rattaring Hiiumaal

Oeh, kui hea heina lõhn!  Teisel öö panime telgi heinamaale, kus äsja oli tehtud heina ja see hein palliks keeratud. Ma pidin mitmeid kordi nina käest üle küsima, kas see on ikka SEE lõhn. Oli. Aju viis mind kohe Lapsepõlve suvesse, kui peale heinategu lakka magama end seadsime. Umbes kell viis hommikul me muidugi ronisime lakast alla tuppa magama, jahe hakkas.

Mõnusaim telkimiskoht, naabriteks oli rebased, kitsed ja merikajakad

Hiiumaale saamine ratastega oli lihtne. Rattad panime bussi kõhtu, ja see kõht viis meid ja rattaid otse Heltermaale. Esimene öö Sarves. Olin esimest korda testimas gravel ratast ja Sarve jõudes sättisin sadulat ja sadulanurka enda keha järgi. Lisaks panin lenksusarvede vahele oma kuivakoti. 

Krt, kui ilus oli ! See pikk suveõhtu ja tuul mis puhus läänest ( ehk siis Sarves olles olime heasti tuulevarjus). Ja kui mõnusad lõhnad, hääled ja temperatuur.

Varakult läksime telki, hommikul olime veel Pariisis, kus lubas 40 C küpsetada. 

Hommikul sulps merre, lõi olemise selgeks ja kui mõnus värske ja meeldivalt jahe õhk! Priimusega keetsin kohvi/ tee ja teele. 

Vaemla villavabrik! Wow! Ma olin sealt ainult mööda sõitnud aga mitte kunagi sisse astunud. Ikka väga- väga kift oli. Sügava mulje jättis, et nad oma villa ei värvi ja kõik see vill tuleb Hiiumaa lammastelt. Ning tooted olid nn vana hea klassika. Ja veider oli ka see fakt, et mustrita tooted müüvad paremini.

Ma armastan sind nagu (suitsu) lestakala

Kassari. Suitsulest! Sääre tirp ja kui palju metsmaasikaid! Ma lihtsalt istusin ja sõin kuni hambad hapuks läksid ja siis korjasin topsidesse. Lisaks meiega oli tirbis veel bussitäis leedukaid, kes ka kõik usinalt maasikaid korjasid. Tirbi otsas oli ka uks surnud ja juba väga lagunenud hüljes, randastrate vahel.

Jee, maasikad ning järgnevatel päevadel sain isegi muulukaid!

Omlett Emmastes ja Sõru sadam. Endiselt puhus tugev lääne ja loodetuul. Juba tulles oli praamis mitmeid lohetajaid, mis küll seal Ristnas laine oli?

Cecile ja tema kohvi ka kook ja crossant. Kohati tüütas väga ära.

Kuid tänu temale sattusime Ranna surfikülla. Oh kui tore atmosfäär. Armasad katusealused, glampingutelgid, väike kohvik, väga hubane olemine. Cecile tinistas see koht kohe ära. Ta otsustas päevaks surfikülla jääda ja raamatusse end kaevata. 

Ranna surfiküla

Mina võtsin suuna Kõpu ps otsa. Mul oli hea meel ka, et sain iga vähegi ägedama aasa juures fotopeatusi teha- karikkrad, härjasilmad, nelgid, kellukesed, erinevad kõrrelised, metsmaasikad kõik vajasid pildistamist ja/ või söömist.

Merekaubamaja. Olin sest palju kuulnud. See oli väga hea ja hariv! 

Kalana sadam. Puhangutega läks ratas ja prügikast uppi. Supp püsis kausis. Hitiks osutus mullahunnik, kus kasvasid moonid, härjasilmad, ussikeeled, kollased karikakrad. 

Tagasiteel Kõpu tuletorn. Üleval oli huvitav näitus teistest tuletornidest. Alla tulek oli huvitav, et sirgelt trepist alla astuda ei saanud pidi tahapoole kaldus olema. Ülesse ronides sellest muidugi aru ei saa.

Järgmisel päeval ootas meid Kõrgessaare koos Viscosa keskusega. Tuli meelde Põhjala tehas Tallinnas, kui me aianduskooli õpilastena seal alustasime kasvuhoone ja peenardega oli seal veel väga vaikne. Viscosal on jumet ja aura oli seal super hea.

Raamatukogu- prügimaja

Kõpu tuletorn

Sellest hoolimata oli Cecile viiendal päeval pisut tõbine ja Kärdlasse jõudes me olime ühe öö külalistemajas. Cecile magas ja ravis end ja mina uudistasin Kärdla nurgataguseid.

Mõnus oli läbi sõita Vahtrepa külast, talud siin seal koos oma küla elu oluga. Hoovis hoolitsetud lillepeenrad, aiamaa, lehmad -lambad, rukis kasvamas, maasikad teeääres meelitamas. Ning Heltermaa käsitööait!

Prügitaimed Kalana sadamas

Hiiumaa Eiffel, kahjuks varisemisohtlik praeguseks.

Järgmise päeva hommikul viiski meid praam tagasi mandrile ja buss sülitas me rattad Tallinnas oma kõhust välja.

Hiiumaani,

Triin

P.S Ah unustasin, sattusime ka Hiiu lehe esikaanele, ajakirjanik Piret tegi reportaazi Hiiumaale saabuvatest rattamatkajatest.

Jardin de l´Hotel de Matignon ehk..

 ..ehk suurim eraaed Pariisis, 2,4 hektarit. Mis praegusel ajal on Prantsusmaa peaministri kasutuses ja avalikusele muidugi suletud.

Juuni kuu alul oli mul hea võimalus seda aeda külastada. Sellele eelnes loomuliklt oma isikuandmete saatmine. Sain paar nädalat hiljem positiivse vastuse ja pileti oma nime ja sünnikohaga. Aed oli uudistajatele avatud kolmel päeval 6, 7 ja 8 juuni. 

Kiilakas roosade prillidega mees, kellele meedib huuli värvida.

Ajalugu on sellel kohal huvitav ja tähendab kolm sajandit aiapidamist. Seda ümber vuristama ei hakka ja ilmseltgelt on sellest mitmeidki raamatuid kirjutatud. Prantsuse keeles saab seda lugeda - https://www.info.gouv.fr/patrimoine/le-jardin

Ma ootasin huviga, et mis laadi aiaga on tegu. Mulle üldsielt ei meeldi prantsuse aiad- sirged jooned ja täisnurgad. Taimed ja puud ka kõik nõnda istutatud. Kuidagi igav ja ahistav. Lootsin, et see aed on midagi ägedet, maitsekat ja modernset. 

Muhvigi. 

Aias oli püstitatud 5 väikset telki, kus sai erinevaid asju sellest pargist teada. nad peavad seal merilasi, see osa oli lahe mett sai kohapeal mekkida ja ka osta. Sai luubiga erinevaid sitikaid vaadata, sai kiviraidurite töörisstu vaadata ja näha, kuidas nad oma tööd tegid. Sai kivi tükkide peale joonistada ja omale mesilasvahast küünal keerata, sai endale kukeharja potti istudada ja koju viia. Kaasa anti kolm sibulat- tulp, nartsiss ja hüatsint. Viin need Barbarale.

Vaade majast aeda

Vaade Matignonile aiast

Tegin aia kaugemas osas selfi peamisintri maja taustaks.

Aias olles küsis Cecile, et kas tahan minna ka majja sisse, et üks sekretär, keda ta teadis on praegu tööpostil. Ja siis olimegi 36 Rue de Babylone ja andsime turvadele oma id kaardid ja voila! 

Siseõues parkisid minibussid ja siis tuligi Nadin meile vastu ja tegi kiire ringkäigu majas. Kolasime läbi sekretäride toad ja peaministri oma ka, milline vaade aeda!

Nõupidamisruum l korrusel

Praegugi veel mõtlen, et kui spontaanne see oli ja kui sõbralikud, toredad olid need turvad kellega me kokku puutusime. Ning kui ladusalt see käik kulges.

...

Pool tundi hiljem küsisin et kuidas siis oleks ka Presideni maja ja aeda külastada?! Ja Cecile ütles, et no miks mitte, uurin .. :) 

Aga sealne aed pidi palju väiksem olema, vist pole ikka huvitav.

Pariisist,

Triin

kirssidega, kõigile ehk Orleansi linn ja Loire jõgi Prantsusmaal

Vaatasin kolmanda päeva hommikul omi sääri ja.. et kuidas nüüd siis nii läks. Sääred olid punased ehedad kuresaapad. Samat värvi nagu need küpsed kirsid, millest me eelmisel päevad ja ka järgmisel päeval rattaga mööda sõitsime.

Kuresaapad

Et alustada algusest, rattaga Orleansi! Ning kus siin ikka sõita, kui mööda Loire jõe äärt, seda jõge pidi jookseb pikalt- pikalt rattatee La Loire a Velo mis pakub 900 km rattateid. Mööda armsatest küladest, kanalitest, vesiveskitest, linnadest, karja ja heinamaadest, hobustest, ponidest, kartuli ja sibulapeenardest, kanadest, rapsipõldudest. 

Tunda oli juba valmiva vilja lõhna. Ning nagu ikka moonid ja rukkililled tantsisid tuulega ja ma olin neist võlutud. Ning otsisin erinevaid pildistamise nurki et neid pildile saada. Flirtisin moonide ja rukkililledega, ninas päikse ja kuumuse ja küpsevate viljapeade lõhn. 

Päev sit-on- top kajakiga Loire jõel oli kuum. Päike praadis, kui hea et oli tuul ja jõe servades puud,kuhu varju sai end peita. Vesi oli meeldivalt soe, kuid mitte liiga. Üllatas meeldivalt see, et vähe oli mootoriga sõidukeid. Kanuusid, kajakke see eest ohtralt. Jäi kipitama, et miks me küll kahe päevast matka ei valinud. Nii tore olnuks ühel neist paljudest jõesaartest telkida, lõket teha ja öösel tähti vahtida.

Päev sit on topi kajakiga Loire jõel. 

Piirkond on tuntud kirsside poolest!

Sarapuu pähkli istandus!

Melani oli hollandi tsikk, kes oma maja alumise korruse magamistuba välja üüris. Ning tema aeda ja kodusse sisenedes oli mul tunne, et ma sattusin kellegi  Bullerby laste kodusse. Seal olles ununes, et ma viibin linnas ja et mis sajand nüüd õieti ongi? Ilus kogemus! Eriti meeldis mul tema köögis teed keeta, samal ajal aeda vahtida, see oli selline väike, roheline ja metsik dzungel. Suvi voolas õuest tuppa, koos päiksekiirte ja lõhnava kuslapuu õitega. 

Aia tagumises nurgas oli võrkkiik, kus ma hommikuti ja õhtuti raamatut lugesin. Üks Melina koertest, Fritch, mind truult turvamas. Kõrgemal puu otsas alati üks või kaks kaelus turteltuvi mind seiramas. ( Ma lihtsalt väga fännan just seda tuvi liiki).

Vaarikad mis olid kõpsed sõin ka kõik ära ja maasikatest rääkimata. 

Aitäh Melani, sellest neljast päevast jäi just Sinu kodu ja Sinu aed meelde!

velotamiseni,

Triin,

linn nimega Rouen

Tahtsin Pariisist ära. See hiiglaslik monstrum tuhandete inimeste ja autode ja majadega on mind ära tüüdanud. Nädala sees saan oma parki põgeneda aga nv olen turistide lõksus, keset linna, kohe Place des Vosges kõrval. Kui õue lähed, lükkavad sind massid pikali. See väsitab.

Ma enne ei osanud rauast ja sepistustest midagi arvata. Kuni sõber Priit rääkis oma ühest mõttest- unistusest hakata rauast aiaväravaid tegema ja müüma. Nüüd Pariisis ringi kõndides vaatan, et oh kui ilusad rõdupiirded või uksa ja akende trellid.

Eksponaate musee le secq des Tournelles-t

Tahtsin vaikust ja tahtsin teise auraga kohta. Rouen tundus piisavalt lähedal olevat ja piisavalt väike linn.

Pooleteise tunniga olin kohal, koos oma Gazelle veloga. Viisin ülejäänud kodinad ööbimiskohta ja otsustasin linnas ringi kolistada. Vanalinna osa meenutas natuke Lübeckit. Armsad majad, osad natuke rääbakad.

Eksponaat metsast, objekte oli kokku 13 ja nende vaatamiseks tuli teha 4 km ring.

Plaanisin nende 2,5 päevaga teha kolm asja. ( Siinkohal meenub Ivo räägitud lugu sellest, et iga eestlane peab elu jooksul tegema vähemalt kolm asja, kui jõuab). Praegu ma mäletan kolmest asjast kahte- rauamuuseumi ja Foret Monumentale külastust. Sain mõlema puhul ka linnukesed kirja. Äkki oli kolmas asi postkaardi saatmine, postkaardi ostsin aga saatamiseni ei jõudnud.

Kui tore oli end lihtsalt kirjutama unustada. Kirjutan sinna punasesse kaustikusse ja ilmtingimata sulepeaga. Ma ei tea miks. Aga sulepea teeb selle kirjutamise ehedamaks. Ning kõrvale luristan teed, head teed. ( Dammann- i oma praegu)

Triin

Urho Kaleva Kekkosen rahvuspargi suusamatka tiir

Lennuks sülitas meid Ivalo lennujaamas oma toast välja ja edasi ootasid meid juba UKK rahvuspargi lumised väljad. Enne küll ka lühike bussisõit ja asjade sättimine, pakkimine Kiilopääl. Sealt  rentisime endile pulka ja Cecile omale suusad. Lisaks saime siin ka kõhud sooja putru täis süüa ja termosed väärtuliku sooja vedelikuga täita ( ehk siis kuuma teega).

Rautulampi uus ja moderne onn!

Temperatuur oli märtsi keskpaiga kohta väga mõnus, vb oli -7 C. Kohalikelt saime ka teada, et nädal tagasi olla olnud mitu päeva pluss kraadid ning et see pole üldse mõnus. Vesi lihtsalt voolad ojadena ning on väga märg. Lootsime siis, et need lubatud pluss kraadid meie matkamise ajal jäävad tulemata.

Minul oli ka esmane kogemus pulkaga. Varem olin Soome- Rootsi suusamatkadel alati olnud mingit sorti lohiseva objektiga. Enamasti olid selleks plastikust kelk. Laiem kui tradistiooniline salvokas või pulka. Mis ka tähendas seda, et suusajälge ma ära ei mahtunud. Pidin alati servad nn maha saagima, mis muidugi võttis heasti lisaenergiat. Korra olen oma kama pakkinud ka välireklaami plastiku laadsesse tekstiili kotti. Toimis ka, aga mõned miinused olid. Suunda see kotti ei hoidnud põrmugi, tal ju polnud jalaseid. Samuti kippus jää ja lumi seda materjali kiirelt sööma. 

Mida mu kannad pidid nägema. Ehk siis esimene pulka elamus ja olen väga rahul.

Pauside ajal sulg selga ja termosepurk lahti. Ilmast saime päikest, pilvi ja lumesadu.Kraadidest -5 kuni -27 C.

Esimese päeva eesmärgiks oli Rautulampi onn. Esimesed kilomeetrid pulkaga olid tsipa rasked, eks läksime sujuvalt ülespoole ja esimesel päeval on ka kelk kõige raskem. Mul olid kaasas nahad, kasutasin neid esimest korda ja oh seda mõnu! Lihtsalt lähed otsejoones ühesse ei mingit probleemi. Mul oli natuke kahju nende eelmiste kordade ees.

Igatahes Rautulampi onn oli super! Midagi polnud alles sest palkehitisest, kus olin paaril varasemal korral ööbinud. Maja oli hele, avar ja väga hästi läbi mõeldud. Soomlased teadsid rääkida, et see on esimene säärane onn siinkandis. 

Ojast veetoomine. 

Matkaonnid olid lihtsad- magamislava, lauad, pingid, ahi, gaasipliit.

Luirojärvi saun.

Onni reserveeritavas osas oli tsikkide punkt UK- st. Kuna neil oli viimane õhtu ja nad tahtsid maksimaalselt oma toidust vabaneda, palusid meil, mitte õhtust süüa, et kohe- kohe saabub keedetud riis, läätsed ja leib. Saabus. Ja me kõik ( kokku oli meid 6 ) pugisime natuke seda toitu. Leiba grillisime pliidiraual.

Järgmisel päeval oli hea minek. Jälg oli ees ja liikusime mööda jõekallast. Vastu tuli 2 suurt gruppi- tsehhid.

Kui ports värsket lund maha tuli, olin natuke paanikas, et kui hästi ma jälge näen. Metsavahel oli lihtne, seal jälge nägi aga avatud maastikul polnud jäljest haisugi. Õnneks tulid meile vastu 2 prantslast, kes ööbisid Sarvijoki onnist, kuhu me ka jõuda tahtsime.

Suusamatka elu-olu on lihtne. Jõuad onni, tood puid, täidad ämbri veega, kütad maja, kuivatad riided, teed süüa, vahid kaarti, mõtled -planeerid järgmiste päevade marsuuti/e, kui levi on vahid ilmateadet. Patrad matkajatega, kust nad tulid ja kuhu edasi suusatavad.

Teevesi tuli ojadest või jõgedest. Janu kustutamiseks oli meil kaasas isostari joogipulber. See osutus väärt kraamiks.

Snäkkide osas juba teadsin- magus kraam hakkab pinda käima ruttu. Hapukurgi, pähklite ja kuivatatud ploomidega sai kõhu paremini ära rääkida. 

Nii meie seitse päeva möödusid. Suustatasime onnist- onni. Ühel hommikul saime -27 C temepratuuri nautida. Ma koorikjope alt sulekat ei raatsinud ära võtta, samuti ei teinud seda esimene järsem tõus. Kui juba päikseni jõudsime siis koorisin kihte vähemaks.

Viimsel onniööl pakkus meile elamuse öösel väga kõvat karuhäält tegev soome mees. Noh, see norskamine oli tase! Ma ei liialda, kui ütlen, et seinad värisesid. Ning ei aidanud siin järsud hüüded, karjumine. Viimases hädas ronisin kotist välja, et teda harjavarrega pisut sudida. Tema õnneks, just enne seda ta end keeras ja peale seda oli tema poolt nurgast kosta vaid harvasid, heledaid vilinaid. Nende  saatel ma ka uinusin.

Kiilopääl ootas meid korralik saun ja siis õgis meid lennuk oma kõhtu ja viis Soomest minema.

Järgmine aasta jälle!

Triin

Stevenson trail ehk GR 70

Robert Louis Stevensonist polnud varem ma midagi kuulnud, kuid otsides raja kohta infot sain teada, et teama ongi põhjus, miks see matkarada eksisteerib. Lugesin ka, et tema tegi raja läbi koos oma eesliga ja et praegugi on see võimalus huvilistel olemas.

Raja moodsam nimi on GR 70, mis algab Le Puy en Velay-s ja lõppeb Ales- ist või siis vastupidi. Pikkust on rajal ca 280 km. Sõltub, kas jätad lõike vahele või lõikad kurvid sirgeks. Ning rada läbitakse umbes 12 -14 päevaga.

Matkarada kulges ka mööda vana raudteetammi ja läbi tunnelistest!

Vesi oli matkal hästi kättesaadav ja 1,5 liitrist piisas. Külades oli pea alati kaevud, kust sai vett.

Me läbisime raja vastupidi ehk alutasime Alesist ja lõpetasime Le Puy-s. Rong sõidutas meid Alesisse kella päikseloojanguks. Valgust jagus ca 40 ks minutiks ja pisukese aja pärast jõudsime me jalgrajale, mis meid ülesse poole viima hakkas. Pimedas oli kuulda koerte haukumist, autosid, inimeste hääli ja musträsta laulu.

Telgi panime ühele aasale, mis lõhnas tugevasti liivatee järgi, see viis mind mõttes kohe Hiiumaa laidudele. Sättisin end juba telki, kui ööbik laulma hakkas ( tahaks kirjutada, et laksutama, kuid tema laul on meie ööbiku omast ikkagi vähem laksutav), alt oli näha linna kuma ja kui kodukaku laul meid unule suigutas oli mul suu kõrvuni.

Leia pildidlt röövikute rong. 

Hommik tervitas end päikse, rohke kaste ja kuke kiremisega, üks maja oli tegelikult päris lähedal. 

Ronisime päeva jooksul enamasti ikka ülesse poole, mul oli mure, et kus seda vett saaks juurde, osa kulus hommikuteele/ kohvile ja päev lubas kuum tulla. Kõndisime kas ilexi tammede vahel või siis männimetsas. Hea et matkarada puude varjus. 

Päike kuumutas usinalt. Mul oli hea meel, kui kuulsin eemalt konnade pulmalaulu, see tähendab vett. Ja milline tore voolav oja see oli. Kui hea seal oli kaelani sees istuda. Oja silla all tegime lõuna-õhtusöögi ja ma lasin samal ajal oma t särgil ja sokkidel kuumade kivide peal kuivada.

Kivimajad võlusid.

Puhkekoht matkajatele, mägedest tulev vesi ja õitsev õunapuu.

Lambaid aetakse ühest külatänavast teise.

Päike kõrvetas kolmel esimesel matkapäeval. Ta tuli koos hommikuse ohtra kastega ja kolmandal päeval koos pilvedega, tuule ja õhutemeperatuur polnud enam nii kõrge. 

Männimetsas hakkas silma palju mingi rööviku ämblikuvõrgust `minitelke` mändidel. Ja siis märkasin ka neid nn. röövikutest koosnevaid ronge matkarajal. Tegu oli liigiga Thaumetopoea pityocampa, kes toksiline ja kelle nii rohkearvuline nägemine natuke öövastavalt mõjus, kuid nendega harjus ruttu. 

Peatusi tegime nende kuumade päevadega palju, alati kui värskendav oja vastu tuli panime varbad vette jahtuma, vesi oli jahe (pigem ikka jääkülma ja jaheda vahepealne ). Ning kui hästi läks siis sai end ka kaelani vette kasta.

Telkimiskoha proovisime ka nii valida, et oja oleks lähedal. Lihtsam köögiga majandamisel ja eriline mõnu oli see hommikune enda kastmine vette, tegi hoobilt erkaks. Telkimistega läks nii, et pooled ööd ööbisime, kus aga saime looduses, kuskil varjatumas kohas ja poole ööbimised olime kämpingutes.

Nurmenukk, orhideed ja niidutaimed

Neljandal päeval olid kraadid kukkunud selliseks, et öösel magasin kõik riided seljas ja matkates olid peaaaegu kõik riided seljas ( välja arvatud pidzaama- pikk aluspesu ja top ning sulejope). Mul oli ikka väga hea meel, et olin paksema magamiskoti haaranud. Kolmel esimesel päeval näis see nii üleliigne.

Koos temperatuuri langusega tuli ka külm ja koguaeg tugevalt puhuv tuul. Ning maastik oli muutunud, metsa oli äkitsi palju vähem olid künkad, palju suuri kive, karjamaad ja muidugi see tugev, külm tuul. 

Meil oli ees raja kõrgema tipu 1699 m võtmine. Vastu tulevad inimesed olid sulejopedes ja mütsid sügavalt pähe tõmmatud, käpikud käes. Ülesse ronimine oli lihtne, keha sai sooja lisaks oli ses osas mets ja see kaitses super hästi  tuule eest.

Üleval nägime ehk paar kilomeetsi kaugusele, muidu on sealt võimalik näda Vahemerd ja Mont Blanci. Tipust läbi, lonks mustsöstra Rigas Balzamsit ja alla. Alla minek aga oli vastutuult ja pikalt täiesti lage ala, muhvigi kaitset selle tuule eest. Kui tore oli jõuda õdusasse kohvikusse, kus kuum kakao ja elav kamin mind ülesse sulatasid.

Matka viimastel päevadel olime taas justkui uues maailmas. Maastik oli enamasti lage, heinamaad, karjamaad, põllumaad, kui mets siis oli see küngaste tippudes. Ja makaradade materjal oli nüüd tumepunane/ lilla vulkaani kruus. Ning kui lugeda rohkem selle piirkonna kohta siis täpselt, tegemist vana vulkaanilise piirkonnaga Prantsusmaal. 

Teele jäi piisavalt poode ja söögikohti, et varusid täiendada.

Sel päeval sadas isegi 20 min lörtsi. Kõrgused matkal jäid vahemikku 200-1600 m

Öömaja oja kaldal.

Piirkonna nimeks on Velay ja no on äge kant! Kuidas mulle meeldisid need niidutaimed ja orhideed ja tore oli ,et oli palju saarepuid ja kaski ja silorulle ja lehmasita haisulisis külasid ja lambai ja kanasid, kes tee peal koperdasid. Meeldis et kruusateed olid ääristatud lehma karjamaadega, kus hobused vahtisid meid mööda kõndivat.

Need külad, lõid oimetuks oma auraga. Väiksed, armsad, paljud vanad kivimajad taastatud. Nad kõnelesid oma lugu ja uhkustasid nüüd oma uue ülikonna üle. Matkajatele olid tehtud tõeliselt hubased puhkekohad, kus pingid toolid, voolav karge vesi, vaade maastikule, puud lähedal et suvisel ajal end  kõrvetava päikese eest kaitsta.

Kahju oli, et see lõpp punk järjest lähemale tuli. Elu rajal on nii lihtne. Aga siis visatakse sind tagasi linna, kus sa lihtsalt ei saa aru, et miks sa siin oled.

Matkamiseni,

Triin