Lennuks sülitas meid Ivalo lennujaamas oma toast välja ja edasi ootasid meid juba UKK rahvuspargi lumised väljad. Enne küll ka lühike bussisõit ja asjade sättimine, pakkimine Kiilopääl. Sealt rentisime endile pulka ja Cecile omale suusad. Lisaks saime siin ka kõhud sooja putru täis süüa ja termosed väärtuliku sooja vedelikuga täita ( ehk siis kuuma teega).
Temperatuur oli märtsi keskpaiga kohta väga mõnus, vb oli -7 C. Kohalikelt saime ka teada, et nädal tagasi olla olnud mitu päeva pluss kraadid ning et see pole üldse mõnus. Vesi lihtsalt voolad ojadena ning on väga märg. Lootsime siis, et need lubatud pluss kraadid meie matkamise ajal jäävad tulemata.
Minul oli ka esmane kogemus pulkaga. Varem olin Soome- Rootsi suusamatkadel alati olnud mingit sorti lohiseva objektiga. Enamasti olid selleks plastikust kelk. Laiem kui tradistiooniline salvokas või pulka. Mis ka tähendas seda, et suusajälge ma ära ei mahtunud. Pidin alati servad nn maha saagima, mis muidugi võttis heasti lisaenergiat. Korra olen oma kama pakkinud ka välireklaami plastiku laadsesse tekstiili kotti. Toimis ka, aga mõned miinused olid. Suunda see kotti ei hoidnud põrmugi, tal ju polnud jalaseid. Samuti kippus jää ja lumi seda materjali kiirelt sööma.
Esimese päeva eesmärgiks oli Rautulampi onn. Esimesed kilomeetrid pulkaga olid tsipa rasked, eks läksime sujuvalt ülespoole ja esimesel päeval on ka kelk kõige raskem. Mul olid kaasas nahad, kasutasin neid esimest korda ja oh seda mõnu! Lihtsalt lähed otsejoones ühesse ei mingit probleemi. Mul oli natuke kahju nende eelmiste kordade ees.
Igatahes Rautulampi onn oli super! Midagi polnud alles sest palkehitisest, kus olin paaril varasemal korral ööbinud. Maja oli hele, avar ja väga hästi läbi mõeldud. Soomlased teadsid rääkida, et see on esimene säärane onn siinkandis.
Onni reserveeritavas osas oli tsikkide punkt UK- st. Kuna neil oli viimane õhtu ja nad tahtsid maksimaalselt oma toidust vabaneda, palusid meil, mitte õhtust süüa, et kohe- kohe saabub keedetud riis, läätsed ja leib. Saabus. Ja me kõik ( kokku oli meid 6 ) pugisime natuke seda toitu. Leiba grillisime pliidiraual.
Järgmisel päeval oli hea minek. Jälg oli ees ja liikusime mööda jõekallast. Vastu tuli 2 suurt gruppi- tsehhid.
Kui ports värsket lund maha tuli, olin natuke paanikas, et kui hästi ma jälge näen. Metsavahel oli lihtne, seal jälge nägi aga avatud maastikul polnud jäljest haisugi. Õnneks tulid meile vastu 2 prantslast, kes ööbisid Sarvijoki onnist, kuhu me ka jõuda tahtsime.
Suusamatka elu-olu on lihtne. Jõuad onni, tood puid, täidad ämbri veega, kütad maja, kuivatad riided, teed süüa, vahid kaarti, mõtled -planeerid järgmiste päevade marsuuti/e, kui levi on vahid ilmateadet. Patrad matkajatega, kust nad tulid ja kuhu edasi suusatavad.
Nii meie seitse päeva möödusid. Suustatasime onnist- onni. Ühel hommikul saime -27 C temepratuuri nautida. Ma koorikjope alt sulekat ei raatsinud ära võtta, samuti ei teinud seda esimene järsem tõus. Kui juba päikseni jõudsime siis koorisin kihte vähemaks.
Viimsel onniööl pakkus meile elamuse öösel väga kõvat karuhäält tegev soome mees. Noh, see norskamine oli tase! Ma ei liialda, kui ütlen, et seinad värisesid. Ning ei aidanud siin järsud hüüded, karjumine. Viimases hädas ronisin kotist välja, et teda harjavarrega pisut sudida. Tema õnneks, just enne seda ta end keeras ja peale seda oli tema poolt nurgast kosta vaid harvasid, heledaid vilinaid. Nende saatel ma ka uinusin.
Kiilopääl ootas meid korralik saun ja siis õgis meid lennuk oma kõhtu ja viis Soomest minema.
Järgmine aasta jälle!
Triin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar