Püüsaare raba

Kui me autoga Paukjärve teeotsa jõudsime, selgus et polegi kuhugi parkida. Õnneks oli Märten ostnud oranzi lumelabida ja saime endale parkimiskoha teha.

Märten kühveldab parkimiskohta

Lisaks räätsadele olin kaasa haaranud vanad head alumiiniumist suusakepid. Nendega oli hea tasakaalu hoida ning neid sai kasutada väärt toetuspunktidena, kui lumi kippus kohati liig pehme olema ja meid lausa neelama. Lagedamatel platsidel oli jällegi väga mõnus käia. Tuul oli lume kõvemaks puhunud ja räätsaga suurt sisse ei vajunudki.

Püüsaarele läksime just seetõttu, et sealset raba ümbritsevad kõrged ja järsud oosid. Lisaks paar suurt rabalaugast, Venejärv ja rabasaar.

Sellise hunniku lumega lootsin väärt kohti leida, kust oosi otsast peale paari meetrist õhulendu kohevasse lumme maanduda. Mõned toredad hüpped saime teha, kuid üle pooleteise meetri need ei küündinud. Maandumine oli aga sulgpehme!

Karel lumes ukerdamas

Ainsad elavad olendid, keda me trehvasime oma matka jooksul olid piiksuvad tutt tihased ja üks meist 5 m kaugusel lume seest lendu hüppav tedre kukk. See oli lahe hetk!

"Soe" magamiskoht

Lumisest metsast,
Triin

Loomajäljed metsas

Kas kärp või nirk. Seda Ahto ei teadnud. Neil kahel raske vahet teha.

Karihiirlase jäljerada. Ilmselt on tegu mets-karihiirega, keda me suvel korduvalt samast kandist püüdsime. 

Põdra sõra jälg lumes.

Metskitse jalajälg lumes.

Alutaguse hundi jäljerada lumel. Hunt oli eelmisel päeval saanud jahimeeste poolt haavata, (tema kaasa, isane hunt , lasti maha.) Maha jäi verine jäljerada. Järgmine päev jälitati hunti, kuid kätte ei saadud, enam polnud ka verist jäljerada. Üks tore kiskja jäi meie metsadesse alles.

 

Hundi poolt märgistatud lumepall. Siin territooriumil elan ja valitsen mina.

Veel ühe Alutaguse hundi jäljerada. Tegemist on suure loomaga, jäljevahe pikkus 75 cm!

Alutaguselt,

Triin

Jää Loosalu rabajärvel

Kui Osoon meiega Loosalu rabajärveni jõudsi oli lund juba sadama hakanud. Et mitte väärtuslikku aega kaotada, torkasin uisud alla, et viimased ringid teha ennekui lumi liiga paks.

Äkki läks sahmimiseks, operaator oli pehmele jääle astunud ja vajus põlvini vette. Vasakul nurgas on tema poolt tekitatud jääauk. Turvavarustuseta jääle ei maksa minna.

Lumel on 2 cm jääd. Uisutada veel saab ja õnneks on lumi pehme

Tuleks nüüd vihma jaguks head ja kvaliteetset uisujääd!

Triin

Loosalu- Soomaa liinil

Ilm on lihtsalt super ja läksin Loosalu rappa, et kuulata vaadata, kuidas sealse rabajärvel jääga lood.

Bert testib rabajärve jääd. Kaelas naasklid, käes jääpiik. Paremal lume peal maas räätsad ja uisud.

Järvel oli kaan peal, Bert testis jääd. Lõi piigiga, teise löögiga sai vee välja. Mees lausus mõtlikult, et 4 aastat tagasi me uisutasime sellise jää peal, kuid nüüd ei kipu ma veel jääle, las pakseneb. Pean siinkohal märkima, et sest 4 aasta tagusest uisuretkest puhkes kontoris elav vestlus, kus kõik "vanad mehed"- Alar, Toomas, Eric ja Bert oma mälestusi heietasid.

Raba serval oli metssiga maapinda kündnud ning metskits oli rabas kanarbiku varsi söömas käinud.

Metkitse lume alt välja kraabitud toiduauk.

Veel on metsseal lihtne, koheva lumevaiba all on maapind pehme.

Päeva teine pool olin Soomaal ajasime koos Markoga hundijälgi. Jälgi oli ohtralt. Loomad olid hoolega oma territooriumi tähistanud- uriinilaiguked ja kaabitud maapinda. Hunt kaabib maapinda, et anda edasi lõhnamärke. Koerlastel on lõhnanäärmed päkkadel all.

Värske hundijälg lumes.

Metsas luusis,

Triin

Kliima soojeneb

talvisest "soojast" rabast,

Triin

Vesipüks Kreeta moodi

Triin

Kajakimatk Kreetal

November viis mind Kormorani pundiga Kreetale. Aerutama. Olin seda pool suve oodanud. Ikkagi teine maa ja teine loodus. Minu ainuke hirm oli palavus, et kui seal hirmpalav ainult poleks! Päike kõrvetas siiski, kuid saime ka vihma, tugevat tormi, rahet ja nägime vesipüksi.

Nägin Kreetal ka lendkala. Kuulsin oma suureks rõõmuks rasvatihast, musta lepalindu ning nägin jäälindu ja ohtralt kaelus- turteltuve, kes Kreekas hoopis linna parkides elavad.

Ööd olid soojad, kohati isegi palavad. Magada sai otse rannal ja telki polnud vajagi.

Kreeta küla, kuid novembri kuus elas seal ainult üks inimene.

Üks tore ja lahke Kreeta mees. Tõi meile juustu, leiba, oliive ja oma tehtud koduveini. Ta ei jäänud meie reisi ainukeseks kreeklaseks, kes meid kostitas.

Kaljud olid vinged! Kohati oli neis koopad, kuhu sai sissegi aerutada.

Suuremates kohtades kogunes alati hulk uudishimulikke meid ära saatma. Ierapetra linna sadam.

Sinine meri, sinised toolid. Mikk, Elo ja Helen ning Elfrida, kes igal hommikul istub toolile vaatab sinist merd ja ootab oma tavernasse sööjaid- joojaid.

Tormipäev

Vesipüks

Kreetal  proovi cyrost,
Triin