ei unustaks märkida, Riikol 7 suve nähtud ja selle reisi lennuotsad temal elu esimesed. Oh, seda elevust, kilkeid ja naeru, kui lennuk hakkas liikuma ja lendu tõusis! Maapeal eelnes sellele natuke hirmu, et ega me ju alla ei kuku ja juba lennukis olles vist oma paarkümmend korda aknakatte üless-alla vuramine ja sama palju kordi klapp-laua alla ja üless asendisse liigutamine. Naabrid olid hullumas.

Tükike suvist Longyearbyenit

Sooh, kohal.

Arvasin, et arktiline õhk virutab meid pikali või vähemalt mõjub väga väga värskendavalt aga ei. Täitsa mõnus hea jahe õhk koos mõnusa tuulega. Mütsid kindad otsisime muidugi välja.

Väljas oli suur valge, kell oli 01:30 öösel- polaarpäev ju. Rannas nägin kohe lindude sagimist ja ka selle põhjust- polaarrebane silkas mööda rannariba.

Kindlalt Lenini selja taga

4 km sõitu asula keskele, majutusse ja magama.

Hommik vinnas meid välja hilja, läksime hommikusöögi järgi. Riiko ragistas mingeid pruune palle koos piimaga, mina pudrulaadset asja rosinate ja meega. Väga maitsev oli.

Kui toredad värvilised majad! Ja ei maitsev õhk.

Liustik Pyramideni lähistel

Kolasime ringi ja bookisime järgmiseks päevaks paadituuri Pyramididesse, mis on/oli venelaste kaevanduslinn.

Svalbard muuseum ( muusjoom) oli asjalik, sai hea ülevaate Teravmägede loodusest, ajaloost, geoloogiast. Head väljapanekud ja huvitav ka väikestele inimestele.

Paadituurist, et kui soovitatakse tablakas merehaiguse vastu võtta, ei tasu võtta. Ma võtsin mõlema otsa korral, jube paha mõlemal korral. Riiko sinna minnes ei võtnud tal oli ok aga tagasi tulles tablakat võttes söötis kalu.

Kuid oma reisi highlighti nägin ära- kuninghaha isalinnu :)

Meie toredam tuur oli tundras koertega, vahtisime taimi, linde ja giid patras Teravmägedest. Tundra on praegu jube märg, muidugi me jalad ujusid ja paras jahe hakkas. Seda mõnusam oli hiljem elava lõkkega hütis end tulepaistel soojendada, teed luristada ja imehead lõunat süüa. Me sulasime.

Koerad ja tundra

Longyearbyenis veedetud päevade jooksul kolasime veel kaevanduses 2b, teine tore koht oli linnumaja, samuti kirik ja kohaliku kooli mänguplats.

Mõtlen, et kui tagasi tulla siis kindlasti talvel, kui on lumi ja kui on külm ja pime ja tuuline.

Triin

Alutaguse karuvarjes, taas

Kui kevadeti, sügiseti nüüd karuvarjes olnud, pole kaamerat teps mitte kaasa võtnud. Et kaamera pole teab mis suure londiga ja kvaliteetset pilti sealt ei saa. Sellise dokumendi foto möödu annab ära küll. Ning kui seal varjes olla koos klientidega, polegi tuju pildistada. Nähes seda tehnikat, mis kottidest välja tuleb :)

Vaatan nüüd karusid nähes hoopis teisi asju. Ehk siis karu platsil ja ma vaatan tema käitumist, kust suunast ta tuleb, kuhu suunda ta läheb. Kuidas ta platsil liigub, kui tihti kahele käpale tõuseb, kui tihti ninaga õhku veab, kuidas kährikud rebased selle isendi suhtes käituvad.

Ning muidugi kas sellel karul on mingeid spetsiifilisi tunnuseid. Kui vana ta umbes on, kas tal on nina,- näo peal arme, kas tal on heledaid laike kaela peal, mis värvi tal karvkate on? Kas ma olen seda karu juba näinud?

Igatahes põnev on ja oli. Nädala algusest jäi hommikul linti karupaarike. Karudel praegu pulmad.

Alutaguse raiesmike(!) vahelt,

Triin

Hara sadama kant supitades ja fätbaikitades.

SUP- id seljakottidega selga ja 300 m astumist,

mööda ägedat metsateed

Taamal keskel Hara allveelaeva sadama kärakad, paremalt paistab Hara saar.

Betoon saareke

Vanad sadama kai hooned, sinna saab kergesti jala ligi

Nöör jäi maha :(

Hara saare vana tuletorn, kehvas seisus

Hara saare maja tellised tulid siitsamast Loksalt

Mööda metsateid  ja üle looduslike sildade

üle kandude ja maha kukkunud puude

Sekka ka saun

ja sadam

ja sadamahoone.

Kui tore nädalavahetus oli!

Triin

Jalutuskäik jääl ehk mis teie siin teete

Kolm päeva, kolm vaba päeva. Mis ja kus selle ajaga kõik ära jõuaks käia. Muidugi merejääle. Ja Kõrgelaidu, kuid prooviks sel korral otse Rohukülast. Jääd jääkaartide järgi seal on, ilm tõotas muidugi raju tulla. Tuul keskmine 9 m/s ja kui see jääd sikutama veel hakkab.

Mina rihtisin tuleku kelguga, Tanelil oli seljakott.

Lihtsaim viis siledal merejääl liikumiseks- kelk.

Kui kergelt see kelk liikus, lund oli minimaalselt ja jäi vaid kõndimise rõõm. Osa raskemast kraamist panime veel kelgule lisaks, las kannab.

Lahvandus taamal.

Tuul puhust rajult, otse vastutuult minnes oli raske hingatagi. Tõmbasin kõik avad kinni ja prill peas, nõnda oli mõnus. Isegi palav hakkas, alt fliis ära. Mugavam kohe.

Ilm oli raju, päikseline ja vaheldus iga ca 15 min järel.

Sõmeri nurga taga olid kaks suurt lahvandust, kus punt kühmnokki ja mõni merikajakas tiirles. Jääl paksust ca 10 cm. Tanel lõi piigiga ja rauhhti jää ainult 5 cm. Võttis lõua värisema küll. Kaldani oli ikka maad.

Saabub lohetaja.

Rüsiväljad. No ega kelguga sealt vahelt läbi ikka ei pressi ega jäätükilt- jäätükile hüppa. Jääpudru hoidis koos 2 cm jää.

Mõõda rüsi serva edasi, tempo oli hea ja ilm tegi väärt vaatemänge. Kord oli ere päike ja siis lendas tume lumepilv peale. Vinge oli.

Rüsiväljad koos mõne siledama plaadiga.

Koos lumepilvega lendas kohale ka lohetaja. Uuris ( vene keeles), et mis me siin teeme, Tanel ütles, et guljaem J

Rüsi meid Hiiumaa poole ei lasknud. Kuid vaba vee silm otse kalda ääres meid niisama lihtsalt kaldale ka ei lubanud. Ei aidanud muu kui jalad paljaks ja viimane ots veel kahlata.

Tuli meelde, kuidas me Pärnu jõel lapsena jääpankadel sõitsime. Foto:Tanel.

Ühe sauna varjus sõime imemaitsvat suppi termosest.

Telgi panime Puise nina kadakate vahele. Jõime ohtralt teed ja juba nohisesimegi.

Nüüd siit kodust mõtlen, et ikka maru hea on, kui ei pea poole öö pealt otsima saapaid, et välja vetsu minna.

Jalg sai märjaks.

Teisel päeval oli ilm sama tuuline, ning kogu teekond kulges vastutuules.

Ning taas, et jääle saada, pidi mõnikümmend meetrit vee ja lumesupis kahlama.

Madalad kohad olid eriti kõhedad, sealt pressis vesi välja. Tanelil õnnestus 3 korda jalgupidi vette vajuda.

Vastu tulev lohetaja lehvitas ja mõne hetkega oli ta kaugel kaugel.

Matkamisteni jääl,

Triin 

Tõukekelgu matk Hiiumaa laidudel

Kes ei riski, šampust ei joo. Šampust ei tahtnudki, kuid soe Tõmmu Hiid maitses Kõrgelaiul hästi. Mitte ei ma maru õlle fänn oleks, vaid talvematkal on see väga hea jook. Kui oleks meelen olnud termos ühes haarata, oleks õlle kuumaks ajanud ja termosesse valanud.

Pesupeatus Saarnaki lähistel

Tõukelk on  super hea vahend jääl liikumiseks!

Mina viskasin mõtte õhku ja noh, Tanel oli see kes ütles et camoon women, men pull yourself together. Ja nii me siis leidsime end  kell 6:30 praamipiletit laupäeva hommikul Rohukülast ostmast, eesmägiga vurada Hiiumaale ja sadamast võtta suund Kõrgelaiule.

Kõrgelaid

Muidugi olin seda ilma ja jääkaarti vaadanud aga eks, kui klassikuid tsiteerida, ilm/ ilmaolud selguvad ikka kohapeal.


Olud soosisid seda meie tõukekelgu matka, tempo oli väga hea. Ok peatus, esimene vahekiht maha. Ja siis sabasirutus Saarnakil. Pärnamäe ränk ja tuulik ja saun, oh kui tore aura sel saarel on!

Hanikatsi silm pani põlve natuke värisema. Et mine sa tea.

Keset merd. Foto:Tanel

Poolteisttundi hiljem, kui Kõrgelaid Varese tagant välja tuli, hakkas kohe nii hea, et jesss pole laiul niiii kaua juba käinud ja uuuuh, järgmisel hetkel istusin mõnusa, rahuloleva ohkega Kõrgeka lõkkeplatsi pingile maha " Tere Kõrgelaid"!

Kõrgelaiu puhkenurk. Pildistas Tanel.

Tõukelgu matkadeni,
Triin

jää, tule ja jää natukesekski!

Jääkaart näitas natukene jääd sinna Haapsalu lahte ja õige natuke oli seda ka Topu lahes. No miskid niidid kohe sikutasid mind sinna poole.

Eriti vinge oli ukerdada seal Topu lahe kandis. Meil oli eesmärk uisutada aga kui uisutada ei saa siis võtta uisud jalast ja minna edasi jala.

ei läinud edasi. Foto: Tanel

Kuni Liia ja Sõmeri laiuni tundus hea jää olevat. Kott varuriietega selga ja naastlid kaela ja minek. Eemal olid näha kalamehed, kes sääl siis ilmselt võrku jää alla paigutasid.

Merejääl on ohtlikud kohad eriti need, kus kaks jäälaama kokku saavad. Siis üks surutakse teise alla või tekib sinna rüsi või hoopis ujuvad kaks laama üksteisest eemale ja vahele jääb vaba vesi või veel mingi muu variant.

Rüsijää Topu lahes. Foto: Tanel

No ja nendest laama vahekohtadest hakkasimegi üle minema. Tanel pani esimese hooga kohe sisse ja muidugi sai jala märjaks, lisaks oli ta saapasse väikse varba kohale teinud õmblusesse augu ja sealt voolas vesi kolinal sisse. Siis proovis ta ühes teises kohas ja seal teine jalg sai märjaks, et vesi tuli üle saapa ääre sisse.

Natuke uisujääd ka sekka. Foto: Tanel

Triin