Päästekoolitus

Laupäeval osalesin Liisi kutsel päästekoolitusel. Lektor oli Eimar Täht. Jäin koolitusega väga rahule ja

sain teada, et 

- voolavas vees tuleb välja ronida vastuvoolu, vastasel korral kannab vool sind jää alla.

- naasklid on hea panna käte külge, kaelas olles hakkad neid otsima ja ei leia piisavalt kiiresti

- veekogude nõrgad kohad - kõrkjad - käänaku kohad - kitsenevad kohad - mahalangenud puude ja

 kivide juures - sissevoolavad ojad, kanalisatsioon.

- pikiprao servas jää tugevus 40 % ning ristiprao juures 15 %

- naasklite kasutamine, üks naaskel pikalt ette jäässe ja siis teine, ei tohi tekkida olukorda, kui 

mõlemad naaslikd õhus.

- "kajakad hindavad jää paksust kalameeste järgi"

Liisi tehtud pilte näeb http://nagi.ee/photos/matkasiil/sets/341377/

Triin

Karu kolp räätsamatkalt

Kui me selle skeleti leidsime oli uudistamist palju. Vaevalt, et keegi varem on karu korjusele otsa sattunud.

Kui karu uudistatud lõi Tanel paar korda vastu kaelalülised, et kolpa lahti saada.

Kolp käes,  kandis Liisa seda kogu matka  endaga kaasas ja tagasi Tallinnasse jõudes võttis ta pealuu rongi kaasa. Ma ei tea, kuidas ta seal hakkama sai aga ühtegi ülearust kilekotti polnud, kuhu seda toppida oleks saanud :)

Karu kolp. Väidetavalt olla tegu  noore karuga (terve ja ilus hambumus).

Uiskudega Väinamerel

Meie uisumatkast juba umbes nädalapäevad möödas. Ja nüüd tagant järele mõtlen, et raske matk oli.

Uisud panime jääle Rohuküla all.Mõne aja kehval jääl ukerdanud ootas meid ees ilus puhas uisuplats. Uisuplats nii kaugele kui silm ulatus. Kerisime tempo ülesse. Mõnus oli kiirus ülesse lükata ja lihtsalt vuhiseda mööda jääd!

Lõunapaus.

Kogu selle aja oli meiega ka tuul, tema kiirus polnud suur, kuid arvestades, et temperatuur oli - 20 C ja tuult 4-7 m/s sai sellest -29-30 C.

Öö veetsime turismitalus Algallikas. Sealne 12 C temp tundus ülisoe. Sixten tegi kaminasse tule ja Eveli keetis matkaroa. Luristasime teed ja soojendasime end kamina paistel. Soe oli.

Hommikuks tegi perenaine meile ülimaitsvaid pannkooke. Sest jätkus meile 36 km jagu. Ehk siis sõitsime Kesselaiu alla ja siis suund tagasi Rohukülla.

Tuul oli teisel päeval hullem. Mõned valged põsed, mõned külmetavad varbad. Ei taha mõeldagi, mis siis saanuks, kui keegi meist läbi jää vajunud.

Tuul puhus üha külmemalt ja tungis üha sügavamale naha vahele. Miskil hetkel tundsin, et veel hetk ja olen külmunud. Praegu mõtlen, mida kõike Naada Juku läbi elas oma 8 päevasel jääretkel, vajudel ka läbi jää.

Tugev vaim neil vanadel eestlastel.

Basseinist

Kui Sixten mind Viimsisse basseini pöördeid harjutama kutsus, meenus kohe paari aasta tagused nn. koledad kangutamised euroaeruga. Ma olin suhteliselt kahe-vahel, üheltpoolt kehvad kogemused eelmisest korrast kuid samas tahtsin jällegi proovida, et kuidas siis on.

Basseinis anti mul pihku eskimoaer. See on valmistatud puust ning labad on tal kitsamad. Kui meistrid mind ette võtsid proovisin pööret teha, ja uskumatu kuid tuligi välja!! Proovisin igaks juhuks teise korra veel, ikka tuli välja. Lahe, mul oli väga hea meel.

Pöörlesin seal omajagu ja Sixten juhendas ja parandas mu tehnikat.

Hiljem kodus mõtlesin, et eskimoaer ja kajak ,et see on justkui harmooniline tants. Graatsiline ja iga liigutus üdini lihvitud.

Nüüd leiad mind pühapäeviti basseinist, tantsimast!



Triin

Osooniga hundijälgi filmimas.

Osoon tahtis hundijälgi filmida. Nojah, luusisime päeva Kõrvemaal, kus teadsime et hundikari ja kuulasime maad, et kus neid nähtud. Kuid mida polnud olid hundijäljed.

Filmimise hommikul helistas Ahto, ta oli just värsked jäljed Alutaguselt leidnud. Muidugi sõitsime sinna ning kohtusime Osooni tiimiga.

Kristjan ja Randel- Osooni tiimist.

Kogu meie filmimine ja jäljevaatlus kulges nagu põnevusfilmis, pinget keriti ja tõeline pärl tuli lõpus, kuigi ega meie ju sündmuste käiku ette ei teadnud.

Metssea kesiku alalõualuu.

Võtsime jälje üles teeristilt, mis oli varemgi huntide poolt tihti tähistatud ja aeg- ajalt nägime seal jälgi. Teerist oli korralikult märgistatud. Jäljerea järgi saanudki aru mitu looma siin oli jooksnud, sest rada läks edasi tagasi.Kohati olid kõik loomad ka ühte sammu astunud.

Metsateed pidi natuke sisse minnes oli järgmine tähistus, sel korral tahke.

Varsti keeras jäljerida metsa. Kuna lund oli vähem, pidi ettevaatlikult jälgima, et jälg kohe ära ei kaoks. Noorte kuuskede alt leidsime magamisaseme, natuke eemalt veel kaks. Jälgi oli piirkonnas palju ja otsisime põhjust, miks loomad siin viibinud on. Aeg- ajalt oli kuulda ronkasid. Arvasin, et lähikonnas mõni murtud loom.

Tuhlasime piirkonnas, mina leidsin murtud kesiku pealuu ja neli magamisaset.

Hundi magamisase.

Tormasin tuhinas tagasi teiste juurde, kui Randel teatas, et ta leidis ka verd ja huntide tallutud lume. Uurisime piirkonnas ringi. Seal oli metssea karvu, verd, huntide jälgi ja kellegi lohistamisjälg. Kuid lohistamisjälg polnud värske- lumi oli peale sadanud.

Liikusin seda lohistamisjälge pidi edasi. Ning järgmise kuuse taga nägin murtud metssea kesikut. Kesikust õhkus veel soojustki.

Murtud metssea kesik.

Oli suur juhus, et seda kõik nägime! Kas järgmist korda üldse tuleb?


Triin

Viirika raba

Kui raba serva jõudsin oli üks matkaja juba ees. Parkisin auto ja kihutasin samuti rappa.

Viirika raba Maaameti kaardilt

Hommikupoole- ööd oli lund sadanud ja raba vingelt valge. Kollane kera taevast näitas end päris pikalt.

Viirika raba

Suuna võtsin raba lääneserva, kus  turbaaugud, sealt saab alguse ka Keila jõgi.

Eriti tahtsin üle vaadata mineraalsaari, mis olid raba lõuna otsas. Olid vast lahedad saared- parajalt suured, kõrged ja ohtrate kuuskede, mändide ja haabadega.

Esimesed jäljed uuel lumel- orav

Punkrisaar oli super! Ägedamat puntrikohta pole kohanud. Saar oli kõrge ja tilluke. Punkri naabrusesse oli kolinud rebane.

Matkalõunaks olid pannkoogid ja kuum tee.

Paus 15 minutit

Triin

Rabivere raba

Me polnud Rabivere rabas kunagi varem käinud. Teadsin enam-vähem vaid ühte tähtsat fakti selle raba kohta. Sealt pärines Eesti vanim rabamuumia leid,  aasta oli siis 1936. Kohast kus muumia leiti, oli turvast kaevandatud, terve rabaserv oli turbaauke täis. Täpsemalt saab lugeda- http://karjatsetalu.onepagefree.com/?id=3588

Turbaaugud Rabivere rabas.

Samal ajal sattus rappa meiega ka Patrick ( torm). Laugastel olid laugaste kohta ülisuured lained. Ja enamus aja pidi kaldus käima ja pehmemate kohtade peal oli tasakaal kiire kaduma.

Sel ajal kui Marko rauda otsis ( naastes oli ta kolm kopikat leidnud ), kolasime meie Liisaga rabaserva metsas ringi. Tahtsime ülesse otsida vana külatee, mis viis kahe raba vahelt läbi ( Rabivere ja Seli raba). Külatee leidsime, oli täiesti selgesti eristatav ja metssead kasutasid seda usinalt.

Ühe kuuse kõrvalt leidsime allapudenenud tuuleluua. See oli üllatavalt suur! Tuuleluuad tekivad uinuvate või lisapungade ebanormaalsest arenemisest johtuvalt okste rohkest harunemisest.

Tuuleluud ja Liisa

Kuna tuul oli tõesti kõva puudus vähe, kui oleksime ühe obaduse kuivanud kaselt saanud. Õnneks langes ta häälekalt.

Hundijälgi nägime tagasiteel.

Triin