Mõned nädalavahetused tagasi sain oma saarte nimekirja veel ühe tillukese saare- Grosse Kirr. Saar asub Põhja-Saksamaal üsna Taani piiri lähedal. Enamus saarest on jäetud lindudele ja väikses osas saavad inimesed kõndida ja seal on ka mõned majad, mida üüritakse välja.
Kui Priit eile rääkis, et käis sel nädalal juba teisipäeval vees ja et täna läheb ka ja et Pirital talisuplejate hooaeg on avatud siis ma.. noh.. kohe hirmus trots tuli peale. Et ma ju tahaks ka aga kui siin üle eelmisel nädalal 2korda vees käisin oli pärast veidi tagasilööke. Arvasin, et ehk lendasin liiga hoogsalt peale, ei teinud piisavalt hingamis harjutusi ja et vaim polnud veel valmis. Mine tea. Ja ega vesi on siin ka veel liiga soe. Miinus korra käis ära aga täna oli täiesti suvi jälle, kuskil 14 C.
Tegin siis asju, mida sain ja pean tegema. Koer Karlos, keda ma Karlaks kutsun on praegu minu kanseldada. Temaga on tore metsas ringi hulkuda. Ta oskab ka ratta kõrval üsna hästi joosta, üleeile saime koos nõnda 12 km maha vändatud. Kui künkast ülesse oli vaja sõita oli vedur olemas :) Ja ma nüüd hirmsasti tahaks endale koera taas.
Tahtsin esimese hooga kirjutada, mõeldes Hemingwayle, ja päike tõuseb..
Tänane ilm oli super. Hommikul küll nõks tibutas, kuid päeval läks selgeks ja päikegi soojendas meid. Oh, on vast tore sügis.
Neljapäev on ühtlasi ka viimane koolipäev nädalas, olen siis tavaliselt üsna küpse. Nagu tänagi, plaanisin koeraga jalutama ka minna aga õnneks võttis Matthias töö üle. Ma vaid vitsutasin köögis
peanut butteri ja moosi võikusid ja siis kerisin end mõnusalt tunnikeseks magama.
Täna avastasin, et mul üsna kooli lähedal kasvab hõlmikpuu. No, et mis sest hõlmikpuust? Koolist bioloogia tunnist jäi ta väga eredalt meelde, sest on ainsa liigina säilinud hõlmikpuutaimede hõimkonda. Ja need tema lehed meeldivad mul hullupööra.
Seni olen hõmikpuudest kahte kohanud- Jaapanis, ühe templi õuel ja nüüd siis siin Warenis.
Saaks muidugi igapäev Tallinnas Süda tänaval teda vaatamas käia ;)
Täna oli terve päev väga tiheda uduga. Hommikul arvasin, et päike murrab läbi aga ei midagi. Metsa vahel oli sellise uduga vinge sõita, uus põnev kogemus.
Olla esimene kord, kui keegi siin lehti riisunud ja need õue pealt ära viinud. Mmm, lapsena sai seda tööd iga sügis tehtud. Ja meil olid maja ümber ju 6 vahtrapuud.
Riisumist jäi veel. Hea, et Katrin järgmisel nädalal külla tuleb.
Sel korral Saksamaalt, kohast nimega Speck. Tõlkes tähendab see pekk, peekon. Nii, et elan väga auväärses kohas praegu :)
Olen siin olnud nüüd ca 3 nädalat ja nüüd asjad enam- vähem paika loksunud. Esimese laine koduigatsuse haigus ka ületatud. Aga siiski, kui juhtute läheduses olema ja teil on kaasas meie head Eesti leiba siis tooge ta mulle! Samuti ei teeks paha üks pakk hapukoort, värske Eesti Ekspress, mõned pakid Kalevi marmelaadi komme, paar karpi sülti, üks purk Sassi õlle ja pasteeti. Ja noh, Riiko võiksite ka kaasa võtta, teda igatsen kõige rohkem. Ma arvan, et nendes suurtes lehekuhjades, mis täna kokku riisusin, meeldiks talle möllata küll.
Aga põhiline see, et hakkan postitama pisukesi videoklippe oma tegemistest siin, Peki külas, juttu edaspidi vähem.
