Laukesoo

Käisin Laukesoos, olin sinna plaaninud minna juba koos Raimo ja Arne ja Berdiga talvel, kuid ma jäin valel ajal haigeks ja kogu meie matk jäi ära.

Sellest hoolimata kripeldas Laukesoo mul aeg ajalt. Olin teda imetlenud kaardilt, vaadanud pärandkoosluse kihilt, kas sealt ehk mõni huvitavam objekt.

Laukesoo pärandkoosluse kihilt

Viimaks sõitsin kohale, räätsad olid autos juba eelmise päeva Mahtra soo matkast. Raba äärde läks väga hea metsavahetee. Natuke kartsin kas üle Pirita jõe saan, sain väga lihtsalt.

Laukesoo Vene topolt

Ehh, ja kui rabasse hakkasin minema, kasvavad seal männid ja nende all kadakad?? Kui sisse jõuan pean ca 200 m läbima märga ala, kus pilliroog ülepea ulatus. Koos pillirooga olid seal veel männid ja vesi.

Kui pilliroo tsoon läbi sai olin vees koos tarnadega ja proovisin kaari järgi ikkagi rabasse jõuda. Mõtlesin et imelik kaardi järgi ju on raba aga kusse raba siis on?

Raba oli ja lahe raba oli, oma laugaste ja älveste ja raba mändidega. Ja vaikus oli seal ka.

Silma hakkas ohtralt ronkasid ning kui nägin eemalt merikotkast lendu tõusmas, kahtlustasin, et seal on midagi maas. Kui ka oli mida seda ei leidnud.

Jõhvikaid oli rabas palju, palju!

Järgmine kord koos Tiina ja Maggyiga Glendaloughi matkale. Ei jaksa ära oodata!

Matkamiseni,

Kuidas me Läti ja Eesti rabade vahet pendeldasime..

Kõik algas juba suvel, kui emb-kumb Märten või Eveli meie sügisest rabamatka plaanist rääkis. Neil oli see mõte tekkinud juba rattamatka ajal, kui sattusid sinnakanti. Mõeldud tehtud. Punt sai kokku - 11 inimest.

Nagu Evelile juba kombeks valis ta kuupäeva, kus saime esimese lume ja liikluses valitses kaos. Kuid mitte matkal ega looduses.

Matkasime Soko  ja Rõikküla rabas kaks päeva. Öö veetsime Sandre matkamajas.

Tore oli ja väga tore oli! Järgmine nädalavahetus jälle metsa või rappa!

Meie matkapilte näeb  http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157631879153384/

Lanksaare suunas

Siit kuskilt hakkab Reiu jõgi. Vesise soone ületus, kannatada sai Ainikese käimiskepp.

Matkajad rabas.

Veetakistuste ületamine

Eiko

Teise päeva Nipernaadid

Lauka tumepruun vesi.

Matkamiseni,
Triin

Kõrgelaiu talgud, sügis 2012

Hein parve.

Kama paati

Sõit Kõrgelaiule

Maabumine Kõrgelaiule.

Heinapallid laiule

Kärt topib heina

mmm, kuidas see asi töötaks.

Lappaja

Küttepuid teeme talvel!
Veel talgupilte http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157631815100879/

See vihmane Ahvenamaa

Praam sülitas mind oma kõhust välja  hommikul, kui oli veel pime. Valguseni oli aega umbes 2, 5 tundi. Sõitsin läbi laternavalges linna ida suunas, Lemlandi poole. Kui hakkas heledamaks minema, tegin peatuse bussioote paviljonis. Tegin omale putru ohtrate rosinatega. Peale rüüpasin kuuma teed. Ohh, kui tore oli olla. Bussijaamast sain tuule varju ja lihtsalt hea oli. Kõik mu asjad olid minuga- söök, jook, telk, magamiskott, riided. Mul oli mu ratas ja mul oli aega. Oli aega kulgeda.

Kui tagantjärgi tagasi mõtlen siis see oli kulgemine kirikust kirikuni. Kirikust kirikuni sellepärast, et kirikute juures oli vett. Ja mul on hea meel selle üle. Kirikud olid seal lahedad- oli puust väikseid, Ruhnu puukiriku sarnaseid, oli tohutuid suuri, kindluse mõõtu kirikuid.

Lemlandi kirik

Vingeim kirik- Lumparlandi kirik.

Brändö kirik

Bussijaamad olid ideaalsed kohad, kus varju leida, oma rokk valmis keeta, tukkuda ja kohalikega juttu puhuda .

Kõik oli niiske, nii niiske

Turu kindlus

Rattamatkast veel pilte näed:  http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157631666707318/

Coach Level 1 koolitus ehk kollaste pingviinide marss

Kohe peale Pakri aerutajate kokkutulekut toimus Soomaal BCU Coach Level 1 koolitus. Koolitajateks olid Tom Thomas ja Kim Bull. Koolitust olid saamas 10 inimest- enamus meist eestased, kuid ka kaks lätlast. Koolitus oli nii klassiruumis kui vees/ veel.

Koolitus kestis kokku 5 päeva, millest üks päev kulus ära FSRT- le ehk siis Foundation Safety and Rescue Training. Selle päeva vältel hajutasime viskeotsa viskamist kuival maal ja ka vees; hajutasime kuidas võita vees olija tähelepanu ja käskida tal kaldale ujuda. Ning kogu ülejäänud õhtu hajutasime me erinevaid päästevõtteid.

Varustuse kontroll.

Neli järgnevat päeva jooksul käisime läbi BCU Coach Level 1 põhitõed:

Coach Level 1 taseme treener võib treeningut läbi viia siledal veel ja igasugust liiki alustega. Alati enne treeningut peab läbi mõtlema MYABCDE ehk siis me M, you Y, boat B , communication C, doctor D, emergency E.

Treeninise alustalasid  on posture- kehaasend; connectivity - kontakt 3xB ehk boat, body, blade; power transfer ja feel.

Kahel päeval saime ise läbi viia 15 min sessiooni, mille käigus pidime oma kaaslastele mõne pöörde selgeks õpetama. Ühel päeval tegime seda kanuuga ja teisel päeval kajakiga. Samuti saime kummalgi päeval ise ka kõrvalt teiste õpetust vaadata. Enne kanuudesse istumist eelnes soojendus ja õpetus, kuidas kajaki ja kanuud vedada/ tõsta tohib.

Soojendus enne veele minekut.

Õpetades teisi jälgisime väga lihtsat skeemi I- introduction 1 min, D- demonstration ( ette näitamine vaikselt!)3 min , E- explanation ( tavaliselt ka slow emotion)3 min, A- activity 7 min, S- summary 1 min.

Väga lihtne ja töötav skeem!

Kollaste pingviinide marss!

Koolitusega jäin väga rahule,  teiste mõmisemistest kuulsin ka vaid positiivseid toone. Nüüd on Eestis 8 Coach Level 1 tasemega koolitajat ning üldine õpetamise/ koolitamise tase peaks selle arvelt tõusma!

Aerutamiseni, 

Dalmaatia põrsad

Meie Pakri kajakimatka esimene peatus oli Uues sadamas Väikse- Pakri Suurküla all. Sadamas tervitas meid sinine traktor ja vana Rootsi jalgratas.

Uus sadam Väike- Pakril

Kui supp söödud läksime küla uudistama. Esimesena hakkas meile silma vanad meremiinud ja  õppepommid aasal. Kohe nägime ka tuulegeneraatorit ning esimesi  ehitisi. Järgmiste majade juures silkas meile vastu umbes 3 taksikoera, üks eriti paks ja suurte nisadega.  Kõige paksem koer tegi kõige ähvardavamat häält. Nägime ka perenaist, kes oli meile lahkelt nõus Suurküla elu- olu jutustama.

Talu Suurkülas

Lahedamad hetked olid meil seaaediku juures, kus uudistasime porist kulti ja tema triibulisi ja dalmaatia-täpilisi põrsaid. Peale mudas püherdamist otsustas kult,  et peab seda mõnu meiega jagama  ja raputas viimased päikse ja kehasoojad mudalaastud meie peale.

Isand kult ja tema lapsukesed

Perenaise juhatusel käisime ära "ööklubis" ja kiikasime sisse ühte elumajasse, mis oli ilmavalgust näinud 2009 aastal.

Taas sadama poole jalutades olime rahul, saime veel teada veel, et Mati ehitab viimaks ometi omale maja ning et kui keegi omale peaks taksi kutsikat tahtma siis seadke sammud Väiksele- Pakrile;  ja et enamus külarahvast oli Suurel- Pakril heina tegemas.

Väikse- Pakri heinamaad

Edasi aerutasime Suure- Pakri kirde nurka. Teel sõitsime  silla alt läbi, mis ühendab Pakri saari.  Tore, et nüüd saab Väikse- Pakri rahvas lihtsama vaevaga naaber saarele.

Kila-kola  ( loe militaar prügi) Suure- Pakri saarel jääb iga aastaga aina vähemaks ja vähemaks. Hunnikud on kahanenud olematuteks.

Veel on rauda

Kui taas merel olime, imetlesime Väikse – Pakri pankrannikut , kajakis aerutades ja sellest möödudes tundus  see sein eriti kõrge.

Väikse- Pakri panga all

Pakri grill-chill

Õhtul  laagriplatsil küpsetasime suvekõrvitsat, banaani ja peekonit, veri – ja grillvorsti ning vahukomme. Kõrvale luristasime teed ning vahtisime merd.  Lahe oli.

Aerutajate kokkutulek Pakritel 13-15. juuli

Osalesin kokkutulekul esimest korda. Juba reede päeval, kui Tallinnas ringi sebisin hakkas silma tavalisest rohkem süsta omanikke, kes paadid katusel autoga mööda vurasid. Päris kodune tunne oli neid nii palju näha.

Eva- Maria oma paati pakkimas.

Õhtupoolikul hakkasime koos Kessu ja Eva- Mariaga Kurkse poole suunduma. Laadisime omale paadid ja nodi autosse ja sõit läks lahti.

Kurkse väin oli täis aerutajaid

Kurse sadamasse jõudsime oli seal aerutajaid juba hulgim ees. Toppisime oma pakid paati ja mõne aja möödudes kimasime Pakri suunas.


Esimene inimene, kes mind mandril tervitama tuli oli Jukka. Jukkale tegin umbes 1,5 kuud tagasi BCU 2 * eksami. Just siis sain üsna palju uut ja huvitavat teada kanuust.

Jukka Suure- Pakri rannikul

Kokkutuleku õppepäevad olid laupäev ja pühapäev. Esimesel päeval sai valida 3 ca 2,5 tunnist kursust ja teisel päeval 2 kursust, pikkusega 2,5 tundi.

Otsustasin erinevate õpetajate tundides olla, käisin läbi Kim Bulli- päästetehnikad edasi jõudnutele, Tom Thomase- riskihindamine, Andres Kaju toed ja päästetehnikad, Sixten Kerge& Roland Müür- aerutamine laine ja tuulega, Toomas Holmberg & Ivar Jüssi - navigatsioon ja ilmateade ( ainuke maapeal olnud tund).

Vällamaa koolitajad olid meie omades peajagu üle, vähemalt need kes vee peal olid. Mõnus oli nende tundides olla. Eriti meeldis mulle see, kuidas nad tunni lõpetasid- võtsid grupi kokku ja rääkisid uuesti selle läbi, mida me just eelnevalt olime õppinud. Samal ajal, kui kohalike giidide grupid lõpus lihtsalt iga üks ise suunda laiali valgusid.

Kim Bulli tunnis, päästetehnikaid harjutamas.

Samuti meeldis mulle kuulda erinevate õpetajate arvamusi ja seletusi nt päästevõtete kohta. Igal lektoril oli oma arvamus ja mina õpilasena saan nende arvamusest parimad palad kokku koondada.

Kursustest meeldis mul Toomase ja Ivari navigatsioon ja ilmateade, väga vajalikud olid praktilised harjutused, mida seal tegime. Mõlemad mehed teadsid oma valdkonda hästi, kuid kippusid üksteisest aeg- ajalt üle rääkima.

Rahule jäin ka Andres kuruse esimese poolega- toed. Ranna ääres oli murdlaine ja tugesid sai seal mõnusalt proovida. Päästetehnikate osas mul ei sähvatanud, olin just enne Kim Bulli juures seda saanud.

Sixteni ja Rolandi tund läks nässu- ilm polnud meid ei tuule ei lainetega õnnistanud. Kuid ühe uue asja sain sealtki, et mis on trim.

Meie, 360 tiim, sätib end tagasi aerutama.

Tore oli aerutaja rahvaga kokku saada ja õhtul nendega koos lõkke ääres sumiseda.

Kahju, et aeg nii kiirelt läks ja kõigiga, kellega oleks tahtnud pikemalt rääkida see ei õnnestunudki.