See loom, made my day! Tea kuidas seda eesti keeles kõige paremini väljendada. Nii palju ägedaid mustreid, värve, peegeldusi on seal, seal metsas, jõe ääres, rannas, kui ainult lähemalt vaatad.
Väljas kolas,
Triin
pühapäev, 25. oktoober 2020
esmaspäev, 19. oktoober 2020
Kaberneeme randlased
Tuhin tabas mind eile õhtul. Kirjutamise tuhin. Mõtted keerlesid aina selle ümber, kuidas sõnad lausetesse sättida. Kuidas end kõige ehedamal viisil väljendada.
Tuhinale andsid väge eelkõige randlased aga võibolla oli ses süüdi ka inimesed, kes tulid hülgeid vaatlema ning osa ehk põlislooduse nädalal. Pidin enda jaoks ja kaamera jaoks lahti rääkima mõiste põlisloodus ja mis see minu jaoks on.
Olime merel, lainetas ja Malusite suunas sõites viskas ikka vett (d)tekile. Osa seltskonda oli kajutis soojas ja tuulevarjus. Tuul puhus loodest. Umbes 10 karvapalli olid end nõus näitama.
Põlisloodus seostub minul kohtadega, kus ma tunnen end väga väiksena, näiteks rabas matkates või merel süstaga aerutades. Samuti paneb põlisloodus mind väga elavana tundma, peale matka tulla sooja tuppa, kus koos tassi teega üless sulada, kus puhaste linade vahel magada, kus kraanist tuleb soe vesi. Ohh, me elame nii luksuslikult.
Mereretk lõppes Kaberneeme sadamas, inimesed kiirustasid autode suunas. Kuulsin sõna saun mitmeid kordi. Kallistasin ja saatsin pealinna suunas Tales of Reval ägedad inimesed.
Laevameestega tuli juttu patrama kohalik külamees, koos oma 2 taksiga, nagu ikka. Panin bleede kokku ja kasti ja siis nad hakkasid kuskile suunas minema. Mõtlesin, et võtan tassi teed kohvikust, et vappekülmast jagu saada. Siis jäi randlane Aivar mind ootama ja nõudis, et ma pean ikka ka tulema, et saab kohvi ja kooki. Ma ei osanud midagi arvata aga sooja tahtsin küll. Läksin siis selle rongiga kaasa, kus 2 Prangli laevameest, lapselaps, poeg, Aivar ja 2 taksi.
Varsti olime soojas toas, meid juhatati lauda ja juba oli mu nina ees auravad kartulid, hapukapsas ja liha ( sest pidin küll keelduma). Aivari, umbes 80 aastane ema kallas mulle veini ja morssi ja minu kõrval, kallati meestele napsud ja võtei Aivari terviseks. Selgus, et tal täna sünnipäev. Vaatasin kella, et mul on 15 minutit aega, et tagasi sadamas olla.
Ma tundsin nii suurt tänulikkust ja sündmlikkust ja siirust ning soojust, et sain veeta need 20 minutit seal, Kaberneeme külas, soojas majas, sadama juures mäe otsas.
Meenud üks luuletus randlaste kohta, mille leidsin Hiiumaale sõites, praamis olevast raamatukogu raamatust. Autorit kahjuks ei salvestanud.
RANDLASE NÄGU
Justkui märtsilumi kohruks meelekohal juuksetukas,
hangund lainevirve ninajuurel, silmanukas;
laup on tundnud ajasahka,
punatüükas põsepahka parkind päike, pakane ja tuul-
sarnadel veel võrkjat sina,
isemeelne mugulnina,
koltund murukõrres kahkjas ülahuul.
Küllap usaldava nõuga
püstkrae toetab kantjat lõuga.
Keelel lõõp
ja muigevari suul.
Aga silmad?
Ennäe pilku-
täis on kalavete vilku..
Aitäh rannarahvas!
Triin
laupäev, 1. september 2018
Borjomi matk ja Batumi tuled ja viled
Lennuk sülitas meid 7 tunniks Istanbuli lennujaama, kes silkas linna, kes jäi lennujaama raamatut lugema, inimesi vahtma.
Vastu hommikut jõudsime Tbilisisse, kus kohtusime oma giidi Gagaga ( nagu Leidi Gaga aga meie Gaga oli mees) siis hotelli ja patja.
Hommikul ei jõudnud ma neid viinamarju ära imestada. Olen neid ka enne Gruusias näinud aga noh, ikkagi viinamarjad.
Peale mõningast solgutamist jõudsime Borjomi, et järgmisel päeval oma matka alustada. Matk pidi algselt olema 4 päeva aga kuna sealsed matkaradu ühendavad sillad on juba 12 aastat katki, pidime leppima 3 päevaga.
Meie matkal olid abiks ka 3 hobust, iga hobuse kohta kohalik inime-giid ja Gaga. Matkatee algas ägedalt- kulgesime niiskes, samblarohkes okasmetsa all. Matkarajast natuke eemal voolas ojake. Päike ei kõrvetanud ja tõuse polnud.
Ja siis need tõusud, ega nad polnud midagi ullu tegelikult aga meie punt hajus laiali ja osade jaoks olid need päris pähklid. Aga mo meelest oli kõik tasakaalus, mida kõrgemale me tõusime, seda rohkem ja seda maitsvamaid põldmarju me teele pandi.
Jõudsime oma hütini, kus oli sees väike pursuika ja narivoodid. Lesisime voodis, õues, käisime ojal ääres pesemas, tegime asemed, tegime lökke ja süüa, laulsime, kobisime magama.
Keegi norskas, eesti keeles, ma kolisin protestiks rõdu peale. Aga seal ka midagi ei lasknud magada.
Päike äratas meid ja kui kola koos läksime tippu 2193 m. Seal oli tuuline, roheline, vaade oli kaugele, täna on ju 20. august. Elagu Eesti!
Siin Borjomi kandis on neil veider komme matkarada tuimalt otse sirgjoones mäkke teha- üles on kole ja alla on ka kole.
Teine matkaonn oli rohelist värvi, naride ja kaminaga. Muidugi lõke, veel rohkemate laulude ja tantsude ja söögi ja joogiga.
Kui me matk Borjomis lõppes viis buss meid Batumisse- uuh, mis tuled ja viled ja kasiinod ja kaubamajad ja.. See külaelu Gruusia on ikka palju toredam.
Aitäh Gruusia, tulen tagasi!
Triin
Pilte sirvi - https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157700553854004
Vastu hommikut jõudsime Tbilisisse, kus kohtusime oma giidi Gagaga ( nagu Leidi Gaga aga meie Gaga oli mees) siis hotelli ja patja.
Hommikul ei jõudnud ma neid viinamarju ära imestada. Olen neid ka enne Gruusias näinud aga noh, ikkagi viinamarjad.
 |
| Viinamarjad, veel ca kuu aega ja nad on küpsed. Aga muidugi mugisime neid. |
Peale mõningast solgutamist jõudsime Borjomi, et järgmisel päeval oma matka alustada. Matk pidi algselt olema 4 päeva aga kuna sealsed matkaradu ühendavad sillad on juba 12 aastat katki, pidime leppima 3 päevaga.
Meie matkal olid abiks ka 3 hobust, iga hobuse kohta kohalik inime-giid ja Gaga. Matkatee algas ägedalt- kulgesime niiskes, samblarohkes okasmetsa all. Matkarajast natuke eemal voolas ojake. Päike ei kõrvetanud ja tõuse polnud.
 |
| Grupi sööki ja muud kama kandis.. |
Ja siis need tõusud, ega nad polnud midagi ullu tegelikult aga meie punt hajus laiali ja osade jaoks olid need päris pähklid. Aga mo meelest oli kõik tasakaalus, mida kõrgemale me tõusime, seda rohkem ja seda maitsvamaid põldmarju me teele pandi.
 |
| Sütel küpseb liha, |
Jõudsime oma hütini, kus oli sees väike pursuika ja narivoodid. Lesisime voodis, õues, käisime ojal ääres pesemas, tegime asemed, tegime lökke ja süüa, laulsime, kobisime magama.
Keegi norskas, eesti keeles, ma kolisin protestiks rõdu peale. Aga seal ka midagi ei lasknud magada.
 |
| Lõvi mägi 2193 m |
 |
Siin Borjomi kandis on neil veider komme matkarada tuimalt otse sirgjoones mäkke teha- üles on kole ja alla on ka kole.
Teine matkaonn oli rohelist värvi, naride ja kaminaga. Muidugi lõke, veel rohkemate laulude ja tantsude ja söögi ja joogiga.
 |
| Need Batumi siseõued! |
 |
| Must meri |
Kui me matk Borjomis lõppes viis buss meid Batumisse- uuh, mis tuled ja viled ja kasiinod ja kaubamajad ja.. See külaelu Gruusia on ikka palju toredam.
Aitäh Gruusia, tulen tagasi!
Triin
Pilte sirvi - https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157700553854004
kolmapäev, 1. august 2018
Gröönimaa- Artic Circle Trail
Värsked kartulid sula võiga ja kõrval kuhjaga rohelist salatit tomatiga. Appi, kui hea see maitses! See toit oli lihtsalt niiii hea. Nii hea, kuna olime 7 päeva ainult tactical foodi toitu söönud. Päris toit on ikka PÄRIS toit.
Kui me lennukiga Tallinna maandusime oli meil üks päev aega, et oma Gröönimaa matka nodi kokku panna ja suurimale saarele lennata. Kuna aju oli ajavahest ja stressist täiesti pehme ja käitus kaootiliselt siis mingi hetk unustasin ära, et kuhu me nüüd end pakime ja kuhu me minema hakkame. Teadsin vaid et kole kiire on aga kuhu, see oli ajust hetkeks kustunud.
Viimaks saime oma lendamised lennatud ja hakkasime Kangerlussuaq ist Sisimuti poole silkama. Ehk siis seda rada kutsutakse Arctic Cicrle Trailiks ja selle pikkuseks on 160 km. Osad inimesed alustavad matka Ice Sheet i juurest, mis lisab pikkusele veel 37 km. Seda 160 km läbimiseks kulub tavaliselt 7-10 päeva. Rada on tähistatud kivihunnikutega iga 2 km tagant.
Rada saab kõndida ka teistpidi, ehk siis Sisimiutist Kangerlussuaqi. Kui ilmad pole suve alguse ja lõpu poole nii stabiilsed siis tasub just nii pidi minna. Kangerlussuaq on 160 km sisemaal ja lennnutingimused on seal paremad.
Seljakott 8 päeva söögi ja muu kolaga kaalus mul ca 13-14 kg. Toiduks olime kaasa võtnud tactical foodi dehüdreeritud toitu. Susi soovitas, lisaks see ka Eesti toode ja lihavaba toidu valik oli neil täitsa hea, lisaks supid. Kaasa haarasime ka batoone erinevate maitsetega, pähkleid, mõned värsked õunad.
Kaardid olin netist juba talvel tellinud ( https://www.harveymaps.co.uk), võimalus on ka saabudes lennujaamast aga seda varianti ei tahtnud endale jätta. Lisaks saime lennujaamast endale ka topsi gaasi. Kuna ses osas polnud mul selget pilti, mis kütust seal saada on, haarasime kaasa ka triangia, et kui gaasi ei saa siis vedelat kütust ikka leiame. (Triangia võtke omale kaasa lennukisse, lihtsalt tüütu on turvadega jännata- triangias ju topeltseinad ja see tühi ruum seal tekitab palju küsimusi).
Esimese päeval hääletasime end matkaraja algusesse, mööda sõitis 2 autot- teemeitrid esimeses ja mehaanik Taanist teises. Raja alguses on 3 järve soolase veega. Matkasime neist mööda ja seadsime end sisse ühe mageda järve kaldal. Ja siis hakkas tõeline sääseralli. Uuh, päris ull oli kohe. Mugavustsoonist lennutati meid kolinaga välja. Kuidas oleks tahtnud need ürbid endalt heita, päike ju küttis. Tegime esimese söögi ja käisime ujumas ja telki ja ca kell 7 õhtul me juba magasime.
Ärkasime kella kolme ajal varahommikul ja hakkasime enda kokku pakkima ja sõime hommiku toidu. Päike tõusis, kui teele asusime. Miks me nii vara startisime, väga lihne põhjust, uni sai täis magatud lihtsalt. Selliseks enam- vähem kujunes meie tsükkel kogu matka vältel. Alustasime varahommikul ja pealelõunat kolme, nelja ajal seadsime enda telgi ülesse.
Päevad läksid matkates. Oli vihma, oli sääski, oli nn põrkekärbseid, kes lõbustatid end sellega, et su näo vastu end põrgatasid, oli tõuse, oli laskumisi, oli teisi matkalisi, oli raske, oli kergem, oli ojasid, oli rabalapikesi, oli lund, oli märgi varbaid ning ohtralt oli ilusaid vaateid ja loodust.
Siis saabus päev number kuus, mis suures osas kulges mööda jõe äärt. Ilmselt väga lihtne, ei mingeid ronimisi, iisi. Aga oh kole, kole see päev oli hüppamine ühelt raba mättalt teisele. Räätsad oleks väga abiks olnud. See hüppamine võttis tempo alla ja väsitas jubedalt.
Minul olid jalanõudeks jooksutoss, mille tegin veekindlaks kuivaülikonna sokid. Kombinatsioon töötas väga hästi, jalad olid kuivad ja soojad. Ostsin need sokid eastpole käest (http://www.eastpole.ee/et/hooldus-parandamine), kuid enam neid õigeid sokke seal ei näegi. Lateksi ja neopreeni sokk ei sobi. Tanelil olid kilekotid jalgade otsas. Need õigustasid end mingi aeg. Veekindlad sokid, mis meil kaasas olid ei toiminud, üks sokk pidas tavaliselt paremini, kuid päeva lõpuni mitte.
Amfiteater. Olime kalju serval rada langes ja seal all voolas väike jõgi, vasakul olid juga ja paremal raja kõrval väike pruuni veega rabajärv. Vaade oli vägev. Rabajärv lausa nõudis sisse sulpsamist- lõi keha ja vaimu virgeks.
Kui Sisimut mäe otsast paistma hakkas panime telgi püsti. Magasime 12 tundi järjest. Linna jõudes tulid vastu koertelinnak ja taksod. Siis supermarket ja kohalik muuseum. Ning paljud kohalikud teretasid meid?!
Davise väina oli udune ja ilm oli jahe. Suled selga ja müts pähe, kindad. Väiksed nagamannid silkasid paljapäi ja käsi ringi.
Lennujaam kogus matkalised, kes jala, kes packraftiga kokku ja kupatas maalt välja.
Matka pilte näeb veel albumist- https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157696794097052/with/28952458357/
Triin
Kui me lennukiga Tallinna maandusime oli meil üks päev aega, et oma Gröönimaa matka nodi kokku panna ja suurimale saarele lennata. Kuna aju oli ajavahest ja stressist täiesti pehme ja käitus kaootiliselt siis mingi hetk unustasin ära, et kuhu me nüüd end pakime ja kuhu me minema hakkame. Teadsin vaid et kole kiire on aga kuhu, see oli ajust hetkeks kustunud.
Viimaks saime oma lendamised lennatud ja hakkasime Kangerlussuaq ist Sisimuti poole silkama. Ehk siis seda rada kutsutakse Arctic Cicrle Trailiks ja selle pikkuseks on 160 km. Osad inimesed alustavad matka Ice Sheet i juurest, mis lisab pikkusele veel 37 km. Seda 160 km läbimiseks kulub tavaliselt 7-10 päeva. Rada on tähistatud kivihunnikutega iga 2 km tagant.
Rada saab kõndida ka teistpidi, ehk siis Sisimiutist Kangerlussuaqi. Kui ilmad pole suve alguse ja lõpu poole nii stabiilsed siis tasub just nii pidi minna. Kangerlussuaq on 160 km sisemaal ja lennnutingimused on seal paremad.
 |
| Sääsed on saabunud. |
Seljakott 8 päeva söögi ja muu kolaga kaalus mul ca 13-14 kg. Toiduks olime kaasa võtnud tactical foodi dehüdreeritud toitu. Susi soovitas, lisaks see ka Eesti toode ja lihavaba toidu valik oli neil täitsa hea, lisaks supid. Kaasa haarasime ka batoone erinevate maitsetega, pähkleid, mõned värsked õunad.
Kaardid olin netist juba talvel tellinud ( https://www.harveymaps.co.uk), võimalus on ka saabudes lennujaamast aga seda varianti ei tahtnud endale jätta. Lisaks saime lennujaamast endale ka topsi gaasi. Kuna ses osas polnud mul selget pilti, mis kütust seal saada on, haarasime kaasa ka triangia, et kui gaasi ei saa siis vedelat kütust ikka leiame. (Triangia võtke omale kaasa lennukisse, lihtsalt tüütu on turvadega jännata- triangias ju topeltseinad ja see tühi ruum seal tekitab palju küsimusi).
 |
| Telgielu, kui sääski polnud. |
Esimese päeval hääletasime end matkaraja algusesse, mööda sõitis 2 autot- teemeitrid esimeses ja mehaanik Taanist teises. Raja alguses on 3 järve soolase veega. Matkasime neist mööda ja seadsime end sisse ühe mageda järve kaldal. Ja siis hakkas tõeline sääseralli. Uuh, päris ull oli kohe. Mugavustsoonist lennutati meid kolinaga välja. Kuidas oleks tahtnud need ürbid endalt heita, päike ju küttis. Tegime esimese söögi ja käisime ujumas ja telki ja ca kell 7 õhtul me juba magasime.
Ärkasime kella kolme ajal varahommikul ja hakkasime enda kokku pakkima ja sõime hommiku toidu. Päike tõusis, kui teele asusime. Miks me nii vara startisime, väga lihne põhjust, uni sai täis magatud lihtsalt. Selliseks enam- vähem kujunes meie tsükkel kogu matka vältel. Alustasime varahommikul ja pealelõunat kolme, nelja ajal seadsime enda telgi ülesse.
Päevad läksid matkates. Oli vihma, oli sääski, oli nn põrkekärbseid, kes lõbustatid end sellega, et su näo vastu end põrgatasid, oli tõuse, oli laskumisi, oli teisi matkalisi, oli raske, oli kergem, oli ojasid, oli rabalapikesi, oli lund, oli märgi varbaid ning ohtralt oli ilusaid vaateid ja loodust.
 |
| Teele jäävad matkaonnid, see oli neist suurim. |
Siis saabus päev number kuus, mis suures osas kulges mööda jõe äärt. Ilmselt väga lihtne, ei mingeid ronimisi, iisi. Aga oh kole, kole see päev oli hüppamine ühelt raba mättalt teisele. Räätsad oleks väga abiks olnud. See hüppamine võttis tempo alla ja väsitas jubedalt.
Minul olid jalanõudeks jooksutoss, mille tegin veekindlaks kuivaülikonna sokid. Kombinatsioon töötas väga hästi, jalad olid kuivad ja soojad. Ostsin need sokid eastpole käest (http://www.eastpole.ee/et/hooldus-parandamine), kuid enam neid õigeid sokke seal ei näegi. Lateksi ja neopreeni sokk ei sobi. Tanelil olid kilekotid jalgade otsas. Need õigustasid end mingi aeg. Veekindlad sokid, mis meil kaasas olid ei toiminud, üks sokk pidas tavaliselt paremini, kuid päeva lõpuni mitte.
 |
| Hommik, kell on umbes 6 |
Amfiteater. Olime kalju serval rada langes ja seal all voolas väike jõgi, vasakul olid juga ja paremal raja kõrval väike pruuni veega rabajärv. Vaade oli vägev. Rabajärv lausa nõudis sisse sulpsamist- lõi keha ja vaimu virgeks.
 |
| Kanuuga liikuda! |
Kui Sisimut mäe otsast paistma hakkas panime telgi püsti. Magasime 12 tundi järjest. Linna jõudes tulid vastu koertelinnak ja taksod. Siis supermarket ja kohalik muuseum. Ning paljud kohalikud teretasid meid?!
Davise väina oli udune ja ilm oli jahe. Suled selga ja müts pähe, kindad. Väiksed nagamannid silkasid paljapäi ja käsi ringi.
 |
| puna-valge |
Lennujaam kogus matkalised, kes jala, kes packraftiga kokku ja kupatas maalt välja.
Matka pilte näeb veel albumist- https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157696794097052/with/28952458357/
Triin
kolmapäev, 4. aprill 2018
Tuulelipp rabas
Need rabad on mind enda auraga rabanud, kord on nad vähem mul kuklas kord jälle rohkem. Oma esimest rabaskäigust mäletan- olime marjul jõhvikal. Kui rappa läksime siis ema sidus igale poole mingeid ribasid puude külge, et me ära ei eksiks. Ega ikka ei viitsinud neid marju korjata küll. Õde seisis lihtsalt püsti ja lehvitas kätega, kui küsisime miks ta nõnda teeb, vastas ta, et on tuulelipp.
Rohkem hakkasin rabades käima ja nende vastu huvi tunda, kui olin 360 Kraadi OÜ - s matkagiid. Ja need matkateed viisid mind väga lahedatesse kohtadesse. Iga kord kui matk toimus uurisin põhjalikult piirkonna kaarte, maaameti pärandkoosluse kihti, võrdlesin olemasolevat kaart vene topodega ja muidugi puurisin weebi.
Läksin põlema, kui sain teada ühe uue legendi või loo selle- tolle raba kohta. Või kui sain teada, et seal rabasaarel on olnud metsavenna punker või vana talitee. Ja muidugi oli eriline tunne hiljem neis kohtades ise ära käia. Oled sa külastanud Viru teed Sirti soos? Seda taliteed pidi sõitis omal ajal Katariina II kui Peterburgist Tallinna sõitis. Ja kui palju regekoormaid seda teed pidi sõitnud on. Üllatavam on see, et kui hästi see talitee veel maastikul näha on. Või siis Viirika soo punkrikoht rabasaarel. Kuidas vaid saaks teada selle saare lugu ja nende inimeste lugu?!
Ja muidugi kogusin ma igasugu killukesi mis seotud räätsade, rabasaarte ja raba lugude, legendide kohta. Mahtra muuseumis olid soorajad seina peal ja klõbinad Käsmu muuseumis, lisaks raamatutest "Sooradadel" Juhan Lepasaar. Aga arhiivis pole sobramas käinud.
Annan hoogu juurde ja teen nõnda, et aasta jooksul saan kokku matkata sajas erinevad Eestimaa rabas. Pean endale kindlasti talaga tagumikku lööma ja pidevalt tagant utsimata. Väga palju aega rabadeks pole ja mõnegi ilusa suvekuu veedan hoopis väljaspool kodumaad.
Prioriteediks on muidugi rabad kuhu saan rongi- ratta -räätsa koostöös ja et need saaksid ühe päevaga matkatud. Kuid erandeid tuleb kindlasti ja osad rabad pean auto transpordiga matkama. Iga raba kohta lisan väikse kirjelduse, moned emotsioonid ja statistikat.
Rabadeni!
Triin
Rohkem hakkasin rabades käima ja nende vastu huvi tunda, kui olin 360 Kraadi OÜ - s matkagiid. Ja need matkateed viisid mind väga lahedatesse kohtadesse. Iga kord kui matk toimus uurisin põhjalikult piirkonna kaarte, maaameti pärandkoosluse kihti, võrdlesin olemasolevat kaart vene topodega ja muidugi puurisin weebi.
 |
| Kellisaare raba Pärnumaa Vändra vald 2015 |
Läksin põlema, kui sain teada ühe uue legendi või loo selle- tolle raba kohta. Või kui sain teada, et seal rabasaarel on olnud metsavenna punker või vana talitee. Ja muidugi oli eriline tunne hiljem neis kohtades ise ära käia. Oled sa külastanud Viru teed Sirti soos? Seda taliteed pidi sõitis omal ajal Katariina II kui Peterburgist Tallinna sõitis. Ja kui palju regekoormaid seda teed pidi sõitnud on. Üllatavam on see, et kui hästi see talitee veel maastikul näha on. Või siis Viirika soo punkrikoht rabasaarel. Kuidas vaid saaks teada selle saare lugu ja nende inimeste lugu?!
Ja muidugi kogusin ma igasugu killukesi mis seotud räätsade, rabasaarte ja raba lugude, legendide kohta. Mahtra muuseumis olid soorajad seina peal ja klõbinad Käsmu muuseumis, lisaks raamatutest "Sooradadel" Juhan Lepasaar. Aga arhiivis pole sobramas käinud.
Annan hoogu juurde ja teen nõnda, et aasta jooksul saan kokku matkata sajas erinevad Eestimaa rabas. Pean endale kindlasti talaga tagumikku lööma ja pidevalt tagant utsimata. Väga palju aega rabadeks pole ja mõnegi ilusa suvekuu veedan hoopis väljaspool kodumaad.
Prioriteediks on muidugi rabad kuhu saan rongi- ratta -räätsa koostöös ja et need saaksid ühe päevaga matkatud. Kuid erandeid tuleb kindlasti ja osad rabad pean auto transpordiga matkama. Iga raba kohta lisan väikse kirjelduse, moned emotsioonid ja statistikat.
Rabadeni!
Triin
reede, 16. märts 2018
2 lammast on 2 lammast
Keegi oli risti ehk edela-kirde suunalise vao Viire kurku sisse sõitnud. Nii me siis olime seal jääpudru serval ja vaatasime seda ca 10 m pudi enda ees. Toksisin piigiga, et kuidas peab, et äkki saaks suuremalt tükilt väiksemale hüpata ja kelgu kamaga järgi tõmmata. Suured tükid pidasid aga mudru vahel oli päris hulgim vabavett, et kui jäätükk tahaks end keerata siis oled sahh vees. Vaagisime seda olukorda üht ja teistpidi aga leidsime ikka et kindam on see 2 km rüsis tagasi kiibata ja plaan ümber teha.
Olime teel uduselt Virtsust udusele Viirelaiule, siipisime suuskadega rüside vahel. Minu meelest polnud ses madalas rüsis viga miskit liikuda. Kelk tegi need hüplemised rüsis kaasa ja ehk korra viskas end külili. Tanel see eest venis millegipärast--sellepärast, et ta kelk jäi igale poole kinni ja viskas end pidevalt siruli. Nägin, kuidas ta oma kotti, kelku ja suuski ja kaikaid vihaselt töötles.
Vahetasime kelgud. Nüüd pidi valima selliseid laugemaid kohti, kust rüsist läbi suruda. Kelgul oli veider pikk nina, mis jäi alatasa kuhugi rüsi taha pidama. Kui varem olin ma kitsastest kelkudest hästi arvanud ja eelmine kord Lapimaal matkates soovinud sellist kelku, mis oleks just suusajälje laiune, et mitte lisatööt teha, siis rüsis oli minu kelk vägagi tegija. Lisaks oli tal nokk palju ümaram, mis tegi rüside ületamise lihtsamaks.
Meenusid kohe Timo ja Auduni jändamised Põhja- Jäämerel, kui süstaninad sahinal rüsisse kinni jooksid.
Virtsus leidis koha koha me kõhus, maailmal kohe teised värvid.
Plaani muutus ja varustuse ümbersättimine. Esimese hooga Kõbajatele, seal vaatame kas Kesseni jõuame, või siis tuleb viimane ots hämaras läbida.
Kõbajatelt puhus tuul meid Kesseni, pimeduses suusatasime läbi saare laagriplatsini.
Hommikul kiskus ilma selgeks ja päike kilkas üleval taevas. Puhus mõnus pärituul ja suusk libises imehästi. Teel kohtasime vähest rüsi ja sulaveeloike.
Koos päikseloojanguga jõudsime saarele, kus meid tervitasid 2 lammast. Keerasime end külili nende lähedale. Seltsis ikka segasem.
Uus päev näitas meile jääl mõnulevat hüljest. Ning saare pärnast nurka, kus kunagi oli ka miski maja olnud. Lambad olid juba toiduotsingule suundunud.
Tuul oli me teele kangutanud ühe pisukese lahvanduse, jess sain normaalset vett. See lumasula vesi pole teps mitte see.
Varsti imas buss meid endasse ja sülitas meid minu lemmiklinnas maha. Aitäh Haapsalu!
Veel mõned pildid -https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157666903707918
Jääl matkamiseni,
Triin
 |
| kuidas palun Viirelaiule saaks? |
Olime teel uduselt Virtsust udusele Viirelaiule, siipisime suuskadega rüside vahel. Minu meelest polnud ses madalas rüsis viga miskit liikuda. Kelk tegi need hüplemised rüsis kaasa ja ehk korra viskas end külili. Tanel see eest venis millegipärast--sellepärast, et ta kelk jäi igale poole kinni ja viskas end pidevalt siruli. Nägin, kuidas ta oma kotti, kelku ja suuski ja kaikaid vihaselt töötles.
Vahetasime kelgud. Nüüd pidi valima selliseid laugemaid kohti, kust rüsist läbi suruda. Kelgul oli veider pikk nina, mis jäi alatasa kuhugi rüsi taha pidama. Kui varem olin ma kitsastest kelkudest hästi arvanud ja eelmine kord Lapimaal matkates soovinud sellist kelku, mis oleks just suusajälje laiune, et mitte lisatööt teha, siis rüsis oli minu kelk vägagi tegija. Lisaks oli tal nokk palju ümaram, mis tegi rüside ületamise lihtsamaks.
Meenusid kohe Timo ja Auduni jändamised Põhja- Jäämerel, kui süstaninad sahinal rüsisse kinni jooksid.
Virtsus leidis koha koha me kõhus, maailmal kohe teised värvid.
 |
| sulavee loigud |
Plaani muutus ja varustuse ümbersättimine. Esimese hooga Kõbajatele, seal vaatame kas Kesseni jõuame, või siis tuleb viimane ots hämaras läbida.
Kõbajatelt puhus tuul meid Kesseni, pimeduses suusatasime läbi saare laagriplatsini.
Hommikul kiskus ilma selgeks ja päike kilkas üleval taevas. Puhus mõnus pärituul ja suusk libises imehästi. Teel kohtasime vähest rüsi ja sulaveeloike.
 |
| Kadaka puiestee |
Koos päikseloojanguga jõudsime saarele, kus meid tervitasid 2 lammast. Keerasime end külili nende lähedale. Seltsis ikka segasem.
Uus päev näitas meile jääl mõnulevat hüljest. Ning saare pärnast nurka, kus kunagi oli ka miski maja olnud. Lambad olid juba toiduotsingule suundunud.
 |
| Vesi! |
Tuul oli me teele kangutanud ühe pisukese lahvanduse, jess sain normaalset vett. See lumasula vesi pole teps mitte see.
 |
| põder oli ka siin peatunud. |
Varsti imas buss meid endasse ja sülitas meid minu lemmiklinnas maha. Aitäh Haapsalu!
Veel mõned pildid -https://www.flickr.com/photos/61468323@N07/albums/72157666903707918
Jääl matkamiseni,
Triin
teisipäev, 13. märts 2018
üle Pirunportti alla metsa
See on veider oma ellu tagasi tulla ja seda kõrvalt näha. Et ahaa selline ta ongi. Nii.. elan siin ja mul on selline köök ja tuba ja minu inimesed.
Sel korral oli Lapimaa matka tagasitulek just selliste emotsioonidega. Kui istusin praamile lükkasin andmeside välja ja kasutasin telefoni järgmised 6 päeva vaid fotoaparaadina. See lihtsa elu elamine mõjub superhästi. Matkal ju elad lihtsat elu- suusatad, naudid maastikku, külmetad, sööd, teibid ville, kuivatad riideid, täidad termoseid, tood puid, tood vett, loed kaarti, oled väsinud, magad, kütad ahju, paned küünlad majas põlema, poed magamiskotti, kuulad kaaslaste norskeid, mis ei lase magada, kuuled praksuvaid puid ahjus, kirjutad päevaraamatut, venitad lihaseid, sulatad lund.
Matk õnnestus, saanidel olid rajad sisse aetud ja me pääsesime kõrvuni lumes sumpamisest. Väike plaanimuutus oli tingitud kuna me ei saanud sõita Aittajärvi parklasse, kuhu olime plaaninud. Selle töttu pidime lisa 20 km sõitma parklani ja sealt 5 km Snellmaninmajja.
II onn oli Muorravaarakanmutka maja, teel sinna kohtasime teisigi matkalisi ja sealset onni jagasime 3 matkalisega.
III onn oli Sarvioja. Kolmas päev oli vinge. Päeva algul ronisime mäkke, muidugi olime valinud kõige tuulisema ilma selleks. Kurust läbi ja natuke ukerdasime mäel ja siis allapoole tagasi. See sõit oli matka kõrghetk. Oli romantiline oli tuulevaikne äkki ja olime taas puude sees, oli see valgepuudri vaikus, oli vaid aeg-ajalt sulisev ojake koos vesipapiga.
IV onn oli taas Snellmaninmaja, kui hea see jõevesi ikka on. Jood ja see kustutab janu. Lumesulavesi see eest..
Mirjam lõikas kokku ühe laheda video meie matkast-
Lapimaalt matkamiseni,
Triin
Sel korral oli Lapimaa matka tagasitulek just selliste emotsioonidega. Kui istusin praamile lükkasin andmeside välja ja kasutasin telefoni järgmised 6 päeva vaid fotoaparaadina. See lihtsa elu elamine mõjub superhästi. Matkal ju elad lihtsat elu- suusatad, naudid maastikku, külmetad, sööd, teibid ville, kuivatad riideid, täidad termoseid, tood puid, tood vett, loed kaarti, oled väsinud, magad, kütad ahju, paned küünlad majas põlema, poed magamiskotti, kuulad kaaslaste norskeid, mis ei lase magada, kuuled praksuvaid puid ahjus, kirjutad päevaraamatut, venitad lihaseid, sulatad lund.
 |
| Meie pande 3 liiget- Mirjam, Isabel ja Tanel. Teel Snellmaninmajja. |
 |
| Aittajärvi parklas, kus kohtasome Metsahällitus mehi. |
II onn oli Muorravaarakanmutka maja, teel sinna kohtasime teisigi matkalisi ja sealset onni jagasime 3 matkalisega.
 |
| Mul väga meeldis Snellmaninmaja uks. |
 |
| Üks hommik oli külma ca -15 C |
III onn oli Sarvioja. Kolmas päev oli vinge. Päeva algul ronisime mäkke, muidugi olime valinud kõige tuulisema ilma selleks. Kurust läbi ja natuke ukerdasime mäel ja siis allapoole tagasi. See sõit oli matka kõrghetk. Oli romantiline oli tuulevaikne äkki ja olime taas puude sees, oli see valgepuudri vaikus, oli vaid aeg-ajalt sulisev ojake koos vesipapiga.
 |
| Mirjam ja Isabel Pirunporttis. |
IV onn oli taas Snellmaninmaja, kui hea see jõevesi ikka on. Jood ja see kustutab janu. Lumesulavesi see eest..
 |
| Energia pugimise paus. |
 |
| Onnis- on soe ja õdus. |
Mirjam lõikas kokku ühe laheda video meie matkast-
Lapimaalt matkamiseni,
Triin
Tellimine:
Postitused (Atom)