Suur- Malusi

Liisa ja Marko läksid teises suunas- Marko detektima ja Liisa mustikaid korjama. Mina jäin oma plaani juurde ja aerutasin Malusile.

Sinna minna oli tore- mõnus tuul puhus põske ja jahutas. Aeg ajalt kihutas mõni mootorpaat mööda. Kogu aerutamise aja oli kuulda erinevat tooniga mootoripõrinat.

Alguses läks Koipse mööda siis eemalt Rammu. Malusi rannal olevad suured ja valgeks värvitud kivid hakasid üha lähemale tulema.

Parkisin end ühele lautrikohale ja tirisin süsta nõks kõrgemale maale. Viskasin sealsamas sirakile, kuulasin kuidas kajakas ja tiirud karjusid.

Tegin süüa, hirmus mulgikapsa isu oli ning just seda mul lõunaks pakutigi. Peale mugisin oma lemmikuid Tiina komme, üks halvaa mahtus ka ära.

 Laisk oli olla.

Hüppasin vette, kui värskendav ja kui selge vesi. Väinameres sellist juba ei leia. Mulistasin vees mõnuga siis lasin end päiksel ja tuulel kuivatada.

Laurtikohad Malusil

Laiutiirule.

Hämmastas, kui ühtlaselt ja tasaselt olid rannas kivid. Justkui oleks keegi nad sinna täpselt sättinud ja kõrgemalt väljaturritavad pinnasesse patsutanud. Silma hakkas ETV pink keset saart- " Neile keda meri pole tagasi andnud". Mõned koslakastid ja poollagunendu torn. Ja muidugi need ohtrad lautrikohad, 15- nda juures läks mul  lugemine sassi. Ma vaid kujutasin ette, kui vilgas elu siin Soome kuiva seaduse ajal käis. Kahju, et kõrtsu varemeid näha polnud. (Soovitan lugeda "Viinameri" Raimo Pullat, Risto Pullat.)

Nüüd olid sel laiul vaid kajakad, tiirud, merikotkas, kormoronid ja aeg- ajalt mõne mööduva mootorpaadi müra. Isegi mitte hallülgeid ei paistnud Vahekarilt.

Säält toredalt Malusilt,
Triin

Laukasse ujuma

Pühapäev oli tore. Läksime raba serva murakale- mustikale.

Hiljem laukasse ujuma. Väga mõnus ja värskendav.

Liisa ja Marko

Ujumislaugas. Hiljem selgus, et me polnud ainukesed ujujad. Üks pisike pardipoed
kruiisis seal ka ringi.

Ja õhtul hiljem kajakitiir Tallinna lahel.

Suvi on tore!

Kakerdaja raba

Huulhein/ Sundew

Nabanöör

See nöör, mis mind alati maale elama on sikutanud on väga pingul ja.. ma ei tahagi enam vastu punnida.

Näsiniin õitseb.

Kolme päeva loomad

Läksin Alutagusele, et seal ringi kolada, uurida ehk karude massärkamine toimunud. Ning muidugi lootsin leida värke jälje ja seda pidi tagasi minnes jõuda karu talvepesani.

Hakkasime end kolleeg Ahtoga metsa sättima. Võtsime räätsad ühes, et mine tea. Kui Ahto veel pudi-padi autosse tõstis läksin ma keldri taha, et seal ringi uudistada ja jälgi lume peal vahti. Olin seal natuke aega koperdanud, kui tõstsin pilgu ja nägin karu. Otse keldri tagant läheb pikk ja sirge metsatee. Umbes 700 m kaugusel meist istus ja astus ja asjatas üks isane karu.  Päris tükk aega. Ahto tormas kolmjala järgi ja kõik ta pereliikmed tulid karu uudistama.

Karu metsateel

See keldritagune seal on legenaarne koht. Kolm aastat tagasi elas seal kuu aega üks noor, teise aasta karukutsikas. Teatavasti kui emastel pulmad hakkavad hoiavad noored kutsikat eemale, kardavad isakaru. See noor kutsikas oli päris julge ja teda silmati üsna tihti keldri taga metsateel.

Hiljem läksime metsateele vaatama, kui lai oli looma jälg, oli ca 14 cm. Tegemist keskmist kasvu isase loomaga.

Veidral kombel nägin seda karu veel, olin 1,5 tundi tema jälgi ajanud, lootuses, et jõuan talvepeani, kuid ei. Leidsin vaid pikali aetud lepakände ning sain aimu looma liikumisest maastikul. Jäljed viisid mind metsateele ja keda ma kaugel, kaugel eemal nägin- karu muidugi. Jäljelaiused klappisid.

Karu on pehkinud lepakännuga maadelnud.

Veel nägin neil päevil noort kobrast, kes kraavis askeldas ja mind põrmugi ei kartnud; nägin põtru, kes mind oma kõrvadega seirasid; nägin tedrekukkesid kõõlumas puudeotsas ja ootamas mängu. Tedremäng Alutagusel oli loid, mängud kus tavaliselt 8-9 kukke oli sel korral platsil vaid 2-3. Kas arvukus alla läinud või pole mäng hoogu sisse saanud? 

Värske karujälg metsateel.

Viimasel päeval, kui metsast tulin, olin just üle kraavi hüpanud ja teetammile jõudnud. Nägin jõmmi jälle. Sel korral tuli ta oma uhkel ja aeglasel sammul minu suunas. Oh, ta oli päris suur. Kõndis ja kõndis. Kuid nagu suurele ja arale karule kohane hoidis ta autoga distantsi. Umbes 60 m enne keeras ta rahulikult metsa ja kadus minu vaataväljast. Ronk peakohal kisas.

Käsin läbi need Alutaguse teed, kus karujälgi kõige rohkem näinud olen. Ei kedagi. Jälgi pole. Kas enamus isenditest veel peab talveuinakut? Nüüd peaks küll juba vesi põues olema. 

Aga lund oli veel metsade vahel ohtralt. Osad teedki veel läbimatud ning lumest ja jääst sulamata. Kui Alutaguse metsade vahelt välja sõitsin hakkas justkui teine aastaaeg- palju soojem ja kevadisem.

Kolm uut laidu

Viirelaid/ Paternoster

Vaatasin Viire saunaga tõtt. Tükk aega. 

Võilaiul olevad varemed. Kaartidel neid pole. Arvatavasti tegu Kuivastu mõisa heinaküüniga.

Sideaineteta

Pühadekare. Kedagi pole kodus- luud ukse taga.

Merel kohtume,
Triin

Kõrgelaiule

Ma panin merele, üksi. Kelk kandis varustust ja lohises järgi. Päike siras ja külma oli umbes 6 kraadi. Läksin lambaid Kõrgelaiule kaema ja muidugi ma tahtsin ka merel olla ja suusatada. Oi, kuidas tahtsin.

Start Rohukülast.

Kui end Rohuküla sadamast minema tõukasin, kuulsin ainult oma suuskade sahinat lumel ja tundsin kõrvetavat külma tuult oma näos ja kui tuul kadus siis soojendvat päikest. See oli nagu mediteerimine ma libistasin end lumel ja käed käisid taktiks kaasa. Eemal paistsid laiud ja rüsikuhjad.

Rüsikuhjad

Vahel osutus, et väike rüsikuhi end liigutas, siis osutus see hülgeks. Hülged kadusid, kuid nende jää peale tulemise augud jäid.

Hülgeauk 1

Hülgeauk 2

Kõrgelaiule jõudsin, kui päike hakkas madalamale vajuma. Külmakraade kimas juurde. Esimese hooga vaatasin lambad üle. Siis läksin puude järgi, hakkasin lõkkeaset välja kaevama ja samal ajal täitsin 4 prügikotti, et neid lumeonni ehitamiseks ära kasutada. Ehitasin lumeonni st. kühveldasin lund prügikottidele peale. Tegin lõkke ülesse, kasutasin süütepulka, läks ilusti.

Kõrgelaiu laagriplats

Lõke!!

Lõke üleval, sulatasin lund, et tatart keeta. Teed keedsin teekannus, kohalikus. Suupisteks oli röstitud banaan, leib ja peekon. Maitses imehea, soe tatar peale ja kõht oli kurguni täis.

Hakkasin onni lahti kaevama. Sain kotid hõlpsalt kätte, natuke tegin ruumi suuremaks ja magamisplats oli olemas. Jätsin sel korral põranda kõrgemaks ja ukseava oli madalam, et sinna võiks külm õhk minna. Sisse tegin ka kaks ventilatsiooni ava.

Kas tead, et lumeonnis pole telefonil levi.

Vaade toast.

Panin madratsi onni, samuti ka puhvi saputad magamiskoti ja ronisin ise järele. Arvestades miinust haarasin pea kõik oma riided magamiskotti kaasa, samuti saapad ja gaasi, et see natukegi soojem oleks ja lihtsamalt hommikul balloonist välja tuleks.

Öösel oli madalaim temperatuur -15,6 C.

Magada sain päris hästi. Korra ärkasin kuna jalgadel oli jube palav; korra, et õlad külmetasid. Mässisin sulejope endale ümber õlgade ja magasin pahinal edasi.

Uuesti teele.

Hommikul oli päike enne mind ärganud, samuti lambad, kes olid laiule uitama läinud. Hommik oli krõbe. Öösel oli onni uks ( kelk + seljakott) eest ära lennanud, ilmselt müksasin neid jalaga.

Ruttu sebisin end unesoojast magamiskotist krõbedasse hommikusse. Lonks kuuma teed termosest ja kohe oli mõnusam olla. Peale hammustasin eilset tatart.

Mõned lõhed tuli ületada.

Korjasin kola kokku. Täna on õnneks lühike ots- 13 km, eilse 27 asemel.

Õige pea korjas praam mind Heltermaalt peale, et kodule lähemale sõidutada. Praamist oli jääväljadele hea vaade. Õige pea uuesti!

Suusatamiseni,