Ulguda

Ulguda öös, kutsuda hunte, kuulata hunte, ulguda koos huntidega. Nagu Gunnar Huttunen ehk ulguv mölder Arto Paasilinna raamatus.

Katkend raamatust.

Alles õhtujaheduses saatis Huttunen konsultandi maantee äärde, kust naine jalgrattaga Siposele sõitis. Mölder pööras vastassuunda ja kõndis mõttessevajunult Suukoski veskile.
"Ilus päev oli. Ma armastan konsultanti nii väga," mõtles ta.
Loojuva päikese punane valgus muutis veski nii kauniks, et Huttunen oleks tahtnud kõigest jõust ulguda lihtsalt armastusest ja õnnest..

Hull mölder meil juba on, nüüd ka ulguv mölder :)



Triin

Õline sulg

Pole ammu miskit paberile saanud. Sulg roostes ja ega vägisi sealt miskit välja pigista.

Vahepeal toredaid ja lahedaid asju teinud. Muidugi hundid. Nüüd sügise poole nad aktiivsed, õpetavad omi kutsikaid murdma ja liiguvad rohkem ringi. Suvel polenud neist ei kippu ega kõppu. Lahedaima elamuse andsid nad ühel septembrikuu ööl, kui kuulsin esmakordselt nende ulgu. Öö oli pime, puhus keskmine tuul ja taevas oli pilves, tibutas kerget vihma. Jätsime auto teeserva ja kõndisime oma 600 m raba suunas. Vaikus ümberringi, vajalikud laused sosistasime. Õhku esimene kutse, ootasime, kuulasime. Hakkasin juba maas kuivaemat kohta otsime, et siin läheb kauem, kui äkki kume hääl kaugusest. Hunt. Hunt vastas meile. Vastas pika madala, bassise uluga. Keha vappus ja kõik meeled olid pingul. Milline hääl. Kutsusime veel. Vastus tuli, sel korral palju lähemalt. Appi, appi. Keha sundis põgenema. See heli jääb meelde pikaks ajaks.


Teise toreda elamuse sain rabast. Puhus tugevnev tuul. Raba. Ehk kuulen neid siit, kuigi tuul oli tugev? Valges vantsisime kohale. Istusime maha, et pimedust oodata. Vist tukkusin pisut, tuul ulus meie ümber, läks järjest pimedamaks. Me ei saanud sel ööl vastust. Kuid olla öösel rabas, tormi käes ja pimedas ja teadmata kas järgmine samm on älves. Ses oli midagi. Erilist.

Ja siis muidugi mu meeskolleegid. Tore ja lahe nendega koos töötada, kuid unustavad vahel, et mina polegi mees. Et ma ei oskagi laiu koormarihmasid kinnitada, mul polegi ketaslõikurit kodus?? ( kuidas see küll välja näha võiks?) saaksin seda kodus ehk supikontide lõikamiseks kasutada? ja kuidas ma küll ei jõua käru konksu otsa tõsta?? ja ega ma ju käruga sõites peeglisse ei vaata ja ega ma käruga ju tagurdada ei oska? ja ma ei oskagi autoratast vahetada ?? ja need mehised kahemõttelised naljad, hahahahaa.


Triin

Metsa seenele

Merele pole nädal aega saanud. Eks ta ise tea.

Käisin Vova ja Piretiga seenel. See tähendab seeni korjas küll ainult Vova. Püüdis kala ka.
Meie Piretiga korjasime mustikaid, vaarikaid ja pohli.
































































Triin

Telk Tasmaania moodi

Oma telki pildistas
Triin

Kaks kährikut ja põder

Olin sakslastega neli päeva Hiiumaa laidude vahel. Ilm oli liigagi ilus- päike siras ja tuult polnud ollagi. Kõik me küpsesime paatides, ahmisime endasse liitrite kaupa vett.

Kõrgelaiul olid kohal hülged, lambad ja kährik. Uusi tallesid polnud. Kährik oli na viletsake. Päris huvitav oli tema ülimat süstemaatilist tegevust jälgida. Sell otsis süüa, kammis hoolikalt kogu kaldaäärset, aeg ajalt pistis midagi põske. Tiirud ja kajakad peakohal riidlemas. Mind märgates ta ehmatas, pistis roostiku poole plagama. Proovisin temaga võidu joosta, eest ta ära ei saanud, kuid järgi ka ei jõudnud.

Teise päeva õhtuks jõudsime Sarve. Õnneks oli natuke rohkem tuult. Sääsed hoidsid põõsaste varju. Magamisaseme tegin randa. Niipea kui olin end mõnusalt sisse seadnud, nägin eemalt külakoera rannas jooksmas. Külakoer osutus kährikuks. Minuni jõudes jäi hetke seisatama, vaatas umbusklikult ja pani plagades tulnud teed pidi tagasi. Arvasin, et loom öö jooksul kindlasti hävitab kogu meie toiduvaru, eriti vorstid, mis olid lõkke juurde jäänud.

Hommik oli meile toitu jätnud.

Kolmas päev. Olime just aerutades jõudnud Hõralaiu ja Vohilaiu vahele, kui Hõralaiult hakkas hirmsa hooga madalat lahte ületama põder. Tegemist oli noore põdralehmaga. Sakslastel läks sebimiseks. Karjuti ELHEEEEEEEEEE! Minul tegi trummikile paar korralikku võnget. Kõik otsisid paaniliselt oma digikaameraid, ühine videokaamera oli äkitsi kadunud. Põder sörkis samal ajal rahulikult, vesi tema ümber vahutamas. Kord või kaks peatus, et meid vaadata siis jätkas ühtlases tempos oma teed. Viimati nägime teda Vohilaiu põõsaste vahel.

Jääga kohale toodud saun pakkus leilimõnusid.


Triin

Kesselaiu ronimine

Jaanipäeval Kesselaiule. Kogunesime keskpäevaks Virtsu linnuse alla. Paadid maha, nodi paati ja paadid merele. Timo pidas lühikese briifi. Kõlas umbes nii: Ahahh, te pole enne merel käinud?! Siis on esimene kord! Ja siis sai merele mindud.

Meri mõnusalt tormine.

Kuid see polnud teps mitte tavaline kajakimatk. Meie peamine eesmärk oli Kesselaiu panka ronida. Kuuldavasti olid Timo ja Toomas seda salaplaani juba talvest peale pidanud. Nüüd, seal Virtsu lagunenud linnuse all olime teostusele väga lähedal.

Poolteist tundi hiljem olime Kesselaiul ja veel poolteist tundi hiljem olime seinal. Sein oli lahe. Panime ülesse kaks köit. Radu, mida ronida oli viis. Kõrgust seinal oma 8 meetrit. Sein oli segu liivakivist ja dolomiidist. Pragusi oli nii vertikaalseid kui ka horisontaalseid. Kõik unustasid end ronima.

Üsna pea avastas Johannes ühe laheda raja. Kõik proovisid seda ka kohe ronida. Johannesel õnnestus see ainsana lõpuni ronida.

Vähese utsitamise peale õnnestus Ivar seinal saada. Tuli ühes tükis alla ka. Siivi ei söendanud kauaks meie juurde jääda. Silkas tagasi laagiplatsile, et raamatut lugeda ja päikesevanne võtta.

Ronisime kuni nälg võttis võimust.

Peale õhtusööki läksime uuesti. Helen ja Madis ka kambas. Taavi, Johannes ja Sandra otsustasid kajakkidega väikse sõidu teha.

Öö möödus rahulikult. Kährikuid ei nähtud. Enamus keeras ennast rannale pikali ja magas seal. Toomas ja Siivi ööbisid "söögitoas".

Järgmisel hommikul äratas mind kolm möödaujuvat luike, loksuv laine ja kuuldavalt õitsev kukehari.

Kui teised ronima läksid, otsustasin saareluuresse minna. Vinge- pikad ja sirged kiviaiad, õitsevad kelluksed, kassisabad, kukehari, härjasilmad.

Mul meenus miks ma tegelikult siia tahtsin tulla. Mu ema, oli siin saarel omal ajal matkamas käinud. Siis elas saarel veel majakavaht Kippel, tema naine ja kolm last, kes käisid Muhus koolis.
Lambaid oli siis saar täis. Mina lambaid ei näinud, küll aga veiseid.

Tiiruga tagasi jõudes proovisin veel ronida, kuid käed ei kuulanud sõna. Teistel tundus paremini minevat. Ronisid ja jõudsid ülesse ka. Sein oli oma ohvrid saanud- esimesel päeval Ivar, kelle pöial käis liigesest välja ja teisel päeval Taavi, kelle varvas sai veripunaseks.

Tagasiteel olid mõtted, et millal siia jälle tulla. Juulis.


Triin

Suure- Pakri alvar

Merel on alati lahe. Nagu ka seekord. Paadid panime Pedasel rannale. Puhus pisuke loode tuul, andru haises rannas. Kajakas karjus. Silm ja kõrv puhkas.

Läksime Suurele- Pakrile, et seal lilli vaadata. Alvar pidavat kohe- kohe õitsele puhkema. Lillelapsi oli kokku kogunenud seitse. Eesotsas Aat ja Kai- Mai ja Ivar ning Bert ja Aadi kaks võsukest.

Saarele jõudes tegime kõigepealt muidugi süüa. Suppi. Purgisuppi. Lihapallidega. Olenemata heast maitsest lõi minu purgisupi “allergia “ välja. Teate küll punased suured punnid, mis koledasti sügelevad :)

Matk algas hästi. Juba maabusmiapaigas tuli meile vastu nõmmnelk, haisev kurereha, harilik kukehari, hallkäpp, seahernes, nõiahammas, vahulill, koldrohi, tulikad, nõmm liivateed, harilik kellukas, kassikäpp ja anemone. Tatsates läbi alvari saime veel näha kahkjaspunast käppa ja käoraamatut. Vinged olid suured väljad kõrrelistega- värihein üks pilku püüdjamaid.

Meie retke kõrghetk oli surnud põdrapull. Kes lõsutas ühe lombi kõrval ja levitas koledal kombel haisu. Tähelepanu said ka umbes kolm vana ussinahka ning vanaraud. Pommidest ja pommiaukudest ja vanadest märklaudadest ma ei räägigi.

Alvari täis õitseng jääb juuli kuusse. Siis annavad värvi sinised ussikeeled ja harilikud kellukad, lillad põdrakanepid, punased muulukad ja kollased kukeharjad. Nii palju erkasid värve! Lahe.

Tagasiteel oli meri plekk.

Kirjutas ja pildistas,

Triin