linn nimega Rouen

Tahtsin Pariisist ära. See hiiglaslik monstrum tuhandete inimeste ja autode ja majadega on mind ära tüüdanud. Nädala sees saan oma parki põgeneda aga nv olen turistide lõksus, keset linna, kohe Place des Vosges kõrval. Kui õue lähed, lükkavad sind massid pikali. See väsitab.

Ma enne ei osanud rauast ja sepistustest midagi arvata. Kuni sõber Priit rääkis oma ühest mõttest- unistusest hakata rauast aiaväravaid tegema ja müüma. Nüüd Pariisis ringi kõndides vaatan, et oh kui ilusad rõdupiirded või uksa ja akende trellid.

Eksponaate musee le secq des Tournelles-t

Tahtsin vaikust ja tahtsin teise auraga kohta. Rouen tundus piisavalt lähedal olevat ja piisavalt väike linn.

Pooleteise tunniga olin kohal, koos oma Gazelle veloga. Viisin ülejäänud kodinad ööbimiskohta ja otsustasin linnas ringi kolistada. Vanalinna osa meenutas natuke Lübeckit. Armsad majad, osad natuke rääbakad.

Eksponaat metsast, objekte oli kokku 13 ja nende vaatamiseks tuli teha 4 km ring.

Plaanisin nende 2,5 päevaga teha kolm asja. ( Siinkohal meenub Ivo räägitud lugu sellest, et iga eestlane peab elu jooksul tegema vähemalt kolm asja, kui jõuab). Praegu ma mäletan kolmest asjast kahte- rauamuuseumi ja Foret Monumentale külastust. Sain mõlema puhul ka linnukesed kirja. Äkki oli kolmas asi postkaardi saatmine, postkaardi ostsin aga saatamiseni ei jõudnud.

Kui tore oli end lihtsalt kirjutama unustada. Kirjutan sinna punasesse kaustikusse ja ilmtingimata sulepeaga. Ma ei tea miks. Aga sulepea teeb selle kirjutamise ehedamaks. Ning kõrvale luristan teed, head teed. ( Dammann- i oma praegu)

Triin