linn nimega Rouen

Tahtsin Pariisist ära. See hiiglaslik monstrum tuhandete inimeste ja autode ja majadega on mind ära tüüdanud. Nädala sees saan oma parki põgeneda aga nv olen turistide lõksus, keset linna, kohe Place des Vosges kõrval. Kui õue lähed, lükkavad sind massid pikali. See väsitab.

Ma enne ei osanud rauast ja sepistustest midagi arvata. Kuni sõber Priit rääkis oma ühest mõttest- unistusest hakata rauast aiaväravaid tegema ja müüma. Nüüd Pariisis ringi kõndides vaatan, et oh kui ilusad rõdupiirded või uksa ja akende trellid.

Eksponaate musee le secq des Tournelles-t

Tahtsin vaikust ja tahtsin teise auraga kohta. Rouen tundus piisavalt lähedal olevat ja piisavalt väike linn.

Pooleteise tunniga olin kohal, koos oma Gazelle veloga. Viisin ülejäänud kodinad ööbimiskohta ja otsustasin linnas ringi kolistada. Vanalinna osa meenutas natuke Lübeckit. Armsad majad, osad natuke rääbakad.

Eksponaat metsast, objekte oli kokku 13 ja nende vaatamiseks tuli teha 4 km ring.

Plaanisin nende 2,5 päevaga teha kolm asja. ( Siinkohal meenub Ivo räägitud lugu sellest, et iga eestlane peab elu jooksul tegema vähemalt kolm asja, kui jõuab). Praegu ma mäletan kolmest asjast kahte- rauamuuseumi ja Foret Monumentale külastust. Sain mõlema puhul ka linnukesed kirja. Äkki oli kolmas asi postkaardi saatmine, postkaardi ostsin aga saatamiseni ei jõudnud.

Kui tore oli end lihtsalt kirjutama unustada. Kirjutan sinna punasesse kaustikusse ja ilmtingimata sulepeaga. Ma ei tea miks. Aga sulepea teeb selle kirjutamise ehedamaks. Ning kõrvale luristan teed, head teed. ( Dammann- i oma praegu)

Triin

Urho Kaleva Kekkosen rahvuspargi suusamatka tiir

Lennuks sülitas meid Ivalo lennujaamas oma toast välja ja edasi ootasid meid juba UKK rahvuspargi lumised väljad. Enne küll ka lühike bussisõit ja asjade sättimine, pakkimine Kiilopääl. Sealt  rentisime endile pulka ja Cecile omale suusad. Lisaks saime siin ka kõhud sooja putru täis süüa ja termosed väärtuliku sooja vedelikuga täita ( ehk siis kuuma teega).

Rautulampi uus ja moderne onn!

Temperatuur oli märtsi keskpaiga kohta väga mõnus, vb oli -7 C. Kohalikelt saime ka teada, et nädal tagasi olla olnud mitu päeva pluss kraadid ning et see pole üldse mõnus. Vesi lihtsalt voolad ojadena ning on väga märg. Lootsime siis, et need lubatud pluss kraadid meie matkamise ajal jäävad tulemata.

Minul oli ka esmane kogemus pulkaga. Varem olin Soome- Rootsi suusamatkadel alati olnud mingit sorti lohiseva objektiga. Enamasti olid selleks plastikust kelk. Laiem kui tradistiooniline salvokas või pulka. Mis ka tähendas seda, et suusajälge ma ära ei mahtunud. Pidin alati servad nn maha saagima, mis muidugi võttis heasti lisaenergiat. Korra olen oma kama pakkinud ka välireklaami plastiku laadsesse tekstiili kotti. Toimis ka, aga mõned miinused olid. Suunda see kotti ei hoidnud põrmugi, tal ju polnud jalaseid. Samuti kippus jää ja lumi seda materjali kiirelt sööma. 

Mida mu kannad pidid nägema. Ehk siis esimene pulka elamus ja olen väga rahul.

Pauside ajal sulg selga ja termosepurk lahti. Ilmast saime päikest, pilvi ja lumesadu.Kraadidest -5 kuni -27 C.

Esimese päeva eesmärgiks oli Rautulampi onn. Esimesed kilomeetrid pulkaga olid tsipa rasked, eks läksime sujuvalt ülespoole ja esimesel päeval on ka kelk kõige raskem. Mul olid kaasas nahad, kasutasin neid esimest korda ja oh seda mõnu! Lihtsalt lähed otsejoones ühesse ei mingit probleemi. Mul oli natuke kahju nende eelmiste kordade ees.

Igatahes Rautulampi onn oli super! Midagi polnud alles sest palkehitisest, kus olin paaril varasemal korral ööbinud. Maja oli hele, avar ja väga hästi läbi mõeldud. Soomlased teadsid rääkida, et see on esimene säärane onn siinkandis. 

Ojast veetoomine. 

Matkaonnid olid lihtsad- magamislava, lauad, pingid, ahi, gaasipliit.

Luirojärvi saun.

Onni reserveeritavas osas oli tsikkide punkt UK- st. Kuna neil oli viimane õhtu ja nad tahtsid maksimaalselt oma toidust vabaneda, palusid meil, mitte õhtust süüa, et kohe- kohe saabub keedetud riis, läätsed ja leib. Saabus. Ja me kõik ( kokku oli meid 6 ) pugisime natuke seda toitu. Leiba grillisime pliidiraual.

Järgmisel päeval oli hea minek. Jälg oli ees ja liikusime mööda jõekallast. Vastu tuli 2 suurt gruppi- tsehhid.

Kui ports värsket lund maha tuli, olin natuke paanikas, et kui hästi ma jälge näen. Metsavahel oli lihtne, seal jälge nägi aga avatud maastikul polnud jäljest haisugi. Õnneks tulid meile vastu 2 prantslast, kes ööbisid Sarvijoki onnist, kuhu me ka jõuda tahtsime.

Suusamatka elu-olu on lihtne. Jõuad onni, tood puid, täidad ämbri veega, kütad maja, kuivatad riided, teed süüa, vahid kaarti, mõtled -planeerid järgmiste päevade marsuuti/e, kui levi on vahid ilmateadet. Patrad matkajatega, kust nad tulid ja kuhu edasi suusatavad.

Teevesi tuli ojadest või jõgedest. Janu kustutamiseks oli meil kaasas isostari joogipulber. See osutus väärt kraamiks.

Snäkkide osas juba teadsin- magus kraam hakkab pinda käima ruttu. Hapukurgi, pähklite ja kuivatatud ploomidega sai kõhu paremini ära rääkida. 

Nii meie seitse päeva möödusid. Suustatasime onnist- onni. Ühel hommikul saime -27 C temepratuuri nautida. Ma koorikjope alt sulekat ei raatsinud ära võtta, samuti ei teinud seda esimene järsem tõus. Kui juba päikseni jõudsime siis koorisin kihte vähemaks.

Viimsel onniööl pakkus meile elamuse öösel väga kõvat karuhäält tegev soome mees. Noh, see norskamine oli tase! Ma ei liialda, kui ütlen, et seinad värisesid. Ning ei aidanud siin järsud hüüded, karjumine. Viimases hädas ronisin kotist välja, et teda harjavarrega pisut sudida. Tema õnneks, just enne seda ta end keeras ja peale seda oli tema poolt nurgast kosta vaid harvasid, heledaid vilinaid. Nende  saatel ma ka uinusin.

Kiilopääl ootas meid korralik saun ja siis õgis meid lennuk oma kõhtu ja viis Soomest minema.

Järgmine aasta jälle!

Triin

Stevenson trail ehk GR 70

Robert Louis Stevensonist polnud varem ma midagi kuulnud, kuid otsides raja kohta infot sain teada, et teama ongi põhjus, miks see matkarada eksisteerib. Lugesin ka, et tema tegi raja läbi koos oma eesliga ja et praegugi on see võimalus huvilistel olemas.

Raja moodsam nimi on GR 70, mis algab Le Puy en Velay-s ja lõppeb Ales- ist või siis vastupidi. Pikkust on rajal ca 280 km. Sõltub, kas jätad lõike vahele või lõikad kurvid sirgeks. Ning rada läbitakse umbes 12 -14 päevaga.

Matkarada kulges ka mööda vana raudteetammi ja läbi tunnelistest!

Vesi oli matkal hästi kättesaadav ja 1,5 liitrist piisas. Külades oli pea alati kaevud, kust sai vett.

Me läbisime raja vastupidi ehk alutasime Alesist ja lõpetasime Le Puy-s. Rong sõidutas meid Alesisse kella päikseloojanguks. Valgust jagus ca 40 ks minutiks ja pisukese aja pärast jõudsime me jalgrajale, mis meid ülesse poole viima hakkas. Pimedas oli kuulda koerte haukumist, autosid, inimeste hääli ja musträsta laulu.

Telgi panime ühele aasale, mis lõhnas tugevasti liivatee järgi, see viis mind mõttes kohe Hiiumaa laidudele. Sättisin end juba telki, kui ööbik laulma hakkas ( tahaks kirjutada, et laksutama, kuid tema laul on meie ööbiku omast ikkagi vähem laksutav), alt oli näha linna kuma ja kui kodukaku laul meid unule suigutas oli mul suu kõrvuni.

Leia pildidlt röövikute rong. 

Hommik tervitas end päikse, rohke kaste ja kuke kiremisega, üks maja oli tegelikult päris lähedal. 

Ronisime päeva jooksul enamasti ikka ülesse poole, mul oli mure, et kus seda vett saaks juurde, osa kulus hommikuteele/ kohvile ja päev lubas kuum tulla. Kõndisime kas ilexi tammede vahel või siis männimetsas. Hea et matkarada puude varjus. 

Päike kuumutas usinalt. Mul oli hea meel, kui kuulsin eemalt konnade pulmalaulu, see tähendab vett. Ja milline tore voolav oja see oli. Kui hea seal oli kaelani sees istuda. Oja silla all tegime lõuna-õhtusöögi ja ma lasin samal ajal oma t särgil ja sokkidel kuumade kivide peal kuivada.

Kivimajad võlusid.

Puhkekoht matkajatele, mägedest tulev vesi ja õitsev õunapuu.

Lambaid aetakse ühest külatänavast teise.

Päike kõrvetas kolmel esimesel matkapäeval. Ta tuli koos hommikuse ohtra kastega ja kolmandal päeval koos pilvedega, tuule ja õhutemeperatuur polnud enam nii kõrge. 

Männimetsas hakkas silma palju mingi rööviku ämblikuvõrgust `minitelke` mändidel. Ja siis märkasin ka neid nn. röövikutest koosnevaid ronge matkarajal. Tegu oli liigiga Thaumetopoea pityocampa, kes toksiline ja kelle nii rohkearvuline nägemine natuke öövastavalt mõjus, kuid nendega harjus ruttu. 

Peatusi tegime nende kuumade päevadega palju, alati kui värskendav oja vastu tuli panime varbad vette jahtuma, vesi oli jahe (pigem ikka jääkülma ja jaheda vahepealne ). Ning kui hästi läks siis sai end ka kaelani vette kasta.

Telkimiskoha proovisime ka nii valida, et oja oleks lähedal. Lihtsam köögiga majandamisel ja eriline mõnu oli see hommikune enda kastmine vette, tegi hoobilt erkaks. Telkimistega läks nii, et pooled ööd ööbisime, kus aga saime looduses, kuskil varjatumas kohas ja poole ööbimised olime kämpingutes.

Nurmenukk, orhideed ja niidutaimed

Neljandal päeval olid kraadid kukkunud selliseks, et öösel magasin kõik riided seljas ja matkates olid peaaaegu kõik riided seljas ( välja arvatud pidzaama- pikk aluspesu ja top ning sulejope). Mul oli ikka väga hea meel, et olin paksema magamiskoti haaranud. Kolmel esimesel päeval näis see nii üleliigne.

Koos temperatuuri langusega tuli ka külm ja koguaeg tugevalt puhuv tuul. Ning maastik oli muutunud, metsa oli äkitsi palju vähem olid künkad, palju suuri kive, karjamaad ja muidugi see tugev, külm tuul. 

Meil oli ees raja kõrgema tipu 1699 m võtmine. Vastu tulevad inimesed olid sulejopedes ja mütsid sügavalt pähe tõmmatud, käpikud käes. Ülesse ronimine oli lihtne, keha sai sooja lisaks oli ses osas mets ja see kaitses super hästi  tuule eest.

Üleval nägime ehk paar kilomeetsi kaugusele, muidu on sealt võimalik näda Vahemerd ja Mont Blanci. Tipust läbi, lonks mustsöstra Rigas Balzamsit ja alla. Alla minek aga oli vastutuult ja pikalt täiesti lage ala, muhvigi kaitset selle tuule eest. Kui tore oli jõuda õdusasse kohvikusse, kus kuum kakao ja elav kamin mind ülesse sulatasid.

Matka viimastel päevadel olime taas justkui uues maailmas. Maastik oli enamasti lage, heinamaad, karjamaad, põllumaad, kui mets siis oli see küngaste tippudes. Ja makaradade materjal oli nüüd tumepunane/ lilla vulkaani kruus. Ning kui lugeda rohkem selle piirkonna kohta siis täpselt, tegemist vana vulkaanilise piirkonnaga Prantsusmaal. 

Teele jäi piisavalt poode ja söögikohti, et varusid täiendada.

Sel päeval sadas isegi 20 min lörtsi. Kõrgused matkal jäid vahemikku 200-1600 m

Öömaja oja kaldal.

Piirkonna nimeks on Velay ja no on äge kant! Kuidas mulle meeldisid need niidutaimed ja orhideed ja tore oli ,et oli palju saarepuid ja kaski ja silorulle ja lehmasita haisulisis külasid ja lambai ja kanasid, kes tee peal koperdasid. Meeldis et kruusateed olid ääristatud lehma karjamaadega, kus hobused vahtisid meid mööda kõndivat.

Need külad, lõid oimetuks oma auraga. Väiksed, armsad, paljud vanad kivimajad taastatud. Nad kõnelesid oma lugu ja uhkustasid nüüd oma uue ülikonna üle. Matkajatele olid tehtud tõeliselt hubased puhkekohad, kus pingid toolid, voolav karge vesi, vaade maastikule, puud lähedal et suvisel ajal end  kõrvetava päikese eest kaitsta.

Kahju oli, et see lõpp punk järjest lähemale tuli. Elu rajal on nii lihtne. Aga siis visatakse sind tagasi linna, kus sa lihtsalt ei saa aru, et miks sa siin oled.

Matkamiseni,

Triin

Mets kui tuba

 Lahemaalt sel korral. Seireruut nr. 204 lasi endast lihtsalt läbi kõndida- lendu tõusev isane metsis, eest ära silkav metskits. Ruudul oli vaipkate põdrasamblike näol. Kuidagi ei tihanudki ta peale astuda. Palju oli Islandi samblikku, seda sel korral ei kogunud, kodus veel varu. Tegu väärt külmetuse rohuga.

Läheduses teine seireruut oli hoopis teisest puust- kohati soine, peamiselt keskealised kuusikud, kraavitatud ja .. 

Ema mul rääkis, et kui ta marjule läheb siis ta mõttes alati palub metsavaime/ haldjaid/ metsavana, et see teda ei eksitaks ja et ta teda headesse saagikohtadesse juhataks. Ning meile ta ikka kõneles, et metsas ei tohi prügistada, kuid murda, see tuleb sul ringiga tagasi. 

Nüüd kui on sombusem ilm, kui enda meeleseisund on miskil moel teistsugune ja see koht metsas on erilise auraga siis on mul tunne, et ma sisenesin kellegi ruumi- tuppa ja kõik mind vaatavad. Mina neid ei näe aga tajun nende pilke endil. Nad teavad täpselt, kes ma olen ja mida ma siin teen. 

Kas samamoodi tundid meie esivanema kui läksid Hiide, pühapaikadesse?

Teade üraskitelt

Triin

Tittede paraad

Teen seiret. Teist aastat nüüd. Mul on gps - is roosa joon ja ma pean maastikul seda joont kõndima, nii täpselt kui vähegi maastik lubab. Joon on tegelikult ruut ja kokku ei pea ma rohkem kõndima kui 4 km- iga ruudu külg on 1 km. 

Reaalsus on muidugi midagi muud. Mäletan, et eelmisel aastal tehes seda esimest korda ma olin nii tänulik teedele/ metsasihtidele/  jalgradadele/ loomade radadele. Kui lihtne on neid pidi kõndida. Lihtsalt kõnnid, jalg jala ette, sa isegi saad ringi vaadata. Sa ei pea ringi minema/ üle ronima/ alt pugema/ läbi sumpama. Teed -rajad- metsasihid need on imetoredad!

Sel aastal olen ma juba targem. Hingan, kui kõnnin, ei ma ei kõnni ma tatsan, ma vaatan ringi, ma passin kus on päike. Tema järgi on suunda palju lihtsam hoida. Pilves ilmaga metsas.. ja gps viskab sind 20 m sinna ja 20 m tänna. Aga mina pean ju otse roosal joonel olema.

Praegu olen Aegviidu ruutudel. Mul see kant väga meeldib. Saan rongiga Aegviitu ja sealt rattaga mõned kilomeetrid ruutudeni. 

Olin kummargil, kapuuts peas kuskil tihedate kuuskede all. Kuulsin röhatust ja siis veel ühte.  Esimese hooga ehmatasin, ega ma nüüd põrsastele liiga lähedale polnud tatsanud. Ei tahtnud emise raevu. Kuid, ei seal nad vudisid, nägin puude vahel kahte täiskasvanud metssiga. Ning õnnestus näha ka ühte triibulist põrsast. 

Põder plages minema, aga siis nägin kohe ka kahte vasikat. Kes olid küll alles paar tundi siin ilmas olnud, ei seisnud veel püstigi. Milline hetk! Kui tänulik ma selle eest olin.

See polnud esimene kord, kui loomad mind seiret tehes nii lähedale lasevad. Nad vist pole inimese sellise käitumisega harjunud. Ma ju tatsan, vahin maapinda ja gps-ssi ja olen maru aeglane.

Ühel hetkel märkasin 8 ülimalt uudishimuikku silmapaari, kes mind jälgisid. Nad kohe vaatasid mind huviga, et huvitav, huvitav mis loom see seal on ja mis ta seal teeb ja kas ta tõesti arvab, et ta pole kuulda. Olin üllatunud perekonda nii tihedas metsas näha, ilmselt tuul oli nende poolt, meie vahemaa vast oli 50- 60 m. Õnneks kandsid noored kutsikat juba teist aastat oma kaela ja emakarul oma peret lihtsam kanseldada. Ja minul natuke turvalisem perega kohtuda. 

Olin seda tihti inimestele rääkinud, et kui kohtad metsas karu, hakka temaga rääkima, talle laulma. See on karu jaoks võõras heli ja ta läheb ära. Nii ka mina, rääkisin perekonnaga. Emakaru keeras pea kohe suuna eemale, kutsikad mind mõned hetked uudistasid, enne kui minekule pöörasid.

Metsas kohtume,

Triin

Kellisaare raba II

Kui Hugo viimaks lõunauinakule jäi, saime meie Riikoga vaikselt minema hiilida, et Kellissaare rabas ringli nuuskida ja aasta esimene grill teha.

Ilm oli vinge. Oli umbes -3 C ja lumesadu koos päris kõva tuulega. See rappa viiv tee oli/ on väga lahe. Kulgeb üless -alla, vasakule paremale metsa vahel. Seal oli enamasti mändi, teises rindes kuuske. Minul olid räätsad näpus, Riiko jaoks oli see tülikas ja ta võttis selga minu koti, kuhu oli teine paar räätsasid külge riputatud.

Tahtsin rabas sattuda eelkõige nendele vanadele turvavõtu aukudele ja sinna kõrgemale põndakule, mis jookseb raba keskelt läbi. Ja seal põndakul on Antsu mägi, kus omal ajal, täpsemalt Põhjasõja ajal elas erak. Vaade oli tal koduuksest hea, mõlemal pool raba. Ja mägi on 49,5 m kõrge.

Riiko Antsu mäel

Turbavõtu augud olid heasti loodusest näha nagu ka kaardilt.

Kellissaare raba

Peale matka tegime Kellissaare karjääri kõrval tule ülesse ja Riiko küpsetas viinereid (üks kõrvalnäht, mis Covid 19 on põhjustanud on lihasöömine) ja mina taimetoitlasena mugisin vorstikesi mis kole. Kuna lõhna ei tunne on see üks põhjus, miks lihatooted sisse lähevad. Kui nina veel toimis, oli see lihatoodete lõhn lihtsalt kole. 

Ahjaa, muidugi me uisutasime ja tõukekelgutasime karjääri jääl :)

Kui hea oli oma inimeste keskel olla! Ja oma kodukandi metsade, soode vahel.

Triin

Teetseremoonia

Meriliis kutsus mind üheks laupäeva õhtuks Aegviitu teetseremooniale. Ma olin, et.. noh võib ju minna kah. Ma polnud enne ühelgi käinud, nagu meeletut kutset ei tundnud samas olen otsustanud uusi asju proovida ja läbi teha. Kuidas sa muidu oskad sellest arvata, kui ise pole teinud.

Hästi tore osa Aegviitu minnes on alati see rongisõit. Tund aega iseendaga :) Võtsin oma märkmiku kaasa ja kirjutasin. Kirjutasin, et kuidas ma ennast tunnen, proovisin end kõrvalt vaadata ja aru saada miks need tunded on tulnud ja kuidas ja kas nad minu käitumist muudavad. See analüüs saanud nüüd mul igapäevaseks ja ma olen väga tänulik Janekile, kes neid küsimusi aeg- ajalt ikka küsib.

Teetseremoonia- küünlad, muusika, meeleolu, kaasteelised ja tee. See oli retk endasse ja mingi aeg rääkida ei tohtinud vaid ainult teed juua. Naljakas oli Meriliisi kõrvalt vaadata, ekstrovert nagu ta on ja ta seal sibeles ja tahtis oma energiat kuhugi välja anda. Aga siis ta mingi hetk sai endaga rahu loodud.

Tore oli see muusika mis me kuulasime ja vaadata, kuidas Vasell, teemeister, meile teed kallas ja kui aupaklikult ta tee meieni ulatas, kuidas teenõud kunagi ei kõlksunud. Kui ilusad oli savipotid, kus Vasell meil tee vett kuumaks ajas. Ning flööt ja suupill, mida ta mängis!

Ning taas, vastata küsimusele, mis emotsioone, haistinguid sa tundsid, kui teed jõid?

Kui teetseremoonia sai läbi. Mõtlesin, et rongiga nüüd koju. Kuid Laura küsis, kas ei taha ma hoopis tema juurde sauna tulla ja Vasell teatas, et ta sõidab hiljem Tallinna ja ma saan temaga koju. Kõik see kokku kõlas imetoredalt! 

Läksime sauna ja rääkisime, võtsime leili ja rääkisime ja kõige toredam oli selle juures, et seal ei olnud alkoholi ja eriti maitsvad olid marineeritud küüslaugu varred, mis Kaarel kohaliku turutädi käest oli ostnud. Kui satud nende lähedusse, haara!

Õhtune autosõit koju, koos ohtrate kõnelustega kahepaiksetest, vesilikest ja lõpetades tedre ja metsiste mängudega.

Ma olen väga tänulik Laurale ja Kaarlile ja Vasellile ja Meriliisile!