Uisuretk Palasi rappa

Hüppasime rongi pealt, kui olime Lelle jaama jõudnud. Margus oli veel ca 10 min teekonna kaugusel. Tõotas tulla vinge päev, päike siras ja meie suundusime Palasi rabasse, et proovida esimest uisujääd.

Margusega kohtusime Lallis, mitte kaugel raba servast. Võtsime jalad selga ja vudisime rabani, sealt räätsad jalga, rabas oli küll juba enam- vähem külmunud, kuid kohati vajus jalg ikka mättasse.



Lauka servalt peegeldus meil vastu imeilus uisujää- sile ja läbipaistev! Kontrollisin jää paksust, juhuu täiesti piisav uisutamiseks. Lükkasime endale naasklid kaela, uisud saabaste külge ja liuglema. Oli vast ilus, jää klõbises vastu ja kolme pika ja sopilise lauka jagu oli uisutamise ruumi.

Uhasime mööda laukaid ringi vesi silmanurkadest voolamas, vahtisime jääd, ujureid kes seal jää all ringi sibasid, päiksest, imeilusaid mände ja üksikut kaske laugaste servas.

Kui päike hakkas madalamale vajuma võtsime suuna Lelle jaama suunas. Ehh, meil oli olnud vinge päev rabas uiskudel. Tegijad väitsid, et viimati olla säärast jääd nähtud aastal 2008, näis millal järgmine.

Pilte meie uisuretkest- http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157638665057385/

Rakkest Tamsallu ja haava käbi

Esimese lume hommik oli mind viinud Rakkesse. Nüüd pidin sealt leidma tee Tamsalusse. Muidugi oleks olnud kiirem ja lihtsaim viis kasutada suurt maanteed, kuid mööda kruuseteed pidi oli otsem ja põnevam ka.

Sadas lörtsi ja temp oli ca. 1,5 C

Vaoküla metsade vahel

Jope vedas välja, püksid olid minu prohmakas kannatasin ära, kindad eh, feilisin lörts tegi kindad märjaks ja hakkasid külmetama ( hääd olnuks suuremad vett pidavad labakud sõrmikutele peale tõmmata), põlved kaetud hea- mõnus soe, sama ka jalad. Jalas olid tegelikult suvalised nr 46 sokid. Kaasa olin võtnud ja spets rattasõidu bahillid, kuid kuna ma kingadega enam ei sõida siis on soojem, kui suured sokid a la tenniste, botaste peale lihtsalt rebida. Ratta bahillidel oli  augud põhjas ( et klippe kasutada) ja tihti just talla alt hakkavadki jalad külmetama.

Tamsalu

Sõidu teises osas läks selgeks ja päike näitas end korra. Kuivasin.

Meeldis väga Vao küla, see osa, mis jääb Põltsamaa jõe kaldale. Vana külatee ja põlised talukohad ja elu käis seal praegugi. Ilus oli vaadata.

Märgi sain maha ka esimeste jäljevaatlusega. Tabasin orava ja rebase otse teolt.

Pildid siit- http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157638248927803/

Priimuse tegemine

 Netist leidsin lihtsa viisi, kuidas priimust teha. 

http://www.naturalcuresnotmedicine.com/2013/11/how-to-turn-beer-can-into-only-camping.html

Proovisin ise ka järgi.

suvaline plekkpurk,

lõika avamiseotsa auk sisse

siis lõika purk pooleks ja nõks tee veel mõlemat poolt madalamaks.

Siin on üks osa juba teise sisse topitud. Näha on väikseid auke, mille all on noaga lõigatud soon. Soont pidi jõuab kütus auguni.

Kütusena kasutasin tehnilist piiritust.

Pott peale ja töötab.

Passis ka hästi minu priimuse tripodile.

Rattad aina vurisevad..

Näet, ei saand mitte vaiki olla.

Ma istusin ratta selga ja kulgesin. kulgesin kogu päeva ja osa pimedusest. kulgesin mööda kividest, majadest, kraavidest, autodest, inimestest. Ma olin teel, see on väärt tunne ja rattas vuras mu all nii mõnusa häälega ja ilm oli piisavalt soe ja kõik lõhnas niiskuse ja vihma ja sügise järgi.

Tihased ( sini, tutt ja rasva) kiuksatasid, kui neist oma vokiga mööda vurasin. Koerad haukusid, hobused ja veised vaatasid järele. Üks vana memm vaatas ka ja lehvitas :)

Sain matkal katsetetada ka oma priimust ja selle tripodi. Töötas hästi võtab vähe ruumi ja kaalub vähe.

Samuti oma uut, kolmandat ratast Merida Crossway

Ehk ei tule tali nii ruttu ja saan veel rattaga mõnusalt matkata, kuigi ega tali ju sega :)

Mõned pildid veel leiad- http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157638046789566/

Muidugi näeme matkal :D
Triin

Metsast, soost ja merelt

Metsast, soost ja merelt on nüüd kõik.
Selle ajaga on jõudnud palju vett merre voolata, palju rabasid nähtud, palju linde ja loomi kuuldud. Ja kuulen ja näen  neid veelgi, kuid kuskil teises kohas ja teisel ajal.

Blogiga alustasin aastal 2008 märtsikuul ja esimeseks kirjeks oli Kakerdaja raba- http://mannike-triini.blogspot.com/2008/03/kakerdaja-raba.html üks väga vinge ja tore koht :) Viimaseks looks jäi meie kajakiseiklus Väinamerel, olid need vast väärt 5 päeva minu elust.

Enam loetud kirjeks oli pruunkaru koos Simmo pildiga- http://triini-mannike.blogspot.com/2009/06/blog-post.html kaugele ei jää pilt- lugu vaskussist http://triini-mannike.blogspot.com/2009/06/vaskuss-laks-ule-tee.html

Kuid Sinuga näeme juba mõnes teises ajas ja kohas.

Tsau!

Viis päeva merel

Olav hõikas meile Kesselt järele, et ärge kauaks ära jääge, me ei jäänudki, veetsime 5 toredat päeva Väinamerel aerutades.

Kui lähenesime Haapsalule, meie lõpp-punktile, avastasin end mõttelt, et kui kahju, et see matk läbi saab, me ju alles alustasime ja selline mõnus aerutamise rütm alles tuli sisse ja kui tore nende inimestega on olnud.

Kesselaid. Õhtune-öine saunaskäik. Väljas oli pime ja kui lavalt merre sulpsasime peegeldus meri viimast ehavalgust ja majakad plinkisid. Täiesti vaikne oli. Meri oli plekk. Ei julgenud end vees olles eriti liigutadagi, rikkunuks justkui selle mere plekk-vaikuse. Taevas olid tähed. Nägin kahte neist langevat.

Paadiga sõudsime tagasi kui oli juba päris pime.

Sa hoia, ma topin.

Kesse kaevulkäik oli tore. Uazikuga.

Seanina konstrui. Pääsukeste lemmikkoht.

Hülged Ahelaiu nurga juures. Mustad pead ilmusid veest ja vaatasid meid paremalt, vasakult, eest ja tagant. 

Kõrgelaid. Palju häid ja viimasel ajal kurbi emotsioone selle laiuga. Laid veel lõhnas lammaste järgi. Kuid lambaid enam polnud.

Keset Väinamerd

Hanikatsi. Seal laiul pole juba ammu lammaste lõhna. Võsa ja rohi võtab võimust. Õnneks on saare keskel tükike heinamaad niidetud.

Vohilaid. Saunast on keris ära viidud ning ragapuu pole enam mereääres.

Harilaid. Kui palju õunu ja kui palju kõrgeid torne kus ronida. Raivo andis ronimisloa, kuid kriiksuv redel ei äratanud usaldust ja loobusin. Järgmine kord ronin siiski tippu.

Sinna tippu!

Vormsi. Lõuna Vormsi Mõisaholmi ps nurga juures. Kui hea oli olla- vesi oli soe ja päev oli soe ja ..

Mõisaholmi ja Rumpo ps vahel jalutasime süstadega meres.

Laager Sviby sadamas. Öösel paugutas äike. Uhh, kui hirmsa raginaga ta tuli.

Jalutuskäik süstadega

Ja juba olimegi Hobulaiul ja juba paistis Haapsalu. Kahju, et otsa said. 

Järgmisel aastal jälle!

Aerutamiseni,
Triin

Suur- Malusi

Liisa ja Marko läksid teises suunas- Marko detektima ja Liisa mustikaid korjama. Mina jäin oma plaani juurde ja aerutasin Malusile.

Sinna minna oli tore- mõnus tuul puhus põske ja jahutas. Aeg ajalt kihutas mõni mootorpaat mööda. Kogu aerutamise aja oli kuulda erinevat tooniga mootoripõrinat.

Alguses läks Koipse mööda siis eemalt Rammu. Malusi rannal olevad suured ja valgeks värvitud kivid hakasid üha lähemale tulema.

Parkisin end ühele lautrikohale ja tirisin süsta nõks kõrgemale maale. Viskasin sealsamas sirakile, kuulasin kuidas kajakas ja tiirud karjusid.

Tegin süüa, hirmus mulgikapsa isu oli ning just seda mul lõunaks pakutigi. Peale mugisin oma lemmikuid Tiina komme, üks halvaa mahtus ka ära.

 Laisk oli olla.

Hüppasin vette, kui värskendav ja kui selge vesi. Väinameres sellist juba ei leia. Mulistasin vees mõnuga siis lasin end päiksel ja tuulel kuivatada.

Laurtikohad Malusil

Laiutiirule.

Hämmastas, kui ühtlaselt ja tasaselt olid rannas kivid. Justkui oleks keegi nad sinna täpselt sättinud ja kõrgemalt väljaturritavad pinnasesse patsutanud. Silma hakkas ETV pink keset saart- " Neile keda meri pole tagasi andnud". Mõned koslakastid ja poollagunendu torn. Ja muidugi need ohtrad lautrikohad, 15- nda juures läks mul  lugemine sassi. Ma vaid kujutasin ette, kui vilgas elu siin Soome kuiva seaduse ajal käis. Kahju, et kõrtsu varemeid näha polnud. (Soovitan lugeda "Viinameri" Raimo Pullat, Risto Pullat.)

Nüüd olid sel laiul vaid kajakad, tiirud, merikotkas, kormoronid ja aeg- ajalt mõne mööduva mootorpaadi müra. Isegi mitte hallülgeid ei paistnud Vahekarilt.

Säält toredalt Malusilt,
Triin