Uchon- väike küla Bourgognes Prantsusmaal

Kuidas ma siia, Uchoni üldse sattusin ja mis ma siin teen?

Leidsin Claire, oma võõrustaja, andmed workaway lehelt. See on veebileht kus saab end liikmeks teha ja siis otsida endale 2 nädalaks kuni ... endale sobiva võõrustaja. Kes peab talu/ hostelit/kennelit/ workshoppi, .. kus iganes maakera nurgas.

Vaade alla orgu. samalt suunalt on ka võrratud päikese loojandud.

Kui teadsin ette, et Pariisis elamise aeg saab ümber, tuhlasin lehel põhjalikult. Ei tahtnud kaugele minna ja Prantsusmaal oli erinevaid, väga huvitatvaid valikuid. Valikuid elada, töötada farmis/ hostelis oli palju, kuid arendada kuskil ateljees käsitööoskust vähe. Ahjaa workaway poliitika on, et sa saad majutuse, toitlustuse kohalike poolt ja omalt poolt pead andma 5 töötundi E-R kui pole kokku lepitud teisiti.

Kööginurk

Majas elab kaks kassi, üks neist põõnab just.

Mind võlus Clairi stuudio puhul see, et ta tegeles up-cyclinguga. See tähendab, et ta ostab kasutatuid riideid kokku või talle annetati riided ning õmbleb neist erinevaid tooted- kindad, mütsid, säärised, kotid, ponšod, sallid, randmesoojendajad ja müütab neid jõuluturgudel.

Ning workshop

Uchonis neelas mu alla ja mul oli ainult hea meel selle üle. Küla asub ca 620 m kõrgusel ja on hajaküla, st et majade vahele jäävad põllulapid, karjamaad ja metsatukad. Ning siinsel maastikul kulgeb palju matkaradu, mille üle oli mul eriti hea meel. Siit saavad alguse arvukad allikad, ning meie majapidamine kasutab seda igapäevaselt. Ning millised vaated siit alla orgu avanevad ning need võrratud päikeseloojangud. 

Aitäh Universum!

Triin

Jalutades 12 päeva GR 54 matkarajal Prantsuse Alpides

Trantsport  matka alguskohta sujus hästi. Hommikul vara Pariisi sealt edasi TGV (rongi)- ga Grenoble-sse ja sealt ca 50 min bussiga Bourg-d`Oisans-i, kust matk algas ja löppes. Grenoble rongi ja bussijaam asuvad üksteise körval. 

Lumiseid tipud Ecrin Rahvuspargis

Mul läks natuke toibumiseks aega vaja. Need rongid söidavad nii kiiresti, et liiga tihti on tunne, et hing (vöi osa sest) jäi veel eelmisesse peatusesse ja pole veel kohale jöudnud. Meenub kuskilt kuuldud lugu, kus Ameerika pölisrahva paar esindajat lennutati New Yorki, et mingeid läbirääkimisi pidada. Peale maandumist, nad teatasid, et nüüd peame 3 päeva ootama, mil meie hinged ka kohale jöuavad.

Refuge terrass

refuge einestamise ala

Tegime tiiru poes, et osta veel mingit nipet- näpet toidu asju. Matka esimesed 7-8 päeva oli toiduga lihtne, kohti, kus toidupoodelda oli piisavalt, samuti oli neis väikestes külades reeglina mingit sorti söögikoht.

Teine oluline, st see on siiski esimene oluline asi -VESI. Mul oli hea meel kellegi blogist lugeda, et vett leidub sellel matkal külluses. Nönda ka oli. Haarasin korraga kaasa maksimaalselt 500 ml. Ja sellest täiesti piisas. Kui telkima jäime siis proovisime seda teha vee lähedal vöi haarasime 2-3 liitrit öhtuks ja järgmiseks hommikuks.

Muidugi mustikad! Igapäevaselt jalutasime ülesse ronides 

mustikate tsoonist läbi ja pärastlöunal alla laskudes uuesti.

Matka pikkust on umbes 190 km, umbes sellepärast, et on olemas mitmed söörid, mida juurde matkata. Meil tuli kokku 225,57 km, tegime kaks haaki lisaks. Kui vaadata matka profiili siis käib see üless alla. Mis tähendab seda, et iga päev tuleb ronida ca 800-1000 m ja siis jälle samapalju alla. Paljud inimesed vördlevad seda rada Korsika GR 20- ga.

Snäki ja pesu kuivatamise paus mäetipus

Matkarütm oli nii, et reeglina magasime öö all orus ja hommikut alustasime ronimisega ja pärastlöunal laskusime alla järgmisesse orgu. Kui jaksu oli rohkelt ja teadsime ette, et natuke ülesse poole ronides on vöimalik telkida, siis valisime selle. Uleval pool oli hea ka see, et kastet ei tekkinud ja hommikul sai telgi kuivalt kokku pakkida. 

Telkimine ca 2000 m peal

Meil on MSR Freelite 2 telk. Hea kerge, vist ca 1 kg aga selle telgi suurt häda on see, et ventilatsiion olematu. Ning kui kaks inimest seal sees hingavad siis on hommikuks ikkagi telk seest täitsa märg. 

Allaronimine see on lihtne ütlete, nojah, gravitatsioon lükkab tagant/ lükkb alla aga mäe kallak on päris suur. Igatahes esimestel päevadel tundsin, kuidas pölved endale uusi lihaseid kasvatasid/ olemasolevatesse lisa tuge saatsid. See kulus lisajöud kulus heasti matka järgmistel päevadel ära.

Ilm oli pigem soe. Uhel varahommikul oli näha maapinnal härmatise laike.

Tagaplaanil oleval mäeküljelt pudenes järgmisel hommikul alla hunnik kive,

heli, mis sellega kaasnes oli väga tugev. Onneks ühegi ehitiseni kivid

ei jöudnud.

Matkarada on hästi märgitud (valge-punane) ja kollaselt sildistatud ( kus reeglina lähima koha nimi ja tunnid, mis sinna jöudmiseks kuluvad). Kuna piirkonnas on teisigi matkaradu siis tasus just ristmikel hoolikas olla. Appidest kasutasime mapy.com, kuhu olid märgitud ka telkimiskohad/ kaevud/ allikas/ poed/ kämpingud jne. Nn. metsikult telkimine prantsusmaal popp pole, see vist on suisa keelatud aga sellel matkarajal oli see lubatud ja seda tehti palju. Ning piirkond oli turvaline (!) 

Matka alustasime 5. sept 2025 ning matkaraja läbimiseks kulus 12 päeva. Matka keskpaiku vötsime pool päeva vabaks ( möistlik olnud terve päev vabaks vötta), ülesse poole hakkasime ronima alles pärastlöunal. Mis mulle, kui korilasele eriti meeldis-  öunad, marjad olid valmis ja neid leidus rajal külluses. Marjadest söime mustikaid, vaarikaid, pöldmarju, metsmaasikaid, leesikaid, punasöstraid ja pohlasid. Osasid marju leidus vaid ühes kohas ( a` la punane söstar, metsmaasikas ja pohl). Pohlade üle oli mul kohe väga hea meel ( lemmikmarjad ikkagi).  Lisaks öunadele oli valmis saanud ka ploomid, erisuurusega ja erisordid. Oeh, need oli toredad üllatused teel!

Refuge, cabane, abri. Selliste nimedega ehitisi vöib Prantsuse Alpidest leida. Refuge on nagu hostel- restoran koos. Sa saad seal naril magada, pesta, veega wc käia ja endale prae tellida. Oöbimise hind reeglina on 21 eur, juurde saab tellida öhtusöögi 24 eur. Lisaks pakutakse hommikusööki. Refuged on avatud juuni algusest- sept keskp/löpuni. Nad on ka seinast seina- on avatud plaaniga avaraid, on pisikesi, hämaraid putkasid. Kuid nad on alati koleda ilmaga see kuiv oaas kuhu maanduda. ( Ma ei kirjuta soe, sp et kui nad asuvad puudepiirist körgemal siis seal mingit küttekeha pole). 

Cabane ja abri on avatud hütid. Neid hooldab/ organiseerib mingi mtü. Hütt, kuhu meie sattusime oli tilluke. Allkorrusel oli laud, pingid ja aken. Riiulitel olid suured kastid, kus sees toiduained ja nöud, gaas. Ylakorrus ehk lavats oli magamiseks, kus olid needsamad kastid varustatud magamiskottide ja lebodega. Hütis olid isegi riideid- mütsid, kindad ja korralikke saapaid.

Huvitav fakt, mille sain oma mägedes elanud sugulaselt oli, et kui kariloomad mäenölvad puhtaks söövad on talvel laviini oht väiksem. Matkates seal on pigem tunne, et need Assad on väga üle karjatatud ja et rohusööjatele metsloomadele jätkub vähe toitu. 

Triin

rattaring Hiiumaal

Oeh, kui hea heina lõhn!  Teisel öö panime telgi heinamaale, kus äsja oli tehtud heina ja see hein palliks keeratud. Ma pidin mitmeid kordi nina käest üle küsima, kas see on ikka SEE lõhn. Oli. Aju viis mind kohe Lapsepõlve suvesse, kui peale heinategu lakka magama end seadsime. Umbes kell viis hommikul me muidugi ronisime lakast alla tuppa magama, jahe hakkas.

Mõnusaim telkimiskoht, naabriteks oli rebased, kitsed ja merikajakad

Hiiumaale saamine ratastega oli lihtne. Rattad panime bussi kõhtu, ja see kõht viis meid ja rattaid otse Heltermaale. Esimene öö Sarves. Olin esimest korda testimas gravel ratast ja Sarve jõudes sättisin sadulat ja sadulanurka enda keha järgi. Lisaks panin lenksusarvede vahele oma kuivakoti. 

Krt, kui ilus oli ! See pikk suveõhtu ja tuul mis puhus läänest ( ehk siis Sarves olles olime heasti tuulevarjus). Ja kui mõnusad lõhnad, hääled ja temperatuur.

Varakult läksime telki, hommikul olime veel Pariisis, kus lubas 40 C küpsetada. 

Hommikul sulps merre, lõi olemise selgeks ja kui mõnus värske ja meeldivalt jahe õhk! Priimusega keetsin kohvi/ tee ja teele. 

Vaemla villavabrik! Wow! Ma olin sealt ainult mööda sõitnud aga mitte kunagi sisse astunud. Ikka väga- väga kift oli. Sügava mulje jättis, et nad oma villa ei värvi ja kõik see vill tuleb Hiiumaa lammastelt. Ning tooted olid nn vana hea klassika. Ja veider oli ka see fakt, et mustrita tooted müüvad paremini.

Ma armastan sind nagu (suitsu) lestakala

Kassari. Suitsulest! Sääre tirp ja kui palju metsmaasikaid! Ma lihtsalt istusin ja sõin kuni hambad hapuks läksid ja siis korjasin topsidesse. Lisaks meiega oli tirbis veel bussitäis leedukaid, kes ka kõik usinalt maasikaid korjasid. Tirbi otsas oli ka uks surnud ja juba väga lagunenud hüljes, randastrate vahel.

Jee, maasikad ning järgnevatel päevadel sain isegi muulukaid!

Omlett Emmastes ja Sõru sadam. Endiselt puhus tugev lääne ja loodetuul. Juba tulles oli praamis mitmeid lohetajaid, mis küll seal Ristnas laine oli?

Cecile ja tema kohvi ka kook ja crossant. Kohati tüütas väga ära.

Kuid tänu temale sattusime Ranna surfikülla. Oh kui tore atmosfäär. Armasad katusealused, glampingutelgid, väike kohvik, väga hubane olemine. Cecile tinistas see koht kohe ära. Ta otsustas päevaks surfikülla jääda ja raamatusse end kaevata. 

Ranna surfiküla

Mina võtsin suuna Kõpu ps otsa. Mul oli hea meel ka, et sain iga vähegi ägedama aasa juures fotopeatusi teha- karikkrad, härjasilmad, nelgid, kellukesed, erinevad kõrrelised, metsmaasikad kõik vajasid pildistamist ja/ või söömist.

Merekaubamaja. Olin sest palju kuulnud. See oli väga hea ja hariv! 

Kalana sadam. Puhangutega läks ratas ja prügikast uppi. Supp püsis kausis. Hitiks osutus mullahunnik, kus kasvasid moonid, härjasilmad, ussikeeled, kollased karikakrad. 

Tagasiteel Kõpu tuletorn. Üleval oli huvitav näitus teistest tuletornidest. Alla tulek oli huvitav, et sirgelt trepist alla astuda ei saanud pidi tahapoole kaldus olema. Ülesse ronides sellest muidugi aru ei saa.

Järgmisel päeval ootas meid Kõrgessaare koos Viscosa keskusega. Tuli meelde Põhjala tehas Tallinnas, kui me aianduskooli õpilastena seal alustasime kasvuhoone ja peenardega oli seal veel väga vaikne. Viscosal on jumet ja aura oli seal super hea.

Raamatukogu- prügimaja

Kõpu tuletorn

Sellest hoolimata oli Cecile viiendal päeval pisut tõbine ja Kärdlasse jõudes me olime ühe öö külalistemajas. Cecile magas ja ravis end ja mina uudistasin Kärdla nurgataguseid.

Mõnus oli läbi sõita Vahtrepa külast, talud siin seal koos oma küla elu oluga. Hoovis hoolitsetud lillepeenrad, aiamaa, lehmad -lambad, rukis kasvamas, maasikad teeääres meelitamas. Ning Heltermaa käsitööait!

Prügitaimed Kalana sadamas

Hiiumaa Eiffel, kahjuks varisemisohtlik praeguseks.

Järgmise päeva hommikul viiski meid praam tagasi mandrile ja buss sülitas me rattad Tallinnas oma kõhust välja.

Hiiumaani,

Triin

P.S Ah unustasin, sattusime ka Hiiu lehe esikaanele, ajakirjanik Piret tegi reportaazi Hiiumaale saabuvatest rattamatkajatest.

Jardin de l´Hotel de Matignon ehk..

 ..ehk suurim eraaed Pariisis, 2,4 hektarit. Mis praegusel ajal on Prantsusmaa peaministri kasutuses ja avalikusele muidugi suletud.

Juuni kuu alul oli mul hea võimalus seda aeda külastada. Sellele eelnes loomuliklt oma isikuandmete saatmine. Sain paar nädalat hiljem positiivse vastuse ja pileti oma nime ja sünnikohaga. Aed oli uudistajatele avatud kolmel päeval 6, 7 ja 8 juuni. 

Kiilakas roosade prillidega mees, kellele meedib huuli värvida.

Ajalugu on sellel kohal huvitav ja tähendab kolm sajandit aiapidamist. Seda ümber vuristama ei hakka ja ilmseltgelt on sellest mitmeidki raamatuid kirjutatud. Prantsuse keeles saab seda lugeda - https://www.info.gouv.fr/patrimoine/le-jardin

Ma ootasin huviga, et mis laadi aiaga on tegu. Mulle üldsielt ei meeldi prantsuse aiad- sirged jooned ja täisnurgad. Taimed ja puud ka kõik nõnda istutatud. Kuidagi igav ja ahistav. Lootsin, et see aed on midagi ägedet, maitsekat ja modernset. 

Muhvigi. 

Aias oli püstitatud 5 väikset telki, kus sai erinevaid asju sellest pargist teada. nad peavad seal merilasi, see osa oli lahe mett sai kohapeal mekkida ja ka osta. Sai luubiga erinevaid sitikaid vaadata, sai kiviraidurite töörisstu vaadata ja näha, kuidas nad oma tööd tegid. Sai kivi tükkide peale joonistada ja omale mesilasvahast küünal keerata, sai endale kukeharja potti istudada ja koju viia. Kaasa anti kolm sibulat- tulp, nartsiss ja hüatsint. Viin need Barbarale.

Vaade majast aeda

Vaade Matignonile aiast

Tegin aia kaugemas osas selfi peamisintri maja taustaks.

Aias olles küsis Cecile, et kas tahan minna ka majja sisse, et üks sekretär, keda ta teadis on praegu tööpostil. Ja siis olimegi 36 Rue de Babylone ja andsime turvadele oma id kaardid ja voila! 

Siseõues parkisid minibussid ja siis tuligi Nadin meile vastu ja tegi kiire ringkäigu majas. Kolasime läbi sekretäride toad ja peaministri oma ka, milline vaade aeda!

Nõupidamisruum l korrusel

Praegugi veel mõtlen, et kui spontaanne see oli ja kui sõbralikud, toredad olid need turvad kellega me kokku puutusime. Ning kui ladusalt see käik kulges.

...

Pool tundi hiljem küsisin et kuidas siis oleks ka Presideni maja ja aeda külastada?! Ja Cecile ütles, et no miks mitte, uurin .. :) 

Aga sealne aed pidi palju väiksem olema, vist pole ikka huvitav.

Pariisist,

Triin

kirssidega, kõigile ehk Orleansi linn ja Loire jõgi Prantsusmaal

Vaatasin kolmanda päeva hommikul omi sääri ja.. et kuidas nüüd siis nii läks. Sääred olid punased ehedad kuresaapad. Samat värvi nagu need küpsed kirsid, millest me eelmisel päevad ja ka järgmisel päeval rattaga mööda sõitsime.

Kuresaapad

Et alustada algusest, rattaga Orleansi! Ning kus siin ikka sõita, kui mööda Loire jõe äärt, seda jõge pidi jookseb pikalt- pikalt rattatee La Loire a Velo mis pakub 900 km rattateid. Mööda armsatest küladest, kanalitest, vesiveskitest, linnadest, karja ja heinamaadest, hobustest, ponidest, kartuli ja sibulapeenardest, kanadest, rapsipõldudest. 

Tunda oli juba valmiva vilja lõhna. Ning nagu ikka moonid ja rukkililled tantsisid tuulega ja ma olin neist võlutud. Ning otsisin erinevaid pildistamise nurki et neid pildile saada. Flirtisin moonide ja rukkililledega, ninas päikse ja kuumuse ja küpsevate viljapeade lõhn. 

Päev sit-on- top kajakiga Loire jõel oli kuum. Päike praadis, kui hea et oli tuul ja jõe servades puud,kuhu varju sai end peita. Vesi oli meeldivalt soe, kuid mitte liiga. Üllatas meeldivalt see, et vähe oli mootoriga sõidukeid. Kanuusid, kajakke see eest ohtralt. Jäi kipitama, et miks me küll kahe päevast matka ei valinud. Nii tore olnuks ühel neist paljudest jõesaartest telkida, lõket teha ja öösel tähti vahtida.

Päev sit on topi kajakiga Loire jõel. 

Piirkond on tuntud kirsside poolest!

Sarapuu pähkli istandus!

Melani oli hollandi tsikk, kes oma maja alumise korruse magamistuba välja üüris. Ning tema aeda ja kodusse sisenedes oli mul tunne, et ma sattusin kellegi  Bullerby laste kodusse. Seal olles ununes, et ma viibin linnas ja et mis sajand nüüd õieti ongi? Ilus kogemus! Eriti meeldis mul tema köögis teed keeta, samal ajal aeda vahtida, see oli selline väike, roheline ja metsik dzungel. Suvi voolas õuest tuppa, koos päiksekiirte ja lõhnava kuslapuu õitega. 

Aia tagumises nurgas oli võrkkiik, kus ma hommikuti ja õhtuti raamatut lugesin. Üks Melina koertest, Fritch, mind truult turvamas. Kõrgemal puu otsas alati üks või kaks kaelus turteltuvi mind seiramas. ( Ma lihtsalt väga fännan just seda tuvi liiki).

Vaarikad mis olid kõpsed sõin ka kõik ära ja maasikatest rääkimata. 

Aitäh Melani, sellest neljast päevast jäi just Sinu kodu ja Sinu aed meelde!

velotamiseni,

Triin,

linn nimega Rouen

Tahtsin Pariisist ära. See hiiglaslik monstrum tuhandete inimeste ja autode ja majadega on mind ära tüüdanud. Nädala sees saan oma parki põgeneda aga nv olen turistide lõksus, keset linna, kohe Place des Vosges kõrval. Kui õue lähed, lükkavad sind massid pikali. See väsitab.

Ma enne ei osanud rauast ja sepistustest midagi arvata. Kuni sõber Priit rääkis oma ühest mõttest- unistusest hakata rauast aiaväravaid tegema ja müüma. Nüüd Pariisis ringi kõndides vaatan, et oh kui ilusad rõdupiirded või uksa ja akende trellid.

Eksponaate musee le secq des Tournelles-t

Tahtsin vaikust ja tahtsin teise auraga kohta. Rouen tundus piisavalt lähedal olevat ja piisavalt väike linn.

Pooleteise tunniga olin kohal, koos oma Gazelle veloga. Viisin ülejäänud kodinad ööbimiskohta ja otsustasin linnas ringi kolistada. Vanalinna osa meenutas natuke Lübeckit. Armsad majad, osad natuke rääbakad.

Eksponaat metsast, objekte oli kokku 13 ja nende vaatamiseks tuli teha 4 km ring.

Plaanisin nende 2,5 päevaga teha kolm asja. ( Siinkohal meenub Ivo räägitud lugu sellest, et iga eestlane peab elu jooksul tegema vähemalt kolm asja, kui jõuab). Praegu ma mäletan kolmest asjast kahte- rauamuuseumi ja Foret Monumentale külastust. Sain mõlema puhul ka linnukesed kirja. Äkki oli kolmas asi postkaardi saatmine, postkaardi ostsin aga saatamiseni ei jõudnud.

Kui tore oli end lihtsalt kirjutama unustada. Kirjutan sinna punasesse kaustikusse ja ilmtingimata sulepeaga. Ma ei tea miks. Aga sulepea teeb selle kirjutamise ehedamaks. Ning kõrvale luristan teed, head teed. ( Dammann- i oma praegu)

Triin

Urho Kaleva Kekkosen rahvuspargi suusamatka tiir

Lennuks sülitas meid Ivalo lennujaamas oma toast välja ja edasi ootasid meid juba UKK rahvuspargi lumised väljad. Enne küll ka lühike bussisõit ja asjade sättimine, pakkimine Kiilopääl. Sealt  rentisime endile pulka ja Cecile omale suusad. Lisaks saime siin ka kõhud sooja putru täis süüa ja termosed väärtuliku sooja vedelikuga täita ( ehk siis kuuma teega).

Rautulampi uus ja moderne onn!

Temperatuur oli märtsi keskpaiga kohta väga mõnus, vb oli -7 C. Kohalikelt saime ka teada, et nädal tagasi olla olnud mitu päeva pluss kraadid ning et see pole üldse mõnus. Vesi lihtsalt voolad ojadena ning on väga märg. Lootsime siis, et need lubatud pluss kraadid meie matkamise ajal jäävad tulemata.

Minul oli ka esmane kogemus pulkaga. Varem olin Soome- Rootsi suusamatkadel alati olnud mingit sorti lohiseva objektiga. Enamasti olid selleks plastikust kelk. Laiem kui tradistiooniline salvokas või pulka. Mis ka tähendas seda, et suusajälge ma ära ei mahtunud. Pidin alati servad nn maha saagima, mis muidugi võttis heasti lisaenergiat. Korra olen oma kama pakkinud ka välireklaami plastiku laadsesse tekstiili kotti. Toimis ka, aga mõned miinused olid. Suunda see kotti ei hoidnud põrmugi, tal ju polnud jalaseid. Samuti kippus jää ja lumi seda materjali kiirelt sööma. 

Mida mu kannad pidid nägema. Ehk siis esimene pulka elamus ja olen väga rahul.

Pauside ajal sulg selga ja termosepurk lahti. Ilmast saime päikest, pilvi ja lumesadu.Kraadidest -5 kuni -27 C.

Esimese päeva eesmärgiks oli Rautulampi onn. Esimesed kilomeetrid pulkaga olid tsipa rasked, eks läksime sujuvalt ülespoole ja esimesel päeval on ka kelk kõige raskem. Mul olid kaasas nahad, kasutasin neid esimest korda ja oh seda mõnu! Lihtsalt lähed otsejoones ühesse ei mingit probleemi. Mul oli natuke kahju nende eelmiste kordade ees.

Igatahes Rautulampi onn oli super! Midagi polnud alles sest palkehitisest, kus olin paaril varasemal korral ööbinud. Maja oli hele, avar ja väga hästi läbi mõeldud. Soomlased teadsid rääkida, et see on esimene säärane onn siinkandis. 

Ojast veetoomine. 

Matkaonnid olid lihtsad- magamislava, lauad, pingid, ahi, gaasipliit.

Luirojärvi saun.

Onni reserveeritavas osas oli tsikkide punkt UK- st. Kuna neil oli viimane õhtu ja nad tahtsid maksimaalselt oma toidust vabaneda, palusid meil, mitte õhtust süüa, et kohe- kohe saabub keedetud riis, läätsed ja leib. Saabus. Ja me kõik ( kokku oli meid 6 ) pugisime natuke seda toitu. Leiba grillisime pliidiraual.

Järgmisel päeval oli hea minek. Jälg oli ees ja liikusime mööda jõekallast. Vastu tuli 2 suurt gruppi- tsehhid.

Kui ports värsket lund maha tuli, olin natuke paanikas, et kui hästi ma jälge näen. Metsavahel oli lihtne, seal jälge nägi aga avatud maastikul polnud jäljest haisugi. Õnneks tulid meile vastu 2 prantslast, kes ööbisid Sarvijoki onnist, kuhu me ka jõuda tahtsime.

Suusamatka elu-olu on lihtne. Jõuad onni, tood puid, täidad ämbri veega, kütad maja, kuivatad riided, teed süüa, vahid kaarti, mõtled -planeerid järgmiste päevade marsuuti/e, kui levi on vahid ilmateadet. Patrad matkajatega, kust nad tulid ja kuhu edasi suusatavad.

Teevesi tuli ojadest või jõgedest. Janu kustutamiseks oli meil kaasas isostari joogipulber. See osutus väärt kraamiks.

Snäkkide osas juba teadsin- magus kraam hakkab pinda käima ruttu. Hapukurgi, pähklite ja kuivatatud ploomidega sai kõhu paremini ära rääkida. 

Nii meie seitse päeva möödusid. Suustatasime onnist- onni. Ühel hommikul saime -27 C temepratuuri nautida. Ma koorikjope alt sulekat ei raatsinud ära võtta, samuti ei teinud seda esimene järsem tõus. Kui juba päikseni jõudsime siis koorisin kihte vähemaks.

Viimsel onniööl pakkus meile elamuse öösel väga kõvat karuhäält tegev soome mees. Noh, see norskamine oli tase! Ma ei liialda, kui ütlen, et seinad värisesid. Ning ei aidanud siin järsud hüüded, karjumine. Viimases hädas ronisin kotist välja, et teda harjavarrega pisut sudida. Tema õnneks, just enne seda ta end keeras ja peale seda oli tema poolt nurgast kosta vaid harvasid, heledaid vilinaid. Nende  saatel ma ka uinusin.

Kiilopääl ootas meid korralik saun ja siis õgis meid lennuk oma kõhtu ja viis Soomest minema.

Järgmine aasta jälle!

Triin