Jalgratta matk Portugalis

Juba kevadel ootasin seda matka. Ostsin lennupiletid ära, kutsusin sõpru kaasa ja panin enam- vähem marsuudi paika.

Siinpool on Portugal, Acoutim ja seal Hispaania

Kui kuupäev lähemal siis selgus, et sõbrad kahjuks tulla saagi ja matk vajab üksi matkamist. Jõudsin selle mõttega harjuda ja tundus isegi päris tore üksi matkale minna. Üks elukogenud kolleeg kiitis seda väga heaks, arvas, et ei peagi teisi ootama, kui nad liialt kohmitsevad.

Santa Luzia- laulustki teada.

Maandusin Farosse, rohi oli kõrbenud ja lennujaama katus oli tormi poolt just minema viidud. Palav oli, kohalik linnaliini buss haaras mu peale ja viis linna. 

Tavira linn.

Järgmine päev olin rattaseljas ja teel Hispaania piiri suunas. Tuul mõnusalt tagant lükkamas, liikusin kiirelt ja hea tunne oli olla teel.Ööseks telkisin ennast ühe apelsini puu alla: " Väga mõnus on. Pikutan siin telgis, kuulan ookeanit ja koerte haukumist, tsirkaadid krigistavad kõvasti ja imeliku häälega linnud kilkavad. Jõin teed ja jõllitan tähti. Ülilahe on olla! Kõht on ka toitu ja sokolaadi täis".

Lagose lähedal

Teisel päeval suundusin mägedesse, uuh need vajavad harjumist. Õhtuks olin täitsa küpse. Tuul oli kõva, kohati pidi keha vastu tuult hoidma, et ta ratast pikali ei puhuks. Öösel tuli kõva vihm, kallati pangede viisi, õnneks olin end seadnud hostelisse. Olin linnas nimega Acoutim: " Väike armas linn suure jõe ääres. Teiselpool jõge on hispaania. Linnas on kõrguste vahe kohutav. Rattakingadega siit küll ülesse kõndida ei saa.Jään siianatuke kauemaks, et linnas ringi vaadata ja end ravida". 

Jah teisel päeval olin haige valmis- kurk punane ja neelata oli valus, lisaks nohu.

Mägedes toredaim koht kuhu sattusin on küla nimega Furnazinhas. Kogu küla tuli mind vaatama. Leidsin endale ka koha kus ööbida. Isegi radikas oli toas. Portugali majad on kivist valgeks vööbatud ja kivist põrandate ja kõrgete lagedega. 

Rannad Lagoses

Mägedes oli tore- kuulata kitse ja lambakellade kumedat heli, süüa apelsine ja granaatõunu, vaadata ringi väikestes külades, sõita mäest alla ja jälle ülesse. Sattusin siin korgipuu metsadesse, kus puude tüved olid süsimustad ja võra lai ja päikestvarjav. 

Kui Lagosesse jõudsin ei jõudnud ma ookeani ja seda vinget liivakallast ära imestada. See oli vinge ja vinge sest sada vihma oli oli torm. Millise jõuga need lained vastu kaljut paiskusid. 

Euroopa kirde nurgas käisin ka- maailma lõpun on kohvik. Nii ka seal.

Kui oma ringiga Farosse tagasi jõudsin, kolistasin rannikul põhjalikumalt ringi. Toredaim elamus oli kui nägin flamingode parve. Ilusad graatsilised linnud, mind üllatas aga kui jämedat, varese moodi häält nad teevad. 

Juba olingi Londonis, Loore võttis mind seal vastu ja kodustas pooleks päevaks ära. 

Tallinna suunas lennates oli tore näha, et kõik Hiiumaa laiud on alles. 

Kuid kui piloot käsutas meeskonna juba Noarootsi kohal maandumiseks valmistuma oli mul küll soov ütleda, et paluks ikka Tallinnasse. Autoga sealt ju tunnike Tallinnasse sõitu.

Ja pilte saab vaadata http://www.flickr.com/photos/61468323@N07/sets/72157628016471607/

Triin

Lõke rabasaarel

Pole jupp aega sisse maganud, kuid sel päeval see juhtus. Andre ootas maja ees ligi pool tundi.Sissemagamise ajasin uue telefoni süüks.

Raba serva jõudsime kella 10 paiku. Päike oli kõrgel üleval. Igaüks upitas endale koti selga ja võttis räätsad näppu.

Märten oli matkateemaks valinud sinise.

Esimesest kraavist saime kõik õnnelikult üle, ka teisest. Hea abi oli kobrastest.

Märteni koer Örr silkas sinna ja tänna, nuuskis ringi ja hüppas üle laugaste, älveste.

Saime vihma ja päikest, nägime laukaid, älveid, sõime jõhvikaid, mustikaid, tundsime end Nipernaadidena (ma kõnnin ja kõnnin) ja enne pimedat, vihmasajus jõudsime rabasaarele.

Nätsi raba

Ronisime meetrid 6 rabapinnalt saarele ja..

Meid võttis vastu toredad kadakad, mõnus lagendik, koos kahe värske põdrasemaga. Eemal paistsid põlised pärnad ja vanad vundamendi kohad.

Sajuga telgid püsti ja lõke ülesse.

Tegime puid ja Margus läks vee järele, kadus 2 tunniks ära.

Hiljem mugisime riisi, nautisime lõket ja pilvevarjust kuud. Ilus oli olla!

Kui öö näitas oma teist tundi, kerisime end oma telkides soojadesse magamiskottidesse ja uinusime.

Hommikul oli telk udus. Raba pealt paistis juba päike. Lõke veel suitses.
Eveli tegi hommikuks putru.


:)
Triin

Eveli pildid matkast-https://picasaweb.google.com/103947064746238503960/Natsivolla?authkey=Gv1sRgCMWJ8On34NmGBA
Märteni pildid- http://www.facebook.com/media/set/?set=a.301561913194104.94432.100000208925556&type=3

Rabas

Praegu tasub rabasse minna.

Turbasammal roheline- punane- pruun- kollakas. Jõhvikas punased ja ootavad üles korjamist.
Laukad peegeldavad oma tumedal veel taevast.

Ja vaikne on, jube vaikne on.

Minu Kihnu

Kihnu tuletorn

Muuseumis

Sadamas

Kui Kihnu juba paistis, tuli pagi ja puhus meid mandri suunas tagasi.

Majaka all

Millal me jälle Kihnu läheme.

Triin

Lahemaa rannik

Tiir kurjustas ja kajakas karjus ja ilus oli olla!

Triin

Neoonroosa poi

Kui me Linnahallis juures kajakid vette lükksime oli Kaisamoor juba mööda sõitnud. Ees ootas 17 km pikkune aerutamine Naissaare suunas. Kohe võtsime suuna keset lahte lössutava Bobo juurde. Bobo vaatas meid justkui oma suurte laeva silmadega, et kes me need pisikesed kihud ( kihulased) olema.

Kui Naissaar napilt paistma hakkas oli Evelil juba väga vaja maale minna aga õnneks pidas ta vastu ja kimamiseks ei läinud.

Märten mingi torni otsas

Naissaare sadamas sõime suppi ja liival pikutades vaatasime sadamamelu. Mõnus oli- kõht oli täis, ilm soe ja kajakas karjus. Ei oska rohkemat tahtagi.

Võtsime ette jalgsimatka. Käisime ära miiniladude juures. Usse ei näinud nagu Märteni tuttavad, kes meile täiesti ootamatult vastu jalutasid, rääkisid. Kõiki meid kostitatid valge veiniga!

Et mitte sääski toita otsustasime Naissaare põhjatippu kimada, kus hõredamal rannal ööpeatus teha. Peatusime üsna majaka nina all.

Naissaare majakas 

Parajasti kui luristasime teed ja plaanisime kohe Eveli sünnipäeva kooki maitsma hakata, ilmus kohalik Pitsu, kes meid nähes pidi rõõmust hulluma. Ta jooksis meie kolme vahel ja kõik potid ja pannid ja topisd veeresid lauali liiva sisse. Eveli hoidis kiivalt oma torti Pitsu eest.

Mõne aja pärast Pitsu rahunes, istus meie lähedale maha ja valvas.

Ja muidugi libises Eveli hoolega hoitud kook lärtsti maha. Pole tükk aega nõnda naernud!

Eveli Naissaare prillidega

Naissaare uni oli super.

Teisel päeval tegime lühikese ringkäigu saare lõuna osas. Nägime tellingutes kirikut, mis tundusid sama vanad kui kirik ise.

Rannast sai Mäten endale neoonroosa poi ja Eveli kepi, mina leidsin lüpsipingi. Kepp ja pink jäid sadamasse maha.

Tagasiteel tõmbasime purje ülesse. Liikusime aeglasemalt kui aerutades aga tore oli proovida. Purjekad vaatlesid meid umbusuga.

Linnahalli juures maitsesid nuudlid oi, kui hästi.



Triin

Mai- juuni karuvaatlused

Sel aastal veetsin suure osa oma mai ja juuni kuust Alutagusel. Karuonnis olles, mööda Alutaguse lõputuid teid sõites, linde ja loomi otsides, kuulates ja neid vaadates.

Tihti, kui pidin taas Tallinna poole sõitma, nõudis mu hing kisades Alutagusele jäämist.

Mõned minu põnevamad vaatlused.

-2.mai õhtu vaatlusonnis, hakkab hämarduma. Taamalt näeme tulemas emakaru kolme kutsikaga, kutsikad vudivad lahedasti ümber oma mamma, ja muidugi kõnnivad mööda mahalandenud puud mitte ei astu sellest üle.

- Kaks suurt isakaru on saanud oma nimedeks Sven ja Trulla. 28. mail tuleb Sven vaatlusplatsile ja vistab end selili maha ja nühib ennast vastu maad, märgistab. Küllalt nühkinud läheb Sven oma teed. Umbes 15 min pärast on platsis Trulla, kes nuusib sama kohta, kus Sven oli enne olnud ja paneb talle järgi.
Võimalik, et need kaks karu kohtusid ja jagasid maid. Õhtul hiljem nägime me Trullat.

Kummalisel kombel on Trulla platsil ikka koos pruutidega, Sven seevastu alati üksi. Kuigi Sven suurem karu.

- 4. juuni. Sven on platsil ja sööb korjust. Järsku jääb ta liikumatuks ja kuulatab tähelepanelikult midagi. Hetk hiljem tormas ta metsa suunas, vilksamisi oli näha, kuidas noor karu Oskar meeletu kiirusega puu otsa ronis. Ja ronis peaaegu latva välja. Natukese aja pärast oli Oskar puu otsast all. Sven ei lasknud ennast härida ja matsutas samal ajal korjust. Oskar tuli platsi teise serva ja vaatas koguaeg kartlikult Sveni poole. Ilmselt ei pidanud tal närvid vastu, tegi varvast. Õhtul hiljem, kui Sveni enam polnud oli Oskar kohe platsis.

-12. juuni platsile tuleb karu. Suur nagu Sven, kui ei käitu üldse tema moodi, arglik, kõhklev ja ebalev, kuulatab ja tõuseb kahele jalale, et kuulatada! On ka põhjust Sven tuleb samal ajal teiselt poolt ja kihutab uue karu minema. Pole Sveni nii kiireid liigutusi veel tegemas näinud!

- 12. juunil on platsil korraga nii rebane kui Sven. Sven ei tee kuulmagi, kuigi rebane möödub temast umbes 10 m kauguselt. Rebane aeg ajalt vaatab karu poole, kuid teeb oma tegemisi.

- Lisaks õnnestus meil karu vaadelda kolmel korral bussist. Vingeim neist oli emakaru ja isakaru vaatlus, kes metsateel ukerdasid. Kahel korral nägime Oskarit metsateel. ( Oskar on teise aasta kutsikas).

Alati meeldib mul vaadelda karujälgi, junne, karude söödud taimi ( heinputk, karuohakas) ja neid vaadelda. Vaadelda, kuidas karu kõnnib, kuidas ta õhku nuusib, enne kui platsile tuleb, kuidas platsil käitub jne!

Teised näinud Alutaguse onnist:
15. juuni nägi Hannes Soosaar noort hunti, kes lasi end umbes tunni jooksul mitmeid kordi vaadelda ning lõpuks tuli varjest koguni 8 m peale!


Statistika 2011 mai-18 juuni:
Ööd karuvarjes: 9
Karudega öid: 8
Karud väljapool onni nähtud: 3 korral
Sagedasem külaline: isakaru Sven, Oskar
Nähtud erinevaid karusid kokku : 10 karu

Vingeim karuvaatlus eelmisest aastast, kui nägin karu rattasõidu ajal.

Karujutte näeb
http://natourest.ee/index.php?option=com_content&view=section&layout=blog&id=4&Itemid=66


Triin,