Pühapäevane Tartu maratoni innustas mind järgekordset suusaretke kokku panema. Väinameri oma jääkaanega ahvatles uusi laide läbi sõitma.
Ema on ikka oma juttudes mulle Hobulaiust rääkinud. Võtsimegi nimetatud laiu järgmisena ette. Laiuni oli Rohukülast ainult 3 km sealt edasi Vormsile kuskil 5 km.
Hobulaiu külje all olev kari
Koomiline oli, et meie jääl suusatame, samal ajal kimavad autod nii vasakult ( Rohuküla- Vormsi), kui paremalt ( Rohuküla- Hobulaid) mööda. Taamal veel paistis Hiiumaa ja mandri vahelised autod.
Tempo oli sihke paras umbes 8,3 km/h ja rada super. Jääl olime kitsa suusaga. Lund oli just parajalt. Vaalude vahel oli lund rohkem.
Lahvandusi ja lõhesid kohtasime omajagu oma teel. Õnneks kõik kinni külmunud.
Vormsi saabus liiga ruttu ja peale lühikest kaalumist olime juba Hiiumaa poole teel. Plaan oli Hiiumaale suusatada ja siis praamiga Rohukülla tagasi.
Märten oma iglu otsas
Heltermaa poemüüja ütles, et hoidis meil juba ammu silma peal. Nägi meid tulemas.
Kobras kogub endale nn. sahvrisse talve hakul toidu ära. Välja ta külma ilmaga suurt ei kipu. Sellest hoolimata oli hea meel, meie suurima närilise värsket askeldust näha.
Nädalapäevad varem sattusin kopra kuhilale. Ventilatsioon töötas- hingamisaugud olid kuhila ülemises ja alumises osas.
Seda juhtub ehk kord 20 aasta jooksul, kui kogu matka ajal on kas tuul tagant või on siis olematu. Kummalisel kombel
8-10 veebruar oli just selline aeg. Tuule suund klappis meie poolt valitud aja, koha ja marsuudiga. Kindlasti oli suur osa Andrel, saime suure suure tüki tema algaja õnnest. Esimesel päeval Eveli muidugi kahtles, et ei tea kuidas meil järgnevad päevad, kui kohe alguses suure hunniku õnne ära kasutame.
Mariell suusa ja kelguga
Hanikatsi maja oli soe. Rein oli just seal käinud ja ilmselt puid teinud. Jälle meil vedas. Joonas ja Eveli punnitasid vastutuult Saarnaki suunas, et siis mõnusalt allatuult tagasi Hanikatsile kimada. Muidugi jäi tuul selle ajaga nõrgemaks. Meie Andre ja Marielliga suusatasime mööda Hanikatsit- käisime veski juures, Rootsimaa metsas ja sadamanukis. Maja juurde viivat teed pidi sai suisa suusatada, kartsin küll, et äkki kadakad selle uppi vajutanud.
Pesuvahetus. Matkal peab just parajasti nii kiiresti liikuma, et higistama ei aja.
Kui kõrtsi kohale jõudsime nägime eemalt algul ühte kährikut ja siis teist mööda lund sibavat.
Joonas ja Eveli olid juba miljöö praksumist kuulamas ( ehk siis maakeeli - tuli oli pliidi all).
Järgmine hommik kimas tuul samas suunas ja vaat veel vingemalt ei eelmine päev. Pool tundi ja olime Kõrgelaiul. Laiu lõkkeplatsile oli hunnik lund kuhjatud. Meie kümme lammast tervitasid meid oma kuudi juures.
Kõrgelaiu lõkkekoht
Kuna 10.veeb pannakse Kõverlaid kinni siis oli väga mõnus seal korra peatus teha, üks saar sellest 1500 jälle külastatud. Laid tundus jube suur olevat. Merikotkas liugles selle kohal.
Viimane päev algas päiksega. Kaks kalameest sammusid kelk kaasas merele. Meie suusatasime teises suunas. Lahvandustest mööda. Päike paistis, tuult polnud ollagi. Aina suusatasime ja suusatasime. Lõuna luristasime sisse kalda ääres kadakate all.