Coach Level 1 koolitus ehk kollaste pingviinide marss

Kohe peale Pakri aerutajate kokkutulekut toimus Soomaal BCU Coach Level 1 koolitus. Koolitajateks olid Tom Thomas ja Kim Bull. Koolitust olid saamas 10 inimest- enamus meist eestased, kuid ka kaks lätlast. Koolitus oli nii klassiruumis kui vees/ veel.

Koolitus kestis kokku 5 päeva, millest üks päev kulus ära FSRT- le ehk siis Foundation Safety and Rescue Training. Selle päeva vältel hajutasime viskeotsa viskamist kuival maal ja ka vees; hajutasime kuidas võita vees olija tähelepanu ja käskida tal kaldale ujuda. Ning kogu ülejäänud õhtu hajutasime me erinevaid päästevõtteid.

Varustuse kontroll.

Neli järgnevat päeva jooksul käisime läbi BCU Coach Level 1 põhitõed:

Coach Level 1 taseme treener võib treeningut läbi viia siledal veel ja igasugust liiki alustega. Alati enne treeningut peab läbi mõtlema MYABCDE ehk siis me M, you Y, boat B , communication C, doctor D, emergency E.

Treeninise alustalasid  on posture- kehaasend; connectivity - kontakt 3xB ehk boat, body, blade; power transfer ja feel.

Kahel päeval saime ise läbi viia 15 min sessiooni, mille käigus pidime oma kaaslastele mõne pöörde selgeks õpetama. Ühel päeval tegime seda kanuuga ja teisel päeval kajakiga. Samuti saime kummalgi päeval ise ka kõrvalt teiste õpetust vaadata. Enne kanuudesse istumist eelnes soojendus ja õpetus, kuidas kajaki ja kanuud vedada/ tõsta tohib.

Soojendus enne veele minekut.

Õpetades teisi jälgisime väga lihtsat skeemi I- introduction 1 min, D- demonstration ( ette näitamine vaikselt!)3 min , E- explanation ( tavaliselt ka slow emotion)3 min, A- activity 7 min, S- summary 1 min.

Väga lihtne ja töötav skeem!

Kollaste pingviinide marss!

Koolitusega jäin väga rahule,  teiste mõmisemistest kuulsin ka vaid positiivseid toone. Nüüd on Eestis 8 Coach Level 1 tasemega koolitajat ning üldine õpetamise/ koolitamise tase peaks selle arvelt tõusma!

Aerutamiseni, 

Dalmaatia põrsad

Meie Pakri kajakimatka esimene peatus oli Uues sadamas Väikse- Pakri Suurküla all. Sadamas tervitas meid sinine traktor ja vana Rootsi jalgratas.

Uus sadam Väike- Pakril

Kui supp söödud läksime küla uudistama. Esimesena hakkas meile silma vanad meremiinud ja  õppepommid aasal. Kohe nägime ka tuulegeneraatorit ning esimesi  ehitisi. Järgmiste majade juures silkas meile vastu umbes 3 taksikoera, üks eriti paks ja suurte nisadega.  Kõige paksem koer tegi kõige ähvardavamat häält. Nägime ka perenaist, kes oli meile lahkelt nõus Suurküla elu- olu jutustama.

Talu Suurkülas

Lahedamad hetked olid meil seaaediku juures, kus uudistasime porist kulti ja tema triibulisi ja dalmaatia-täpilisi põrsaid. Peale mudas püherdamist otsustas kult,  et peab seda mõnu meiega jagama  ja raputas viimased päikse ja kehasoojad mudalaastud meie peale.

Isand kult ja tema lapsukesed

Perenaise juhatusel käisime ära "ööklubis" ja kiikasime sisse ühte elumajasse, mis oli ilmavalgust näinud 2009 aastal.

Taas sadama poole jalutades olime rahul, saime veel teada veel, et Mati ehitab viimaks ometi omale maja ning et kui keegi omale peaks taksi kutsikat tahtma siis seadke sammud Väiksele- Pakrile;  ja et enamus külarahvast oli Suurel- Pakril heina tegemas.

Väikse- Pakri heinamaad

Edasi aerutasime Suure- Pakri kirde nurka. Teel sõitsime  silla alt läbi, mis ühendab Pakri saari.  Tore, et nüüd saab Väikse- Pakri rahvas lihtsama vaevaga naaber saarele.

Kila-kola  ( loe militaar prügi) Suure- Pakri saarel jääb iga aastaga aina vähemaks ja vähemaks. Hunnikud on kahanenud olematuteks.

Veel on rauda

Kui taas merel olime, imetlesime Väikse – Pakri pankrannikut , kajakis aerutades ja sellest möödudes tundus  see sein eriti kõrge.

Väikse- Pakri panga all

Pakri grill-chill

Õhtul  laagriplatsil küpsetasime suvekõrvitsat, banaani ja peekonit, veri – ja grillvorsti ning vahukomme. Kõrvale luristasime teed ning vahtisime merd.  Lahe oli.

Aerutajate kokkutulek Pakritel 13-15. juuli

Osalesin kokkutulekul esimest korda. Juba reede päeval, kui Tallinnas ringi sebisin hakkas silma tavalisest rohkem süsta omanikke, kes paadid katusel autoga mööda vurasid. Päris kodune tunne oli neid nii palju näha.

Eva- Maria oma paati pakkimas.

Õhtupoolikul hakkasime koos Kessu ja Eva- Mariaga Kurkse poole suunduma. Laadisime omale paadid ja nodi autosse ja sõit läks lahti.

Kurkse väin oli täis aerutajaid

Kurse sadamasse jõudsime oli seal aerutajaid juba hulgim ees. Toppisime oma pakid paati ja mõne aja möödudes kimasime Pakri suunas.


Esimene inimene, kes mind mandril tervitama tuli oli Jukka. Jukkale tegin umbes 1,5 kuud tagasi BCU 2 * eksami. Just siis sain üsna palju uut ja huvitavat teada kanuust.

Jukka Suure- Pakri rannikul

Kokkutuleku õppepäevad olid laupäev ja pühapäev. Esimesel päeval sai valida 3 ca 2,5 tunnist kursust ja teisel päeval 2 kursust, pikkusega 2,5 tundi.

Otsustasin erinevate õpetajate tundides olla, käisin läbi Kim Bulli- päästetehnikad edasi jõudnutele, Tom Thomase- riskihindamine, Andres Kaju toed ja päästetehnikad, Sixten Kerge& Roland Müür- aerutamine laine ja tuulega, Toomas Holmberg & Ivar Jüssi - navigatsioon ja ilmateade ( ainuke maapeal olnud tund).

Vällamaa koolitajad olid meie omades peajagu üle, vähemalt need kes vee peal olid. Mõnus oli nende tundides olla. Eriti meeldis mulle see, kuidas nad tunni lõpetasid- võtsid grupi kokku ja rääkisid uuesti selle läbi, mida me just eelnevalt olime õppinud. Samal ajal, kui kohalike giidide grupid lõpus lihtsalt iga üks ise suunda laiali valgusid.

Kim Bulli tunnis, päästetehnikaid harjutamas.

Samuti meeldis mulle kuulda erinevate õpetajate arvamusi ja seletusi nt päästevõtete kohta. Igal lektoril oli oma arvamus ja mina õpilasena saan nende arvamusest parimad palad kokku koondada.

Kursustest meeldis mul Toomase ja Ivari navigatsioon ja ilmateade, väga vajalikud olid praktilised harjutused, mida seal tegime. Mõlemad mehed teadsid oma valdkonda hästi, kuid kippusid üksteisest aeg- ajalt üle rääkima.

Rahule jäin ka Andres kuruse esimese poolega- toed. Ranna ääres oli murdlaine ja tugesid sai seal mõnusalt proovida. Päästetehnikate osas mul ei sähvatanud, olin just enne Kim Bulli juures seda saanud.

Sixteni ja Rolandi tund läks nässu- ilm polnud meid ei tuule ei lainetega õnnistanud. Kuid ühe uue asja sain sealtki, et mis on trim.

Meie, 360 tiim, sätib end tagasi aerutama.

Tore oli aerutaja rahvaga kokku saada ja õhtul nendega koos lõkke ääres sumiseda.

Kahju, et aeg nii kiirelt läks ja kõigiga, kellega oleks tahtnud pikemalt rääkida see ei õnnestunudki.

Ruhnu! Siin me oleme!

Kui me omad paadid auto katusele saime ja kogu kama samuti autos oli, oleks ma tahtnud heili krullilikult targutada, et see matk on küll hästi alanud. ;)

Katusel oli meil neli kajakki ja meid oli ka neli- mina, Toomas, Arpo ja Timo. Plaan oli aerutada Ruhnu.

Munalaiu sadamas paate pakkimas

Esimene peatus Munalaiu sadam. Siin pakkisime oma asjad paati, jätsime Siivi endale kärele lehvitama ja sõit Kihnu suunas algas. Tuul oli vastu, kuid sõit oli sest hoolimata mõnus. Aerutasime rütmis 50 min. sõitu ja 10 min. puhkust. Kihnu suunas oli isegi natuke raske neid puhkusi teha, oleks tahtnud vaikselt kogu aeg edasi tiksuda.

Kihnu majaka alla jõudsime 3 tunni pärast. Ning täpselt õigel ajal. Ornitoloogid olid just tööle saanud linnuradari, koos uudistasime arvuti pilti, kus linnud nagu väiksed spermatosoidid ringi siblisid.

Öösel olles just sõba silmale saanud tuli meie telkide manu auto, mille bassine rütm oli juba 200 m eemalt kuulda. Arpot nuiasid nad koos pidu panema ja uurisid talt ega tal "antsu" pole. Arpol ei olnud ja umbes 15 min hiljem suundus seltskond teise Kihnu otsa, tümakas järele tormamas.

Hommik oli unine. Keetsin pudru ja jõime teed/kohvi. Start Ruhnu suunas oli umbes kell 5 hommikul.

Kohe stardime Ruhnu suunas

Aerutasime. Lahe ja mõnus oli aerutada. Päike tõusis ja soojendas meie kuklaid. Polnud tuult, polnud lainet. Jälgisime rütmi 50 min aerutamist ja 10 min puhkust. Esimene tund oli jutukas, teise ajal tükkisi uni vägisi peale. Aju lülitas end välja ning  käed ja keha liigutas end automaatselt. Proovisin kellegiga padrata, et und vähegi eemale peletada, laulsin ja ümisesin, aitas küll.

Puhkeketked keset Liivi lahte

Seal keset Liivi lahte oli kummaline aerutada, ükskõik kuhu me vaatasime seal polnud midagi. Oli vaid horisont. Meri oli hall ja taevas oli horisondi kohalt valge. Horisondi triip oli tugev ja see meenutas mul Trumani show merd. See oli harjumatu ja imelik ja kummaline ja kohati isegi raske ja vastik. Mingi hetkel tekkis mul tugev tunne, et aerutan Soomaa suurvetel, Meiekose silla poole, et vasakul on mets ja minu ees elektripostid.

Tegime umbes poole maa peal, kui Ruhnu oli 25 km ja Kihnu 28 km sooja lõuna. Seks otstarbeks olime termostega kuuma vett kaasa võtnud. See tuli vaid lisada kuivatatud pastale.

Pauside ajal saime end korralikult sirutada, koivad kokpitist välja tirida ja sabalihast paremini nihutada. Luristasime vett ja manustasime süsivesikuid.

Ruhnu nägemine lisas indu ja uut energiat. Samal ajal olid ka veel Kihnu radaritorn näha.

Mida lähemale Ruhnule seda oodatumaks läksid need 10 minutilised puhke pausid. Ning seda rohkem andis tagumik endast tunda.

Ruhnus!

Imeline tunne oli ronida peale 53 km ja peale 10 tundi istumist kaldale! Ja Ruhnu oli ilus ja äge saar. Meid tervitas valge kilomeetrite pikkune liivarand. Mul tekkis tunne, justkui oleks jõudnud dzunglisaarele valge liiv ja laine loksumas ja ei ühtegi inimest

Ruhnu puukirik

Parkisime ennast sadamasse. Telgid püsti. Peale väikset snäkki ja kosutavat õlut, kisti mind uneriiki, poisid jäid veel asjatama ja sooja sööki vaaritama.

Ruhnu tuletorn

Hommikul nägime ära ka puukiriku! Uskumatu milline lahe ehitis. Sellepärast tasub juba Ruhnu aerutada!

Juhuuu! Tegime ära!

Pilte meie sõidust näeb http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157630264784430/

Triin,

Kajakiga Ruhnu

Mõlgutan mõtteid Ruhnust. Tegelikult oleme me Eveliga juba mitmeid aastaid sest saarest unistanud ja mõelnud, et peaks minema. Kui sain teada, et Toomasel, Timol ja Arpol on sama mõte, lõin punti. Eveli arvas, et kahjuks ta sel korral osaleda ei saa. Nojah ja siis kohe järgmine kartus, kuidas selliste suurte ja tugevate meestega koos aerutada, ilma et nad täpiks ei kao. Ilmselt saan enda kasutusse kiire püssi nimega Viiking ning muidugi tuleb ohtralt kilomeetreid koguda.

Õnneks rääkisin ekspetsist "kogemata" Margusele, kellele hakkas mõte päris meeldima. Kui õnneks läeb istume koos kaheses paadis ja aerutame koos teistega Ruhnu suunas.  Kui ilm lubab muidugi.

Ilma suhtes oli Sixten eriti skeptiline. Arvas, et me puhta ullikesed kui loodame, et nädala aja jooksul suudame Ruhnu ja tagasi aerutada. Näis.

Türi- Toris ja Võhandust on palju aega möödas ja keha unustanud selle aerutamisliigutuse. Esimene "trenn" koos Andrega polnud just suurem asi. Aga merel oli tore olla. Õhtupoolikul tõmbas tuule alla ja meri oli sile. Lennusadama lähistel kihutas Ivo oma jüngritega mööda. Ivoli oli erkpunane müts peas. Tulid just sukeldumast.


Triin

Türi- Tori kiirlaskumine

Kui meie kohale jõudsime oli start juba alanud. Haarasime paadid katuselt, kola autost, natuke pakkimist ja saime loa veele minna ning 78 nkm aerutamist võis alata.

Algus oli tore. Jõgi oli väike keerles siia sinna, majad läksid mööda, sillad läksid üle, kanuud tulid lähemale, inimesed soovisid jaksu ja pakkusid head paremat.

Esimene suurem kohin oli 14 km Jändja tammi juures. Osa aluseid läks otse, suurem osa kandis paate ümber. Üldiselt on sellised veskitammid pigem head, saab kangeid jalgu sirutada.

Edasi ootasin juba Rae silda ja siis Samlikut, hea tunne oli oma vana koolimaja kaeda. Seal oli lahe! 

Kurgjal oli söögipeatus ja sai end telgis soojendada pisut. Sain näppudesse uuesti vere liikuma. Kahju et muhve polnud.

Suurejõelt edasi oli tihemini tuult tunda. Muidugi oli see vastu. Keskimine tuul oli tol päeval 8 m/s ja puhangud koguni 14 m/ s. Kohati puhus nii kõvasti, et tahtis aeru käest viia ja paadi kummuli keerata.

Hullemad kohad oli Tori silla juures, et vähegi edasi liikuda pidi vaikselt vaikselt mööda kalda äärt edasi roomama. 

Finish paistis ja aeg pandi kinni. Aega läks 9 tundi ja 11 minutit.

Raske matk-võistlus oli. Saun peale üritust mõjus oivaliselt!!

Kui motivatsioon otsa sai proovisin muudele asjadele mõelda, lugesin koprapesasid vee ääres, määrasin linnuliike, kes üle lendasid, kes häält tegid, vaatasin inimeste majasid, vaatasin inimesi, kes meid jõe äärde oli vaatama tulnud.  Meenub üks talu kõrgemal jõe kalda peal. Seal oli kaks naist üks noorem vaatas mind ja olles sauna taga tuule varjus, vanem naine vaatas talu õuelt. Meenub kolm vanemat inimest kes nii siiralt mul lehvitasid, see tegi rõõmu.

Läbitud kilomeetrid 77,4 keskmine kiirus 8,8. Liikumise aeg 8.50 ja seistud aeg 26 min

Võhandu maraton

Natuke hirmuga mõtlesin ees ootavale 100 km.
Türi -Tori 78 km olid väga vaevalised ja rasked. Distants tehti 10 km lühemaks. Järv oli jääs. Kuuladvasti oli jää järgmisel päeval järve põhja vajunud.

Starti jäin ca.12 min hiljaks. Mihkel ja Eric panid minust kilgates mööda. Aeglasi paate oli teel palju, sõitsin nende vahel slaalomit. Mõnes kohas olid tropid ja pidi ootama. Pedaalid hakkasid eest ära minema, aeg ajalt pidin neid sättima, nad ei jäänudki paigale. Et neid lihtsam oleks regullida sõitsin lahtise põllega.

Pool maad veel minna. Foto Liis Truubon

Kui vulisev vesi läbi sain jäid pedaalid paigale ja sain tõmbama hakata. Lihtsamad möödasõidud olid läbi ja et eesõitjaid kätte saada pidin neid kilomeetreid taga ajama. Nagu ikka oli enne Räpinat roo vahel tore ekselda. Korraldajad võiksid sinna tõesti suunavaid viitasid panna!

Viimane ülevedu läks libedalt ja sain ühe kahese ja ühese paadi ees edumaa. Kahene küll püüdis mu kinni.

Finishis sikutas Rene mu paadi kaldale ja Liis pakkus maailma parimat kommi! Redbulli jõin maratoni lõppedes ära.

Finish. Foto Liis Truubon

Aega läks 10:17.

Ootan juba järgmist korda!