Kobras kogub endale nn. sahvrisse talve hakul toidu ära. Välja ta külma ilmaga suurt ei kipu. Sellest hoolimata oli hea meel, meie suurima närilise värsket askeldust näha.
Nädalapäevad varem sattusin kopra kuhilale. Ventilatsioon töötas- hingamisaugud olid kuhila ülemises ja alumises osas.
Seda juhtub ehk kord 20 aasta jooksul, kui kogu matka ajal on kas tuul tagant või on siis olematu. Kummalisel kombel
8-10 veebruar oli just selline aeg. Tuule suund klappis meie poolt valitud aja, koha ja marsuudiga. Kindlasti oli suur osa Andrel, saime suure suure tüki tema algaja õnnest. Esimesel päeval Eveli muidugi kahtles, et ei tea kuidas meil järgnevad päevad, kui kohe alguses suure hunniku õnne ära kasutame.
Mariell suusa ja kelguga
Hanikatsi maja oli soe. Rein oli just seal käinud ja ilmselt puid teinud. Jälle meil vedas. Joonas ja Eveli punnitasid vastutuult Saarnaki suunas, et siis mõnusalt allatuult tagasi Hanikatsile kimada. Muidugi jäi tuul selle ajaga nõrgemaks. Meie Andre ja Marielliga suusatasime mööda Hanikatsit- käisime veski juures, Rootsimaa metsas ja sadamanukis. Maja juurde viivat teed pidi sai suisa suusatada, kartsin küll, et äkki kadakad selle uppi vajutanud.
Pesuvahetus. Matkal peab just parajasti nii kiiresti liikuma, et higistama ei aja.
Kui kõrtsi kohale jõudsime nägime eemalt algul ühte kährikut ja siis teist mööda lund sibavat.
Joonas ja Eveli olid juba miljöö praksumist kuulamas ( ehk siis maakeeli - tuli oli pliidi all).
Järgmine hommik kimas tuul samas suunas ja vaat veel vingemalt ei eelmine päev. Pool tundi ja olime Kõrgelaiul. Laiu lõkkeplatsile oli hunnik lund kuhjatud. Meie kümme lammast tervitasid meid oma kuudi juures.
Kõrgelaiu lõkkekoht
Kuna 10.veeb pannakse Kõverlaid kinni siis oli väga mõnus seal korra peatus teha, üks saar sellest 1500 jälle külastatud. Laid tundus jube suur olevat. Merikotkas liugles selle kohal.
Viimane päev algas päiksega. Kaks kalameest sammusid kelk kaasas merele. Meie suusatasime teises suunas. Lahvandustest mööda. Päike paistis, tuult polnud ollagi. Aina suusatasime ja suusatasime. Lõuna luristasime sisse kalda ääres kadakate all.
Kohe metsa serval oli ilves murdnud metskitse. Nüüd, hilisel hommikul, oli sest palukesi nautimas rongad, pasknäär , harakas. Ilves oli metskitsest suurema osa nahka pannud, tema ja tema väike kutsikas. Eemal hakkas silma männik kõrval sulanud jälg lumes, ilvesepere oli siin puhanud, küüniseid teritanud ja oma territooriumi tähistanud.
Kui lähemalt vaadata, leiab männilt küüniste jäljed.
Ilvese murtud metskits
Lahe päev oli ilvesena mööda tihnikuid kimada. Seda okste alt pugemist ja kändude otsas istumist!
Kui ma Pihlaka talu rahvalt kuulsin, et neil kavas endale ise räätsad teha, tahtsin sest osa saada. Kati oli nõus mulle seda näitama. Minu esimesed räätsad ongi tema õpetussõnade järgi tehtud.
Linnuraba Raplamaal on põnev kant. Lisaks kilkavale metssea karjale; lendu vuravatele tetredele, pulmlevatele põtradele, ulguvale hundikarjale olen seal näinud ka pruunkaru jälgi. Nüüd paari päeva eest sattusin ka karu kraabitud puule!
Isakaru kraabib puud, et teistele liigikaaslastele endast teada anda. Lisaks kraapimisele on karudel kombeks enda turja vastu puud nühkida, seal asuvad karu lõhnanäärmed.
