Kuidas Soomaal huntele kaeluseid pandi

Jahimehe kirjeldus aastast 2006, Jääger online jahindus foorumist.

"Sattusin pühapäeval sellisele üritusele kus bioloogid tahtsid hundile raadiokaelust kaela saada. Plaanis on 3 kunti kaelustada. Kuna rahvast oli ajama vaja, sain hommikul kõne ning Väikse Jorri ja 3 bioloogi saatel panime sealseid ridasid täiendama, Soomaale. 


Üritus oli siis duubel 2. Kari oli olnud 8ne, kunagi, 1 sai salakütilt kuuli. Seejärel lagunes kari 5 isendini. Selles seisus piirati hunte esimesel korral, piirded ümber ja rahvast kokku ajama (sellele karjale pole enne jahti tehtud, va salakütis siis).


Lintidest läks välja ainult emahunt, sellel piiretest suva. Seejärel tehti tore aju, mille lõpptulemusena pidi mõni huntidest jooksma spetsiaalsesse (nägi välja nagu võrkpallivõrk) võrku, väikese vahega 2 võrku, esimene pidi sisse jooksvale hundile peale langema, teine lisaks veel, et kui hunt ikkagi minema pääseb. Ajus osalesid ka igast neiud, kellest mingi hulk olid saksamaal. Neile tsirkus meeldis, ajust ei teadnud nad midagi, läksid sinna kuhu juhtus ning kui hunt nähtud, keerasid otsa ringi ja panid tagasi.


Huntidel oli aga piisavalt põnev, et tegid ajajate vahel slaalomit ning peapreemia (kes seda teab, mis see veel oli) läks sellele, kes võrgule lähemale jookseb. Võrku jooksis 3 aju kohta suur isahunt. Kõik oli kena kuni mõne sekundise siplemise järel hunt alt läbi pääses ning lähim mees mõne meetri kauguselt nõutult asja vaatas (sel mehel polnud siis hundi püüdmiseks vahendit käes). Üks hunt käis veel suht võrgu juures ära. Uinutipüss toodi välja alles siis kui oli hilja olnud. Kuuldatavasti oli aju ka natukene liiga vara alanud, sommid, kes võrgu teemal rohkem kodus ja seal asja juhendasid, polnud veel võrgu juurde jõudnud, kui hundid platsis... aga täpsemalt ei tea. Hunte nägid peaaegu kõik osalejad. 

Teisel korral, siis kui minul ka oli õnn kohal olla, oli üritust vedamas herr Männil, Herr Valdman seekord kohal polnud. Huntidest oli sisse piiratud jällegi emahunt, kes öösel otsustas piirdest lahkuda ning isahunt, kes jubedasti piirdeid kartis. Emahundist ja jooksukast veel seda, et emahundil olid päevad (magamisaseme põhjal järeldus), seega, asi kestab veel. Aju oli aga esmaklassiline ning töötas kui õlitatud, va saksapiigad, kes suht vaikselt seal ringi uitasid ning vahepeal käis isahunt seal jälle slaalomit tegemas, aga avastas, et neiusid polnudki seal kus nad pidid olema, üks neiu oli pärast aju veel pool tundi kadunud. Nojah, see selleks, hunt liikus ikkagi kenasti võrku. Seejärel saabus raadiosaatjasse teade - ajajad, stop, võite tagasi minna, hunt läks jälle võrgu alt välja. Mis seal ikka, lumi oli paks ja võrku ei saanud hästi kinnitada ning asi vajab alles harjutamist. Hundil oli tsirkust vast küllaga. Sel aastal asi edasi ei lähe, aga tuleval aastal kindlasti (kui ma ei eksi). 

Hmmm.. päris põnev kui lihtne on selliseid hunte püüda, keda pole ajuga jahitud. Esimesel korral oleks püssimehed saanud kogu karja paar korda maha lasta (va alfaemane)."


mida teised arvasid.

Baribal (Ursus americanus)

Kuidas karude monitooring Kirde- Ameerikas aset leiab. Emane sünnitab jaanuaris 2-3 poega,kes kaaluvad 200- 450g. Karust loe rohkem baribali bioloogia ja levik. 

Pildid umbes kuue nädalased karukutsikad. Kuidas karukutsikad välja kaevati?

2008 aasta kutsikad, nende lugu.

Triin

Rajakaamera ja hunt

National Geographicu rajakaamera.

Triin

Pimedas öös Emajõe soodil

Laashoonesse sõidutas meid auto 2 ja pool tundi. Sadas oavarrest, mõtlesin hirmuga, et kui sedasi kogu päevaks jääb siis mina ei lähe kuhugi. Vett pritsis kahte lehte ja kraavid ajasid üle ääre. Kui me viimaks kohale jõudsime oli sadu lakanud ja jõgi oli veest pungil ja upitas teda kallaste. Ma seisin seal Laashoone sillal ja ei jõudnud ära imestada. Vett oli palju, vett oli tõesti palju, vett oli erakordselt palju ja nii umbes kolm korda järjest. Lõpuks veel, et seda vett oli tõesti palju.

Platsike, kus olime kuu aega tagasi paadid veest välja võtnud, seda polnud. Jälgegi polnud ka teerajast, mis platsile viis. Oma paadi panime vette sügavas kraavis, rajasime tee läbi pajuvõsa jõesängini. Siis läks lahti, kes tahtis see aerutas, kes tahtis vilistas ja laulis.

Looduses toimus suur pesupäev- luhad uputasid, kraavid olid pilgeni täis vett ja jõe säng ajas üle kallaste. Meie seas olnud kalamees ei jõudnud ära korrutada, kui head kalakudemiskohad need luhad ikka on. Pragult kala küll ei võtvat, kuid kevadel võtab mis kole. Ta pidas kindlat plaani just siia tagasi tulla.

Suhteliselt väiksete ponnistustega ületasime Põltsamaa jõe tropi. Hea, et jõgi üle sängi voolab, muidu oleks pidanud hiigelkanuud 50 meetrit mööda kallast lohistama.

Suubusime Pede jõkke, vastu tuli London oma matkaonniga. Suvistest sääskedest polnud enam haisugi. Sirutasime jalgu ja tegime sooja süüa. Pakuti ühepajatoitu. Videvikuks läks kui sõime, nägime kobrast jõge ületamas.

Süütasime pealambid. Pime oli, pilved peakohal. Vahete- vahel paistis ümar kuu mööda kihutavate pilvede vahelt. Mets kohises. Mööda kihutas kallas. Pimeduse suurenedes kasvas justkui meiegi kiirus.

Vanajõe soodis. Vett nii palju, kus see säng nüüd ongi? Tuleks see kuu nüüd jälle välja. Oot, oksad ees, pead alla! Tagasi paremale, sõidame juba luhas. Kus Joonas oma kajakiga on? Ukerdab seal roo vahel. Ootame Joonast. Eemalt paistabki tema pealamp. Kui äge: pime ja puhub tuul ja on õrn kuuvalgus.

Tuled paistavad. Palupõhja omad. Pargime enda kaldale. Maja saab varsti soojaks. Saun köeb. Luristan kuuma teed ja mõtlen, kui hea ikka matkata on.

Järgmine päev tõi meie teele lendava „laudaukse” ehk kaljukotka, kuulsime tedrekulinat. Matk lõppes algava põhjaliku vihmasajuga.


Triin

Mets laulis

Olime kolmekesi. Sõitsime ja kuulasime pimedat ööd ja kutsusime hunti. Oli just vihma sadanud, puud raputasid endalt sademeid maha. Piisad kolksusid vastu maad.

Taas peatus, vaid pilkane pimedus meie ümber. Kutsusime. Kuid kohe tuli ka vastus, tuli sealt samast lähedalt ehk 500 meetri pealt. Vastas vana juhtisane. Vastas meile mõnuga mitmeid kordi. Kui meist jällegi tükk aega polnud kuulda, kutsus ise taas esimesena. Tema ulg oli muljetavaldav ja mällu sööbiv. Pikk, madala tämbrine ja emotsioonide rohke.

Meie dialoog kestis tunni, oleks ilmselt veel jätkunudki, kuid otsustasime edasi minna.

Pole kohanud nii sotsiaalset ja emotsionaalset looma.

Otsin, kuni kogen jälle.


Triin

Natuke sajutas

Kui ma endaga metsasihini jõudsin olid põdrad juba ees. Bert oli neid seal juba tükk aega jõudnud vaadata. Mina vaatasin ka- metsa sihil olid kaks põtra, umbes 80 meetrit meist. Kaks selle aasta vasikat nokitsesid maast rohtu ja närisid pajuoksi. Meist ei teinud kuulmagi. Ometigi vaatasid meile vahete vahel otsa.

Bert otsustas põtru veel lähemalt vaadata, tema kõvast hiilimisest ei teinud põdrad väljagi. Ainult, et ühe põdra metsa minnes, hakkas teine ka end sinna poole sättima. Hetke pärast oli metsasiht tühi, jäänud vaid hiiliv mees. Mees hiilis metsa põtradele järele, kuid üsna varsti naases ja hakkas tagasi metsasihi otsa tulema. Kohe tema seljataga tuli metsasihile põdralehm, vaatas ärevalt metsa. Sekund hiljem olid mõlemad põdravasikad ka metsasihil. Kõndivat inimest ei näinud nad keegi. Pidin valjult kätega vehkima, et Bert ometi selja taha vaataks. Oli põtradest vast 30 meetrit.

Teise vinge loomavaatluse pakkus seakari. Askelasid usinalt ühel sööti jäänud karjamaal, kui meie autost neid märkasime. Algul tundus, et põllul on kivid, kuid liikusid. Suur seakari oli. Bert väitis neid kokku 14 olevat, mul läks lugemine alati kuskil kümne juures sassi. Seapõrsad olid na põlluga ühte värvi ja mitte ei saanud neid kokku lugeda.

Muidugi hiilisime neile lähemale. Piisavalt lähedale jõudnud hakkas emis midagi kahtlustama. Tuli meie poole ja vaatas ja nuuskis õhku, siis kadus korra võsa vahele ja tuli jälle meie poole. Appi ma hakkasin täidsa kartma, ta oli ikka jube suur ja must ja saba oli täiesti sirgelt. Poleks olnud kuhugi pakku joosta. Otsustasime, et lähemale ei lähe, et mine emist tea. Tagasi pöörastes hakkas emis sihikindlalt meie poole tulema. Õnneks oli lõhnav juurikas huvitavam.

Seakari jooksis hetkega metsa, kui autouksed pauguga kinni tõmbasime.

Berdi fotokas seisis sel hetkel jõude kodus.


Triin

Jahimehe pukk

Öö. Taevas punnitab täiskuu. Üksikud pilveräbalad purjetavad tast üle. Tuult pole. Vaikus. Sügav vaikus. Külm. Null kraadi ligi ehk.

Sokk haugatab meie auto uste kõlistamise peale pahaselt. Segasime tal vist midagi olulist. Metsatee, vasemal raisemik, millest kõnnime mööda. Paremal metsa sees Vihterpalu jõgi. Jahimehe pukk, ilma meheta. Mets asendub madala võsaga, paar metsasihti.

Kutsume hunte. Ootame. Sokk haugatab veel paar korda ja metsast kostuvad kellegi kilgatused. Metssiga?

PAUHH.. Kõlas lask meist poole kvartali kaugusel. Kõlas liigagi lähedal. Kõhe, oh kui kõhe. Meenus Ahto lugu tema naabrist, kes seisma mitte jäädes oleks metssea pähe maha lastud. Prrrr.. Öö lõpuni jäi hirm nahasse.



Triin