Kaberneeme randlased

Tuhin tabas mind eile õhtul. Kirjutamise tuhin. Mõtted keerlesid aina selle ümber, kuidas sõnad lausetesse sättida. Kuidas end kõige ehedamal viisil väljendada.

Tuhinale andsid väge eelkõige randlased aga võibolla oli ses süüdi ka inimesed, kes tulid hülgeid vaatlema ning osa ehk põlislooduse nädalal. Pidin enda jaoks ja kaamera jaoks lahti rääkima mõiste põlisloodus ja mis see minu jaoks on. 

Olime merel, lainetas ja Malusite suunas sõites viskas ikka vett (d)tekile. Osa seltskonda oli kajutis soojas ja tuulevarjus. Tuul puhus loodest. Umbes 10 karvapalli olid end nõus näitama.

Põlisloodus seostub minul kohtadega, kus ma tunnen end väga väiksena, näiteks rabas matkates või merel süstaga aerutades. Samuti paneb põlisloodus mind väga elavana tundma, peale matka tulla sooja tuppa, kus koos tassi teega üless sulada, kus puhaste linade vahel magada, kus kraanist tuleb soe vesi. Ohh, me elame nii luksuslikult.

Mereretk lõppes Kaberneeme sadamas, inimesed kiirustasid autode suunas. Kuulsin sõna saun mitmeid kordi. Kallistasin ja saatsin pealinna suunas Tales of Reval ägedad inimesed.

Laevameestega tuli juttu patrama kohalik külamees, koos oma 2 taksiga, nagu ikka. Panin bleede kokku ja kasti ja siis nad hakkasid kuskile suunas minema. Mõtlesin, et võtan tassi teed kohvikust, et vappekülmast jagu saada. Siis jäi randlane Aivar mind ootama ja nõudis, et ma pean ikka ka tulema, et saab kohvi ja kooki. Ma ei osanud midagi arvata aga sooja tahtsin küll. Läksin siis selle rongiga kaasa, kus 2 Prangli laevameest, lapselaps, poeg, Aivar ja 2 taksi.

Varsti olime soojas toas, meid juhatati lauda ja juba oli mu nina ees auravad kartulid, hapukapsas ja liha ( sest pidin küll keelduma). Aivari, umbes 80 aastane ema kallas mulle veini ja morssi ja minu kõrval, kallati meestele napsud ja võtei Aivari terviseks. Selgus, et tal täna sünnipäev. Vaatasin kella, et mul on 15 minutit aega, et tagasi sadamas olla. 

Ma tundsin nii suurt tänulikkust ja sündmlikkust ja siirust ning soojust, et sain veeta need 20 minutit seal, Kaberneeme külas, soojas majas, sadama juures mäe otsas.

Meenud üks luuletus randlaste kohta, mille leidsin Hiiumaale sõites, praamis olevast raamatukogu raamatust. Autorit kahjuks ei salvestanud.  

RANDLASE NÄGU

Justkui märtsilumi kohruks meelekohal juuksetukas,

hangund lainevirve ninajuurel, silmanukas;

laup on tundnud ajasahka,

punatüükas põsepahka parkind päike, pakane ja tuul-

sarnadel veel võrkjat sina,

isemeelne mugulnina,

koltund murukõrres kahkjas ülahuul.

Küllap usaldava nõuga

püstkrae toetab kantjat lõuga.

Keelel lõõp

ja muigevari suul.

Aga silmad?

Ennäe pilku-

täis on kalavete vilku..

Aitäh rannarahvas!

Triin