laupäev, 7. juuni 2025

Jardin de l´Hotel de Matignon ehk..

 ..ehk suurim eraaed Pariisis, 2,4 hektarit. Mis praegusel ajal on Prantsusmaa peaministri kasutuses ja avalikusele muidugi suletud.

Juuni kuu alul oli mul hea võimalus seda aeda külastada. Sellele eelnes loomuliklt oma isikuandmete saatmine. Sain paar nädalat hiljem positiivse vastuse ja pileti oma nime ja sünnikohaga. Aed oli uudistajatele avatud kolmel päeval 6, 7 ja 8 juuni. 


Kiilakas roosade prillidega mees, kellele meedib huuli värvida.

Ajalugu on sellel kohal huvitav ja tähendab kolm sajandit aiapidamist. Seda ümber vuristama ei hakka ja ilmseltgelt on sellest mitmeidki raamatuid kirjutatud. Prantsuse keeles saab seda lugeda - https://www.info.gouv.fr/patrimoine/le-jardin

Ma ootasin huviga, et mis laadi aiaga on tegu. Mulle üldsielt ei meeldi prantsuse aiad- sirged jooned ja täisnurgad. Taimed ja puud ka kõik nõnda istutatud. Kuidagi igav ja ahistav. Lootsin, et see aed on midagi ägedet, maitsekat ja modernset. 

Muhvigi. 

Aias oli püstitatud 5 väikset telki, kus sai erinevaid asju sellest pargist teada. nad peavad seal merilasi, see osa oli lahe mett sai kohapeal mekkida ja ka osta. Sai luubiga erinevaid sitikaid vaadata, sai kiviraidurite töörisstu vaadata ja näha, kuidas nad oma tööd tegid. Sai kivi tükkide peale joonistada ja omale mesilasvahast küünal keerata, sai endale kukeharja potti istudada ja koju viia. Kaasa anti kolm sibulat- tulp, nartsiss ja hüatsint. Viin need Barbarale.

Vaade majast aeda

Vaade Matignonile aiast

Tegin aia kaugemas osas selfi peamisintri maja taustaks.

Aias olles küsis Cecile, et kas tahan minna ka majja sisse, et üks sekretär, keda ta teadis on praegu tööpostil. Ja siis olimegi 36 Rue de Babylone ja andsime turvadele oma id kaardid ja voila! 

Siseõues parkisid minibussid ja siis tuligi Nadin meile vastu ja tegi kiire ringkäigu majas. Kolasime läbi sekretäride toad ja peaministri oma ka, milline vaade aeda!



Nõupidamisruum l korrusel

Praegugi veel mõtlen, et kui spontaanne see oli ja kui sõbralikud, toredad olid need turvad kellega me kokku puutusime. Ning kui ladusalt see käik kulges.

...

Pool tundi hiljem küsisin et kuidas siis oleks ka Presideni maja ja aeda külastada?! Ja Cecile ütles, et no miks mitte, uurin .. :) 

Aga sealne aed pidi palju väiksem olema, vist pole ikka huvitav.


Pariisist,

Triin


pühapäev, 1. juuni 2025

kirssidega, kõigile ehk Orleansi linn ja Loire jõgi Prantsusmaal

Vaatasin kolmanda päeva hommikul omi sääri ja.. et kuidas nüüd siis nii läks. Sääred olid punased ehedad kuresaapad. Samat värvi nagu need küpsed kirsid, millest me eelmisel päevad ja ka järgmisel päeval rattaga mööda sõitsime.

Kuresaapad

Et alustada algusest, rattaga Orleansi! Ning kus siin ikka sõita, kui mööda Loire jõe äärt, seda jõge pidi jookseb pikalt- pikalt rattatee La Loire a Velo mis pakub 900 km rattateid. Mööda armsatest küladest, kanalitest, vesiveskitest, linnadest, karja ja heinamaadest, hobustest, ponidest, kartuli ja sibulapeenardest, kanadest, rapsipõldudest. 

Tunda oli juba valmiva vilja lõhna. Ning nagu ikka moonid ja rukkililled tantsisid tuulega ja ma olin neist võlutud. Ning otsisin erinevaid pildistamise nurki et neid pildile saada. Flirtisin moonide ja rukkililledega, ninas päikse ja kuumuse ja küpsevate viljapeade lõhn. 





Päev sit-on- top kajakiga Loire jõel oli kuum. Päike praadis, kui hea et oli tuul ja jõe servades puud,kuhu varju sai end peita. Vesi oli meeldivalt soe, kuid mitte liiga. Üllatas meeldivalt see, et vähe oli mootoriga sõidukeid. Kanuusid, kajakke see eest ohtralt. Jäi kipitama, et miks me küll kahe päevast matka ei valinud. Nii tore olnuks ühel neist paljudest jõesaartest telkida, lõket teha ja öösel tähti vahtida.

Päev sit on topi kajakiga Loire jõel. 

Piirkond on tuntud kirsside poolest!

Sarapuu pähkli istandus!

Melani oli hollandi tsikk, kes oma maja alumise korruse magamistuba välja üüris. Ning tema aeda ja kodusse sisenedes oli mul tunne, et ma sattusin kellegi  Bullerby laste kodusse. Seal olles ununes, et ma viibin linnas ja et mis sajand nüüd õieti ongi? Ilus kogemus! Eriti meeldis mul tema köögis teed keeta, samal ajal aeda vahtida, see oli selline väike, roheline ja metsik dzungel. Suvi voolas õuest tuppa, koos päiksekiirte ja lõhnava kuslapuu õitega. 




Aia tagumises nurgas oli võrkkiik, kus ma hommikuti ja õhtuti raamatut lugesin. Üks Melina koertest, Fritch, mind truult turvamas. Kõrgemal puu otsas alati üks või kaks kaelus turteltuvi mind seiramas. ( Ma lihtsalt väga fännan just seda tuvi liiki).

Vaarikad mis olid kõpsed sõin ka kõik ära ja maasikatest rääkimata. 

Aitäh Melani, sellest neljast päevast jäi just Sinu kodu ja Sinu aed meelde!


velotamiseni,

Triin,